Hamburgi saabudes oli meil vastas buss, millega sõitsime Bad-Segebergi- Saksamaa mõistes väikelinna (elanikke umbes sama palju, kui Põlva maakonnas) mis asub Hamburgist ligi 50 km kaugusel. Mühlesse (kohalik noortekeskus, kus ööbisime) kohale jõudes kosutati meid klaasitäie huvitava apelsinimahlaga, kus oli põhjas mingi imelik punane löga. Kuna saabusime viimastena, siis saatsid selle joomist poolakate ja sakslaste uudishimulikud ja rõõmsad irved. Seejärel tutvusime üksteisega ja majaga- kes avastas piljardi ja kes leidis, et pole ammu Internetis istunud. Järgmisel hommikul (nagu ka kõigil järgnevatel) olid söögiks võileivad. Päeval rääkisime suures ringis sellest, mille poolest on erinevad noortega seotud seadusandlus, vaba aja veetmise võimalused ja kooli poolt pakutav huvitegevus osalejamaades. Grupijuhile väga vajaliku oskusena õppisime, kuidas juhtida mänge. Saksa õhtul maitsesime kohalikku rahvustorti, mille vahukoor oli viinamaitseline (!). Sakslased küll kinnitasid, et selles pole alkoholi- see olla vaid maitse pärast lisatud. Kindlad me selles aga olla ei saanud...
Algus
Teisipäeval arutlesime rahvusvahelistes gruppides selle üle, milline on üks ideaalne grupijuht. Veel vaatlesime erinevaid grupifaase ja juhtimisstiile. Poola õhtul vaatasime esitlust ja mängisime erinevaid mänge.
Eesti õhtu
Kolmapäev algas nagu ikka, ühiste mängudega. Kuna terve projekt oli kirjutatud rühmajuhtide koolitamiseks, siis jätkasime oma rühmatöödega. Peale lõunat külastasime Bad-Segebergi suurimat turistiatraktsiooni- nahkhiirtekeskust „Noctails“. Pärast õhtusööki korraldasime Eesti õhtu. Seal tantsisime Eesti tantse („Kes aias?“, „Me lähme rukist lõikama“), andsime pisikese eesti keele tunni ja tutvustasime oma kultuuri ja toitu. Näiteks pakkusime Kalevi šokolaadi ning näitasime esitlust meie kodumaast. Õhtu lõpetas „pikk nina“
Uus kogemus
Neljapäev oli minu jaoks kõige põnevam päev. Käisime Hamburgis poodlemas ja ülespanekul “Dialoog pimeduses,” kus me saime tunda seda, milline “näeb välja” pimedate igapäevane elu. See oli enese hea proovilepanek ja muidugi, nagu Maria ütles: “hea vabandus inimeste katsumiseks” (Eriti Saksa poisi Henneri, kellest sai Eesti tüdrukute vaieldamatu lemmik). Ruumides liikusime kepi ja grupijuhi juhendamise toel. Enamus seal töötavatest inimestest olid kas päris pimedad või vaegnägijad. Meie grupijuht, kes pole kunagi nägija olnud, jäi eriti värvikalt meelde, kuna ta oskas mitut erinevat inglise aktsenti, mida ta meile ka väsimatult demonstreeris.
Jätkub KaSa...?, lk 8
Alo Valge 10B
Marten Musta 10A
Linda Puusalu 9B
Saskia Pellenen 10A
Liis Tiirmann 10B
Alice Herzmann 11C
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar