Miks tulla Põlva Ühisgümnaasiumisse õppima? (KaSa...?, messieri, aprill 2007, lk8)

Küsimusele vastuse saamiseks käisin mööda kooli diktofoniga ringi!

Põlva Ühisgümnaasiumi direktor härra Kaido Palu:

“Kodukoha kõige lähemasse kooli tasuks minna ka gümnaasiumi astmesse. Ma ei räägi nüüd väga kõrge lennulise õpilase tulevikust, kes tahab kindlasti õppida näiteks prantsuse keelt, seda meie koolis ei ole võimalik. Aga enamikke asju saab õppida meie koolis. Ja... ei ole ühtegi takistust, mis segaks õppimist siin, kodukoha lähemas koolis. Meil on olemas haruklassid, nagu klassikalises gümnaasiumiastmes täna on. Matemaatika, loodus, keeled-kultuur - see on päris klassikaline, seda on kõikides suuremates gümnaasiumides. Meil on korralik õpetajate kaader olemas, praegu pole probleemi õpetajate saamisega. Mitte ükski aine ei ole katmata, kõik on ilusti olemas. Me oleme aktiivseks muutunud välissuhtluses, on igasuguseid huvitavaid projekte. Siin on väga palju peale kooli teha. Ma arvan, et meie kool on väga õpilassõbralik ning õpilased on õnnelikud.”

Matemaatika õpetaja Viivi Ansi:

“Ma arvan, et juba see, et mina olen siin koolis üle 20 aasta õpetaja olnud ja see on minu esimene ja seni ainus töökoht, näitab, et siin koolis on väga hea olla!!!”

Vahetusõpetaja Miriam Ulrich Saksamaalt:

“Ma ei saa küll võrrelda teiste Eesti koolidega, kuid võrreldes Saksamaaga leian, et hea on see, et ühes koolis on koos kõik klassid, alates esimesest kuni kaheteistkümnendani välja. Samuti meeldib mulle, et kool koosneb mitmest hoonest. Ei ole ainult üks suur maja, vaid on eraldi maja algklasside jaoks, eraldi A ja B maja.”

Koolilehe “KaSa...?” peatoimetaja Kristina Pentsa:

“Põlva ÜG-sse peaks õppima tulema neil lihtsatel põhjustel: Põlva ÜG-s õpin mina ka, juba see on lisaväärtus! Mõelge, tulles siia kooli saate aastakese olla minu koolivend või kooliõde!
Tegelikult tasub siia kooli tulla ka teiste inimeste pärast, siin õpivad Eesti kõige andekamad, ilusamad, targemad, edukamad, vaimukamad jne õpilased.
Meie sööklas saab hästi süüa!
Minnes nüüd veidi tõsisemaks, võin omadest kogemustest ütelda, et tegemist on tõesti toreda kooliga. Õppimise koha pealt kehtib ütlus “sky is the limit” ehk kellel on tahet ja soovi, võib end kasvõi pooleks õppida, sest võimalusi jagub. Lisaks nagu (tehes väikest promo iseendale) lk 2 olevast artiklist lugeda võite, on õppetööväliseks tegevuseks võimalusi enam kui küll. Ja kui kellelegi puudu jääb, võtkem eeskuju näiteks eelmisel aastal lõpetanud Siim Niilusest, kes oma breigitrenni tegi!
Kes kahetseb? Mina küll mitte! Muidugi oleks võinud ka Tartu nimekamatesse koolidesse proovida, kuid ma ei leia, et ma sellest midagi võitnud oleksin. Õppida saab siingi väga edukalt ja meie õpetajatepere teatud persoonide tundidest ma lihtsalt ilma jääda ei tahaks! Juba seegi on üks oluline põhjus!”

Huvijuht Leili Väisa:

“Esimesed mõtted, mis mul pähe tulevad... Meie kool on suur, eks, seda füüsiliselt. Aga tegelikult on meil suured eesmärgid ning ka Põlva linna arengukavas on kirjas, et Põlva ÜG jääb hüppelauaks kõrgkooli... Meil on väga head aineõpetajad, tasemel aineõpetajad. Ja nad on väga abivalmis! Üldjuhul õpetaja tahab last aidata, et õpilane jõuaks lõpuni välja. Aga kui õpilane ise ei anna tagasisidet, ei käi koolis, ei õpi, siis võivad tekkida käärid. Aga ka siis on õpetaja valmis unustama probleemid ja aitab õpilast edasi... Aga jah, selge on see, et praegu ja ka tulevikus on meie kool suunatud ikkagi kõrgkooli hüppelauaks... Hea haridus on siin! Huvitegevuses on kõik valdkonnad esindatud: muusika, pilliõpe, koorilaul, näitemäng, tants, käsitöö, kunst, poiste käsitöö. Siin on tasemel aktiivõpe, väga hästi sisustatud kabinetid. Nii käsitöö, tööõpetus, arvuti. Õpikoormus on väga suur, nii et huvitegevusega saavad tegeleda vaid tugevamatest tugevamad. Eelkõige ootame õpilastepoolset algatust erinevateks üritusteks, ole mees ja võta kinni, sest riigi rahastuse leiab peaaegu iga valdkonna taha!”

Eleri Lõhmus 11b

Kõik ratsutama! (KaSa...?, messieri, aprill 2007, lk7)

Meie kooli 10ndasse klassi astujad saavad valida endale lisaainena ratsutamise. Tunnid toimuvad Timmo tallides. Peale kolmeaastase kursuse läbimist on võimalik endale saada abitreeneri paberid. Tallides on hobuseid 30 ringis. Nad kõik on väga toredad, nagu on seda ka talli rahvas.

Ka mina ise käin ratsutamas juba teist aastat. Alustasime üleeelmise aasta septembris viiekesi. Praeguseks on meid järel 4. Esimesel päeval näidati meile hobuse valmis panekut, mida saime ka ise natuke praktiseerida, siis läksime kogu kambaga sellesama hobusega sõitma. Hobune, Era, pandi korde (punutud köis) otsa ning meie läksime siis korda mööda selga. Esiti tegime vaid sammu, siis traavi, julgemad ka galoppi. Selleks korraks oligi trenn läbi. Järgmisel korral saime juba ise oma hobuse trenniks valmis panna ning temaga iseseisvalt sõita. Muidugi tuli ka ette kukkumisi. Ühe trenni kohta võis neid olla isegi päris mitu. Kuid see meid eriti ei heidutanud ning me jätkasime vapralt.

Iseenesest on ratsutamas käimine tasuta. Kuid selle eest peab talli juures natuke tööd tegema. Midagi konti murdvat ei ole, tavaliseks tööks alguses oli saepuru viskamine, millegi riisumine, koristamine ja muud sellist. Praegu me peamiselt puhastame bokse, kuid teeme ka teisi töid, mida on vaja.
Vahepeal tehti meile ka matku. Need ei ole küll kuigi pikad, kuid see eest väga mõnusad. Hobusega vabas looduses käia on täielik nauding. Teinekord tehakse meile ka selliseid teistmoodi trenne, kus tuleb nii hobuse seljas kui ka tema kõrval igasuguseid vigureid teha. Ka need on omamoodi lõbusad. Veel on meil olnud ilma sadulata trenne ja üleüldse igasuguseid põnevaid tegemisi. Näiteks jõuludel, vastlapäeval ja ka muudel pühadel toimub talli juures midagi põnevat, kas mõni võistlus või näitemäng.
Lisaks muule lõbule me ka õpime nii mõndagi. Peamiselt muidugi sõitmist ja erinevaid harjutusi, mida saab hobusega teha, kuid ka hobuse hooldamist.
Kurvastusega pean tõdema, et aasta-aastalt on ratsaklassi soovijate hulk vähenenud. Selle aasta kümnendikest ei ole midagi kuulda olnud. Põhjus on siiani teadmata, võib-olla ei ole lihtsalt huvilisi olnud. Kuid siinkohal peab mainima, et kui keegi arvab, et hobune on suur loom ja teda peaks kartma, siis on tallis ka väiksemaid hobuseid ning üldiselt ei ole nende juures küll midagi karta. Oma hirmudest tulebki kord üle saada. Niisiis kõik ratsutama!

Mari Laaniste 11b

C- raamatukoid (KaSa...?, messieri, aprill 2007, lk6)

Tahad teha draamat ja suurt kunsti? On keeli Sinu suus liialt vähe? Reaalained ei istu Sulle? Sel juhul on Sinu õigeim valik just Põlva ÜG keelte- ja kultuuriklass.

Esimene eelis selles harus: pannakse rohkem rõhku keeltele kui reaalainetele. Lisaks kahele võõrkeelele võib omandada ka C-võõrkeele (inglise, saksa või vene keel). Kuna rõhk on just keeltel siis on ka eesti keele ja kirjanduse õpe süvendatud. Lisaaineteks on briti- või saksa kultuur, mis oluliselt avardab silmaringi ja milles õpitakse tundma A-võõrkeele ajalugu ja arengut. Mõeldes tulevikule, tuleb erinevate keelte oskus kasuks, eriti näiteks avalikes suhetes, turisminduses, ajakirjanduses.
On veel lisaaineid: teatri- ja kõneõpetus, mis annavad esinemisjulgust, arendavad sõnaseadmisoskust ja ühtlasi ühendavad klassi. Kõneõpetuse tunnis saab välja öelda oma arvamust läbi kõnede või väitluste. Arendades sõna võtmise oskust ja aidates tulevikus oma seisukohti kaitsta.
Kuna teatriõpetus on ainult humanitaarharu kümnendas klassis ja see on kõigile alati meeldinud, võiks see ka edaspidi jätkuda. Teatriõpetuse tundides pannakse aastaga kokku tavaliselt üks etendus, mida esitatakse kooli auditooriumile või ka maakondlikul kooliteatrite festivalil. Tunnist saadud huvi teatri ja selle tegemise vastu on noori suunanud ka koolivälisteks üritusteks etendusi valmistama. Lisaks arvukatele üritustele ja esinemistele on huvilistel suviti võimalus minna ka Tarsi näitelaagrisse, mis on kõigile osalistele jätnud väga head mälestused.
Lisaks ajaloole on õppekavas ka kunstiajalugu, mis on tohutult arendav meie vaimule, andes informatsiooni eri maade ja kultuuride kunstist ja selle arengust ning laiendades igaühe silmaringi. Väga huvitavalt oskab seda ainet edasi anda õpetaja Maris Tigas, kes räägib meile ka oma reisikogemustest vanadesse kultuurimaadesse, muutes tunnid üksjagu huvitavamaks.
Humanitaarklass on kõige sobilikum just neile, kellele meeldib aktiivselt suhelda ja on huvitatud oma keele ja maailmavaate arendamisest.

Helen Vestla 11c

B- lehenuusutajad (KaSa...?, messieri, aprill 2007, lk5)

Lõpetades oma elu ühte tähtsat etappi- põhikooli, tekib kindlasti küsimus mida edasi teha. Minu soovitus oleks ühene: astuge Põlva Ühisgümnaasiumi matemaatika –loodusklassi.

Juba 10. klassis alustatakse erialaste tundidega, õpitakse senisest põhjalikumalt tundma loodust . Äsja gümnaasiumisse astuja hakkab erinevate õpetajate käe all õppima kollektsioneerimist, keskkonna globaalprobleeme ning mineraale ja kivimeid. Tegemist ei ole lihtsalt kuivade teooriatundidega, vaid praktilisel ja huvitaval viisil edasi antud teadmistega. Omamoodi huvitavaks kujunevad kindlasti ka tunnid vabas õhus, nimelt käiakse õpetajate organiseerimisel uurimas erinevaid looduskauneid ja põnevaid kohti üle Eesti. Kuigi need pole ainult lõbureisid ja koju jõudes tuleb koostada matkapäevik, jäävad need siiski kõigile eredalt meelde. Selliste õppetundide nimeks on praktiline looduse tundmine. Käigud kulmineeruvad üheteistkümnenda klassi lõpus konverentsiga, kus huvilistele räägitakse, mida need reisid endast kujutavad. Muide, konverentsil osalemise eest on võimalik saada ülemineku eksami hinnet!
Samuti saab ka kauneil sügispäevil osaliselt veeta õppetunde looduses, kogudes erinevate puude ja põõsaste lehti, korjates õistaimi ning kogudes samblikke. Hiljem tuleb väljast kogutu ära kuivatada ning talvepoole paberilehekestele kleepida ja täpsemalt määrata, millega on tegu - sellised näevad välja kollektsioneerimise tunnid. Samuti on 10. klassis suurepärane võimalus lähemalt tutvust teha Eesti looduskaitsega. Nendes tundides tutvutakse lähemalt erinevate looduskaitsealadega ja püütakse lähemalt selgusele jõuda, miks mõned kohad meie vabariigis on kaitse alla võetud, teised aga mitte.
11. klassi alguses saavad gümnasistid lähemalt tutvuda geograafia ajalooga . Üheks põnevamaks tunniks selles klassis on kindlasti mikroskoopia, kus uuritakse erinevaid rakke ning kudesid. Nii võid näiteks leida lihtsa lahenduse küsimusele, miks konnad on kõigusoojased, inimesed aga püsisoojased.
12. klassis uuritakse põgusalt geenitehnoloogiat ja sellega seonduvat.
Kuid nagu klassi nimigi ütleb, ei ole see haruklass keskendunud vaid loodusele, vaid veidi süvendatult õpitakse ka matemaatikat. Erinevalt informaatikaklassist on selles klassis küll vähem matemaatikatunde, kuid kellel on tarvis gümnaasiumi lõpus sooritada eksam, saab selle igati headele tulemustele teha, kui ta ise on selle nimel vaeva näinud. Märkimisväärne on ka see, et B-klassi kõik lennud on silma paistnud eriti aktiivsete ja tublide õpilaste poolest. Lehenuusutajate erilise aura tõttu satub sellesse klassi alati väga värvikas, sõbralik ja omanäoline seltskond.
Nagu minu jutu puhul juba mõistsite, on selles klassiharus erilist tähelepanu pööratud just loodusele, kuid ärge kartke, et selles klassis jäävad tahaplaanile teised õppeained. Nii see õnneks siiski pole.

Liilja Verev 11b

A- pirnikeerajad (KaSa...?, messieri, aprill 2007, lk4)

Tere, noor põhikoolilõpetaja! Nüüd, mil kohustuslik koolikohustus hakkab läbi saama, on õige aeg mõelda gümnaasiumisse astumise peale! Gümnaasiume on palju – kuidas langetada siis see üks ja õige valik?

Põlva Ühisgümnaasium omab sõbralikku õpilasperet, mille emad-isad (õpetajad) oma lapsi hoole ja armastusega kasvatavad, õpetavad, nagu ühes korralikus koolis peabki. Kui oled juba otsustanud Põlva Ühisgümnaasiumi kasuks, on sul valida kolme klassi vahel, igaüks ise kallakuga. Nüüd tuleb sul mõelda järele, mis sind tõeliselt huvitab. On sinus tükike kunstiinimest, loodusinimest või huvitavad sind reaalained?
Matemaatika-informaatika kallak. Kas sa oled matemaatikas taibukam kui enamus su klassikaaslasi? Õppeprogramm näeb ette rohkem matemaatikakursusi, suurem matemaatikatundide arv tagab arvatavasti paremad tulemused riigieksamil. Muidugi ei tasu ära ehmuda – väga süvaõpet matemaatikas see klass ei paku, aga lihtsalt suunitlust riigieksami edukamaks sooritamiseks. Milliseid lisateemasid kohustuslikku õppeprogrammi lisada, on aineõpetaja enda valik, on võimalik ka ettemääratud osa pikemalt võtta.
Infotehnoloogiat aga loetakse koos biotehnoloogia ja materjalitehnoloogiaga üheks lähitulevikus majandust ja ühiskonda kõige otsustavamalt mõjutavaks tehnoloogiaks. Huvitab sind informaatika, programmeerimine? Õppekava kohaselt sisaldab informaatika endas ka programmeerimist, mida paralleelklassides üldse ei käsitleta (Pascal, SQL ja Java, kui on soovi). Eesti eksisteerib laiaulatuslik vajadus ja suur turunõudlus informaatikaspetsialistide järele, alguspunkt on võimalik omandada just matemaatika-informaatika klassis.
Ka füüsikat on tunniplaanis rohkem. Küllap sisustatakse lisatunnid ülesannete lahendamisega, mis aitab osast rohkem aru saada ning suurendab tõenäosust, et füüsika riigieksami tulemus on kõrgem. Keemia tundide arvus on erinevus ainult keele-kultuuri klassiga, mis saab seda ainet 2 tundi nädalas, erinevalt teise kahe paralleeli 3 tunnist nädalas.
Valikainetena on võimalik õppida veel majandust, mis läheb reaalklassiga kõige paremini kokku, sest kui tahta edasi minna majandust õppima, siis läheb arvesse matemaatika riigieksami tulemus. Veel on võimalik minna Timmo tallidesse ratsutama ja õppida tarbekunsti või tekstiili.
Valiku peab igaüks siiski ise langetama, aga oma kogemusest oskan matemaatika-informaatika kallakuga klassi soovitada. Karta pole vaja, sest õppida on mõnus. Haridust on võimalik omandada igas klassis, aga tule meile!

Mari-Liis Käbin 11a

Siiras soovitus (KaSa...?, messieri, aprill 2007, lk2)

Tänase päeva lõpuks oled ilmselt kuulnud oksendamiseni erinevatest koolidest. Sa tead kõike erinevate kallakutega klassidest, oled kuulnud kõrgest keskmisest hindest, kuid ikka ei tea sa veel, kuhu sooviksid minna. Mina omalt poolt üritan nüüd sinu valikut natukene kergemaks teha ja räägin, mis meie koolis muud peale eri(ala)klasside on.

Tsiteeriksin oma klassiõde, kes ISE messi ettevalmistusi tehes ütles: „Aga minu jaoks ongi meie kool ainult gümnaasiumi aste!” Mind pani see lause mõtlema, sest kuigi oleme tõesti nime poolest gümnaasium, on meil esindatud kõik 12 klassi erinevates paralleelides. Lisaks, suur viga, mida inimesed koolist rääkides teevad on, et nad unustavad täiesti ära kõik muud õppeasutusega seonduvad lisaväärtused.

Mis meil siis ikkagi on?
Oi, meil on palju! Alustaksin näiteks Mesikäpa hallist ja uuest staadionist, mis spordihuvilisele noorele tõeline maiuspala. Ütleksin ka, et riietus- ja duširuumid on meeldivad ja puhtad, nii et kehalise kasvatuse tunnile ebameeldivat rituaali ei järgne.
Meie toredad kehalise õpetajad viivad läbi mitmeid trenne erinevatele vanuseastmetele, kust tulevased sporditähed sirguvad. Ei usu? Aga oled sa kuulnud midagi käsipalliässast Mait Patrailist? Näinud TV 10 Olümpiastardis noort lootust Ben-Ruuben Kaljuveed? Kindlasti oled!
Olgu, sind ei huvita sport. Ehk sind siis huvitab söömine? 2005. aastal avati meie koolis uhiuus ja ilus söökla, mille juurde kuulub ka puhvet. Otse loomulikult ei saagi tublid kokatädid teha sööki, mis kõigile tuhandele õpilasele meelepärane oleks, kuid enamjaolt ollakse söögiga vägagi rahul. Veel enam: praepäevadel saad ehk isegi valida, kas soovid kartulit või riisi... suurema isuga tegelastel on alati võimalik söögitädidega rahulikke läbirääkimisi pidada ja oma kõht täis saada. Ja kui sa oled pigem ikkagi tugitoolisportlane, võta teadmiseks: sööklast avaneb vaade nii kooli staadionile kui ka Mesikäpa hallile.
Kõht täis ja spordisaade vaadatud, siseneme sööklaga sama vanasse poiste käsitööklassi, mille uhke kuningas on õpetaja Voldemar Ansi (Põlvamaa Aasta Õpetaja 2005) ehk laiemalt tuntud, kui lihtsalt õpetaja Volli, kes ka Põlva Kunstikoolis figureerib. Märkimisväärne uus tehnika ja andekad õpilased on kooslus, mille tulemusena poiste käte alt kauneid meisterdusi saabub. Olen kindel, et õpetaja Volli ka huvilisi tüdrukuid minema ei aja.
Et tüdrukud end alaväärsena ei tunneks: koolil on ka moodne kokandus- ja õmblusklass. Olgu, gümnaasiumi õppekavas käsitöö tunde enam pole, kuid ometi on võimalus kord nädalas õpetaja Merje Tamme juhtimisel endalegi riideid õmmelda.
Ja nüüd kerge muusikaline vahepala, mille eest hoolitseb kooli uues auditooriumis õpetaja Peeter Änilane (Põlvamaa Aasta Õpetaja 2003), ehk hellitlevalt õpetaja Pets, kes peale muusikatundide ka puhkpilliorkestrit juhendab ja kitarri eratunde annab.
Üleüldse on meil ilus kool, mis järgmise õppeaasta alguseks peaks plaanikohaselt veelgi ilusamaks muutuma.

Kes teeb palju, jõuab palju!
See tähendab, et virisemise asemel hakka kohe tegutsema. Ei tasu muretseda, mida teha, sest teha on tõepoolest palju. Põlva Ühisgümnaasiumi kodulehekülje selle aasta ametlikel andmetel on meil 12 huviringi, kuid mulle isiklikult tundub, et võimalusi on siiski rohkem.
Meie koolil on täiesti toimiv Õpilasesindus, mille presidendiks veel sellel aastal on abiturient Kadri Pelisaar. Selle aasta suureks kordaminekuks on ÕE-l olnud näiteks Põlva Koolimissi eelvooru korraldamine, kuid tegusad on nad aastaringselt, korraldades teemapäevi, traditsioonilist Põlva Ühisgümnaasiumi Teatrifestivali ja veel palju muud huvitavat.
Nii ÕE-d kui ka erinevaid tantsuringe juhendab kooli huvijuht Leili Väisa, olles oma tegemiste ja ideedega õpilaste seas populaarne. Populaarsed on nii tema juhendatud C-segatantsurühm, laste tantsutrupp 2+3 kui ka neidude tantsu- ja võimlemisrühm. Järelikult on tervislikku liikumisvõimalust ka peale traditsioonilise kergejõustikutrenni.
Kui vahepeal tekib vastupandamatu tahtmine näidelda, tuleks pöörduda Maia Punaku (Põlvamaa Aasta Õpetaja 2005, Kultuuripreemia laureaat 2006) näiteringi. Lavapisikuga nakatunud õpilased saavad end näidata erinevatel kooliaktustel, maakondlikel- ja jooksvatel üritustel, samuti valmib õpetaja Punaku juhendamisel igal aastal uhke abiturientide jõulushow, mis on siinkandis legendaarne.
Professionaalsest kretinismist tingituna ei saa ma eraldi märkimata jätta meie kooli ajalehte „KaSa...?”. Minu kui peatoimetaja hirmuvalitsus on kestnud nüüdseks täpipealt aasta ja võin rahulolevalt ütelda, et leht on märgatavalt arenenud. Siiski, enamik meie toimetusest lõpetab järgmisel õppeaastal ja kõik need kohad vajavad mantlipärijaid...
Minu isiklik koolimajas oleku rekord tänu lehe tegemisele on 12 tundi, ehk siis hommikul tunnid ja peale neid aktsioon veel järjepanu õhtul kaheksani välja. See oli küll erand, kuid harilikult enne viit ei lahku sel perioodil koolist ükski asjaosaline... Toimetus ilmselt juba vihkab mind, sest mida kauem on oldud koolis, mida näljasem ma olen, seda kriitilisem, tigedam ja kurjem ma olen. Tegelikult nii hull see asi pole, kuigi omavahel ragistatud saab lehte tehes küll. Siiski saab ka palju nalja ja olen kindel, et enamik toimetusest nõustub minuga. Suure tänu võlgneme me kogu toimetusega juhendajale, õpetaja Viive Rätsepale, kes meid õigel rajal oskab hoida…

Lõpp hea, kõik hea!
Kui nüüd aus olla, on meie kool täis suurepäraseid õpetajaid, kellest paljud igasuguste tiitlitega pärjatud, meil on veelgi erinevaid huvitegevuse vorme, kuid ma lihtsalt ei suuda seda kõike mahutada ühte artiklisse ehk annate mulle andeks! Kuid, ehk ongi parem... tulete ja kaete ise järgi!

Kohtume järgmisel õppeaastal!

Kristina Pentsa 11b

Medõde Hele-Mai Sirel: “Ei tohiks unustada ka vahepeal puhata!” (KaSa...?, nr9, märts 2007, lk10)

Kunas tulite elama Põlvasse?
Ma elasin alguses maal, siis tulin siia 5. klassi ja see oli 1960. aastal.

Kuna te alustasite meditsiini õppimist?
Siis oli veel 11-klassi mitte 12. Medkooli läksin peale keskkooli lõpetamist. 1972. a. lõpetasin ja siis hakkasin Põlvas tööle medõena ja veel olin kiirabis velsker. 1977. a. läksin kooli ja siis 1979. a. lõpetasin teist korda sellesama kooli.

Kas teil lapsi on?
Mul on üks tütar ja õpib 12-ndas klassis, aga Põlva Keskkoolis.

Kuidas sattusite siia kooli?
Olin nii kaua velsker kuni sündis laps. 1989 kuni 1992 töötasin siin koolis. 1992-1995 olin Dr. Kuruski medõde. Vahepeal ma 3 aastat koolis ei töötanud, aga ma vahepeal olin veel (mõtleb... Mul on olnud veel töid kui järele mõelda… Olin ka veel jaoskonna õde, siis tulin 1995 siia tagasi.

Mis ametit soovitas teile te ema?
Ema oli nõus minu elukutse valikuga, kuigi tahtis, et ma muusikakoolis edasi käiks.

Kelleks tahtsite saada väiksena?
Tahtsin saada arstiks.

Kas olete varem meie kooli lehte lugenud?
Olen küll.

Kuidas meeldis?
Meeldib.

Kas teie töös on juhtunud selline lugu, millest meie võiksime õppust võtta?
Lugusid on palju (mõtleb). Lapsed mänguhoos peaksid… Mänguhoos mõtleksid enne tagajärgedele. Vägivallateod jääksid olemata. Vägivaldne käitumine võib lõppeda väga traagiliselt.

Mis te õpetaksite oma tütrele kindlasti?
Mu laps on juba 18-aastane. Tähtis oleks kindlasti õige ja meeldiv töökoht.

Mis on teie töö rõõmud ja kurvastused?
Rõõm on lastega töötada. Muret teeb laste vägivaldne käitumine üksteise suhtes.

Mis oleks üldine soovitus kõigile PÜG õpilastele?
Üldine soovitus oleks, et õpilased oleksid terved ja võtaksid omaks tervislikud eluviisid: toituksid õigesti, toituksid tervislikult, oleksid hästi liikuvad. Ei tohiks unustada ka vahepeal puhata, vähem arvutit ja rohkem uneaega!

Petra Nook 4a

Vaike Kumari: "Koolis on lapsed ja lapsed on rõõmsad" (KaSa...? nr9, märts 2007, lk10)

Kuidas tulite mõttele hakata psühholoogiks?
Kui ma keskkoolis käisin, siis räägiti sellest palju ja see tundus huvitav.

Miks just koolipsühholoogiks?
Sellepärast, et koolis on lapsed ja lapsed on rõõmsad. Mulle meeldivad rõõmsad inimesed.

Kelleks unistasite saada väiksena?
Lenduriks.

On teil olnud nii, et kellelgi on nii suur mure, et te ei suudagi aidata?
Psühholoogi töö on panna inimene iseennast aitama.

Kas teil lapsi on?
Jah, 2 poega.

Kelleks nemad saada tahavad või on?
Üks töötab interneti korrashoidjana. Teine korvpallitreener.

Kas teil on lastega probleemidest kerge rääkida?
Minul ikka, aga ma ei tea kas lastel ka kerge on.

Mitu aastat olete töötanud Põlva Ühisgümnaasiumis?
Neljas aasta läheb…

Kas olete kunagi mõelnud, et see töö väsitab?
Väsinud olen, aga tööd ma ei jäta.

Kas õpetad ka aineid?
Jah.

Mis aineid?
Psühholoogiat ja perekonnaõpetust.

Andrea Neerot 4a

Teejuhtidest kah sõnake... (KaSa...?, nr9, märts 2007, lk7)

Enamuses anekdootidest on õpetaja kõva hääle (ja kuulmise) ning välja opereeritud huumorisoonega. Kas asi ka reaalsuses nii on, jääb muidugi igaühe enda otsustada, kuid pean vajalikuks teemat natuke kommenteerida.

Ühe tundmatuks jääda sooviva uuringutefirma poolt läbi viidud uurimuse põhjal on viis peamist õpetajatüüpi (millele lisanduvad muidugi nende erinevad variatsioonid). Ning et teema kajastamist väärib, toon ära uuringute tulemused, mille alusel võiks õpetajad lahterdada järgnevalt:

„New in business“: arusaadavatel põhjustel klassi ees pisut kohmetu ja et ise hiljuti koolist tulnud, mõistab (suhteliselt) paremini, kuidas selle koduste tööde tegemisega tegelikult on. Samas ka natuke sinisilmsem ja usub, et ikka kohale ilmud, kui järeltööle tulla lubasid (ilus oleks tema ootusi mitte petta). Kergemini manipuleeritav kui näiteks fanaatik.

Boheemlane: muhedaid monolooge pidav ja (teatud piirini) tähelepanematu klassis toimuva suhtes. Valmis endale südamelähedasel teemal nõrkemiseni vahutama. Muuseas huvialad võivad varieeruda suahiili keelest mööblidisainini. Teisalt aga ei tuletata Sulle liialt meelde eelmise poolaasta parandamata kahte ja ega ta töid koostagi, milles lihtne põruda oleks.

Lustakas narr: nagu liiginimetuski ütleb, on tal diagnoositud pidev ülemeelik tuju ning kalduvus igas asendis kilde rebida, milledest (vist poolkogemata) mõni vaimukaks osutub. No eks pimekana leia ka tera... Pikapeale suhteliselt talutavaks muutuv tegelane, kuna ei võta eales vaevaks kurja häält teha (selle asemel tuleb seeria kvaliteethuumorit).

Fanaatik: tore, et leidub pedagoog, kes aru saab, kui palju sisustamata aega koolikohustlasel on. Ja veel vahvam, et ta selle õpiku-, töövihiku- või kõikvõimalike muude ülesannetega sisustada oskab. Hoolimata kõigest, ei saa tema peale ju pahane olla... ta lihtsalt õpetab seda kõige vajalikumat.

Emme: „Ikka juhtub et pastakas tühjaks saab.“ või „Teinekord ära jäta oma kodust tööd sinna, kuhu su merisiga ligi pääseb.“ on vaid paar heasoovlikku vastust järjekordsele absurdsele vabandusele, miks midagi kirjalikku ette näidata pole. Karistust loomulikult ei järgne, kuna ta ei usuks, et Sul hoopis tegemata „ununes“.

[Et uuringud viidi läbi ühes (jällegi anonüümsust eelistavas) Eestiga vähe sidemeid omavas välisriigis, ei garanteeri ma nende (muidu usaldusväärsete) tulemuste paikapidavust näiteks meie koolis...]

Taavi Mölder 11b

Miriam Ulrich (KaSa...?, nr9, märts 2007, lk4)

Peale jõulupidu võis koolis järsku üht uut nägu kohata: Miriamit. Ta on COMENIUSe (EL poolt finantseeritud programmi) abiõppejõud. Tema saadab nüüd meie saksa keele tunde ning on kuni suvevaheajani siin. Aga kes ta õigupoolest on?

Miks Sa tahtsid just Eestisse tulla?
Mul olid eelistused. Esimene valik oli Soome, kuna olin seal studeerinud ja oskasin juba soome keelt. Paraku ei tulnud sellest aga midagi ja otsus Eestisse tulemiseks langes teise eelistuse järgi – soovisin kindlasti minna kuhugi, kus oleks hea talv: külm, palju lund; mitte nagu Saksamaal.

Kus Sa Saksamaal elad?
Tulen Rheinland-Pfalzi liidumaa väikelinnast Trierist. See asub Lääne-Saksamaal, päris Luksemburgi piiri ääres. Seal on ligikaudu 100000 elanikku, mis teeb temast Saksamaa kohta üsna väikese linna. Kuid seda suurem on tema hing: Trier on üks Saksamaa vanimaid linnu, kus on väga palju arhitektuurimälestisi (nt. amfiteater, linnavärav, toomkirik ja Liebfrauenkirche). Eriline on mu kodulinn sellegipoolest, et seal on sündinud Karl Marx.

Võrdle Saksamaa ja Eesti elu.
Minul on seal hoopis teine elu, ma töötan seal. Põlvas on pigem kogemuste kogumine koolis ja tunni andmises. Kuna olen lõpetanud ülikooli geograafia erialal ja praegu studeerin saksa keelt võõrkeelena, võiksin saada õpetajaks. Kuid see ei ole veel kindel, oleneb, mis töö leian. Saksamaal ei ole kerge õpitud erialale tööd saada.

Kas siinne elu rutiinseks ei ole muutunud?
Ei! Kuna alati on midagi uut. Ma pole siin veel nii kaua olnud, saabusin ju alles 5. jaanuaril.

Millest Sa kõige enam puudust tunned, mis Sul Saksamaal on?
Mind häirib pisut see, et siin ei ole näiteks pagariärisid. Saksamaal saab igast linnakesest osta suupisteid, sooje saiakesi. Olles Tartus ei kohanud ma ühtegi, lõpuks astusin ühte väikesesse kohvikusse sisse.

Usud Sa, et Eestist lahkudes oskad ka eesti keelt?
Mitte perfektselt, kuigi loodan osata piisavalt hästi, et igapäevaelus hakkama saada.

Mida teed, kui näiteks poes võõrkeeli mittevaldav müüja Sinult küsib midagi, millest Sina aru ei saa?
Siiani suuri probleeme olnud ei ole. Enamasti klapib, kui kätega näidata. Piisab üksikutest sõnadest, alati ei pea ütlema tervet lauset. On aga hirm, et ütlen midagi ebaviisakat, kui keelt ei oska. Aga tavaliselt ollakse väga kenad, kui märgatakse, et välismaalane olen ja eesti sõnadega vaeva näen.

Mida Sa õhtuti teed?
See on hästi erinev. Teisipäeviti käin õpetajatega ujumas, esmaspäeviti on jooga, vahest kutsutakse kuhugi. Olen pigem õhtuinimene, valmistan siis järgmise päeva tunde ette ja kindlasti kõik need e-kirjad, mis Saksamaale saata vaja on :D

Kas Saksamaa ja Eesti noortel on palju erinevusi? Millised?
Ei ütleks. Tegelikult on nad väga sarnased, oleksin isegi suuremaid erinevusi oodanud. Samad asjad on olulised: tüdrukud jälgivad moodi, mobiilimaania, sarnased hobid, sõbrad... Ühendav on ka see, et paljud ei tea veel kindlalt, mida peale kooli edasi teha, kuhu õppima minna.

Palju Sa oskad juba eesti keelt?
Natuke. Oleneb, tavaliselt mõistan mõne üksiku sõna ja siis proovin selle konteksti ühendada. Vahest saan aga täiesti valesti aru. Alati püüan juba ette mõtelda, mida küsida võidakse. Näiteks bussi sisenedes aiman, et päritakse sooduspileti kohta, seega näitan enda Ausweisi (dokumenti—Toim.).
Oleneb ka päevast. Heal päeval pakub mulle lõbu aimata, millest on jutt ja seda jälgida, teinekord tahaksin lihtsalt emakeeles vestelda.

Mis Sa arvad Eestist, Põlvast? AUSALT!!!
Mulle meeldib Eesti ja Põlva (ausalt!). Põlva juures meeldib mulle see, et siin on kõik nii praktiline. Kõik on kiviviske kaugusel. Vajan siin teel olekuks nii vähe aega, igale poole saab jala minna, mitte ei pea päeva planeerima bussigraafiku järgi. Mulle väga meeldib TALV, siin on nii palju lund ja on ka külm. Tahaksin, et oleks iga päev -25°. Samas rõõmustan juba suve üle, see on midagi uut. Mulle meeldib, et siinsed inimesed on nii otsesed (Saksamaal käib jutt kogu aeg ümber prae), hindan ka seda, et ollakse ausad.

Oled Sa teisi Eesti linnu ja vaatamisväärsusi ka külastanud?
Õppides Soomes, avanes mulle võimalus Eestis käia. Seega olin siin juba olnud. Tookordsel reisil külastasime Tallinna, Tartut, Setumaad ja Narvat; tutvusime tähtsamaga. Praeguse Eestis viibimise aja jooksul pole veel sinnamaani jõudnud, va. et ma Otepää suusavõistlusi vaatamas käisin. Meelsasti näeksin enamat! Külastaksin rohkem Põlva ümbrust, aga autota on see raske.

On Sul Eestis juba palju tuttavaid?
On mõned. Takistuseks on aga kool, pean silmas, et on õpetajad ja on õpilased... see piirab otsest kontakti. Küll aga olen tänu õpetajatele mitmeid tutvusi sõlminud— nemad ikka juhatavad mind edasi, kutsuvad kuhugi külla; alati leidub inimesi, kes rõõmustavad saksa keele praktiseerimise üle.
Küll aga oleks tore ka väljaspool kooliaega õpilastega enam suhelda. Ma ei taha, et mind siin vaid õpetajana võetaks.

Kas Sulle suusatada meeldib?
Meeldib (kuigi tunnistan, et eriti hästi ei oska), pean tehnikat veel pisut harjutama. Saksamaal oli võimalus viimati 2 aasta eest suusatada. See oli minu vanaema juures, Alpide eesmaal. Minu kodukohas puudub aga võimalus suusatamiseks, kuna seal on alati nii vähe lund ja see sulab ka kohe.

Mis Sulle Eestis kõige rohkem meeldib?
Talv! Lumi. Midagi üldist ei oskagi kohe välja tuua. Ah jaa, see kohupiima-rosina kook on teil ka väga hea!

Kui lahkud kevadel Eestist, kas tuleksid siis kunagi siia tagasi?
Arvan küll. Tahaksin taaskord kohata inimesi, sõpru, tuttavaid. Natuke mälestusi on mul nende paikadega juba ka.

Mis Sulle Eestis kõige enam pahameelt valmistab?
(Peale pikka mõtlemist...) Ei oskagi kohe öelda, võib-olla see, et kui püüan kusagil eesti keeles rääkida (nt. koogitükikest ostes), siis vastatakse kohe inglise keeles. Aga see ei ole pahasti mõeldud.
Tõeliselt ärritab mind aga see, et ma enda korteris kütet reguleerida ei saa. Kuna alalõpmata läheb liiga palavaks, olen pidevalt sunnitud akent lahti tegema. See pole just eriti keskkonnasõbralik.

Mida arvad Põlva vabaaja veetmise võimalustest?
Arvan, et sellise suurusega linna kohta (võrreldes Saksamaaga) on need päris head. Siinne infrastruktuur on muljetavaldav: mitmed staadionid, ujula, noortetöö, spordihallid, kultuurikeskus ja need üritused, kaks suurt kooli...

Kuidas motiveeritakse Saksamaal õpilast õppima (mis motiveerib) ja kas seal on palju meesõpetajaid?
Suures plaanis on kõik samamoodi nagu Eestis: igaüks peab ise ära tunnetama, mida tal vaja läheb. Minu kodulinnas motiveerib keeli õppima näiteks see, et asume Prantsusmaale nõnda lähedal, keelt saab/tuleb tihti kasutada. Pole harv, et võetakse vanematega ette 2-3-päevased reisid Prantsusmaale. Tihti käiakse ka Inglismaal, keeli saab kõikjal praktiseerida. See ongi ju motivaatoriks.
Üldiselt peab õpilane nägema, et ta saab õpitut kasutada (näeb kasusid) ja tunnid peaksid olema rohkem praktilised, mitte teoreetilised.
Imestan, et siin nõnda vähe meesõpetajaid on, seal on neid palju rohkem. Kuigi tunni poolest suurt vahet ei ole, peab Saksamaal näiteks ekskursioonile sõites alati kaasas olema vähemalt üks mees- ja üks naisõpetaja, et iga sugu oleks esindatud. Miks ei saa mehed Eestis õpetajaks? Naisõpetajad väidavad, et see on liiga ränk töö, nad ei suuda. Aga mehed ei usu seda.

Kas Sa võiksid eestlasesse armuda ja Eestisse elama jääda?
Loodan et mitte (punastab). Mõtlen, et see oleks ebaõiglane, kuna vastasel juhul jääksid minu sõbrad väga kurvaks. Elamise suhtes olen aga paindlik, võin ka mujal elada, see ei pea tingimata olema Saksamaa. Loomulikult peab seal meeldima, selles mõttes Eesti sobib.

Kas oled aru saanud, et Eestis on tulemas parlamendi valimised?
Kuigi mina valida ei tohi, näen reklaame ja neid pannakse mulle pidevalt ka postkasti. Sellest, mida lubatakse, saan aru. See kõik on väga banaalne- kõik käib rahade ümber, reklaamitakse lihtsaid asju, nagu näiteks lasteaiad. Aga poliitika ei ole nii lihtne. Ei öelda, kuidas lubatut saavutatakse. Poliitikat tehakse ainult valimisteks, selles suhtes näen ka ühtelangevusi Saksamaaga.

Lõppsõna?!
Mulle meeldib siin väga ja aeg läheb tohutu kiirusega, lausa üllatavalt kiiresti. Vaid ärasõidul mõtlesin: „Milleks see kõik? Miks ma seda teen?”. Oli suur ebakindlus, kuna ei teadnud, kuidas mind vastu võetakse. Tulin siia üksiku inimesena ega teadnud, mille kasuks otsustada. Nüüdseks on see kõik igatahes positiivseks muutunud. Mind integreeriti väga hästi kooliellu ja ka üldises plaanis on kõik hästi.
Ja nagu juba öeldud, rõõmustaksin väga pisut enama kontakti üle teie, õpilastega. Selle nimel võin isegi (kui tarvis) inglise keeles suhelda.

Wolfgang Lang 12b

AMOR annab abi (KaSa...?, nr 9, märts 2007, lk3)

Kallid koolikaaslased! Kas vahel tunnete end üksikuna ning teil on probleeme, millele te lahendusi ei leia?

Inimene polegi sündinud tark. Targaks ei saa pidada ei vana inimest, ammugi siis mitte noort. Iga inimene on erinev ning ka probleemid on erinevad. Kui te ise ei leia oma probleemidele lahendust, siis ärge kartke küsida abi. Kui teie probleemideks on kiusamine, segased suhted või probleemid kodus, siis oodatakse just teid Põlva nahahaiguste kabineti ruumis (Uus 2), kus asub noorte-kabinet AMOR.
Seal ootab teid oma-ala spetsialist, kes aitab teid muredes ning on alati diskreetne.
Teid ei mõisteta seal hukka, kui olete eksinud või hätta jäänud. Vastupidi, seal otsitakse lahendusi koos teiega ning nad ei avalda informatsiooni võõrastele. Kui teil pole kellegagi oma muret jagada, siis ootab just teid üks tore ja sõbralik naisterahvas Aime. Laul.
Noortekabineti arstiga saab rääkida E. kell 8-12, T. kell 14-15, R. 15-17.
Tark noor ei ole see, kes vaikib, kui on hädas, tark on see, kes püüab oma probleemidele abi leida, ükskõik, millised need probleemid ka ei oleks.

Lii Toots 10c

Vastlapäev (KaSa...?, nr9, märts 2007, lk3)

Vastlapäev on selline tore pűha, kus kõik lapsed peaksid oma kelgud välja ajama ja mäele minema. Paraku aga olid ilmad tänavu niivõrd kűlmad, et isegi gűmnaasiumiõpilastel oleks sellise ilmaga tagumik kelgu kűlge ära kűlmunud.

Niisiis otsustati kavas olnud liulaskmine, kotijooks, slaalomi suusatamine, täpsusvisked jpm asendada tubasema viktoriiniga, mis toimus meie kooli aulas kolmapäeval seitsmenda tunni ajal.
Esiteks tuli kusagilt kokku korjata viis rűhmaliiget, kes pidid ilmtingimata olema enda klassist. Siis õigeks ajaks õigesse kohta enda taguotsa kohale vedama ja edasise saatuse määras vaid see vähene tarkuseraasuke, mis pika kooliaja jooksul poolkogemata kűlge oli hakanud. Tunnistama peab, et kűsimused olid rasked, kuid tänu oma rűhma abile võis vastuste lehele isegi mõne tarkust väljendava tindipläraka teha.
Kui te juhuslikult oskate öelda, mida tähendab mäll, miks on rasv hea kätele ja mitu koormatäit sõnnikut viidi vastlapäeval põllule, siis oleksite võinud ehk võistluse ise kinni panna... Kokku oli kűsimusi viis, mille vastamiseks anti 15 minutit ja huvijuht lisas ka mõne sõbraliku vihje, mida vastata. Seejärel jagati kätte ristsõnad, mis aitasid aega parajaks teha, kuni selgusid viktoriini tulemused. Võitjad said kringli ja mitte nii väga võitjad said maitsta kringlit, mis pidi kõigil suu seks tegema. Sellega oli tore päev lõppenud ja kõik võisid rahuldatult koju kobida.

Üllar Tobreluts 11b

12A iseloomustus (KaSa...?, nr8, detsember 2006, lk12)

Rein Adamson- Paljudele jääb ta meelde unustamatu madrusena. Võtab kõike vabalt, hea suhtleja, rõõmsameelne.

Eva Haan- Kadestamisväärt välimuse taga on peidus laulja, näitleja ja ei tule puudu ka teistest annetest.

Liisi Kaasik- On väga naerusuine ja meeletult abivalmis. Hindab eriliselt oma sõpru ja külvab optimismi.

Liina Käis- Loov ja lõbus, intelligentne, eesmärgikindel.

Gertrud Kõima- Lõbus tüdruk, kes naljalt ei jäta oma arvamust avaldamata.

Tanel Kingsepp- Jagab kiiresti matsu mates, aga vene keele ees on hirm. Kui midagi ütleb, siis õigel ajal ja õiget asja.

Märt Kolsar- Klassi legend. Ei ole inimest, kes tema tsitaate veel aastate pärastki ei mäletaks.

Margo Kopli- Reaalne poiss, hea loogika ja kiire taibuga. Väga laialdaste teadmistega, musikaalne ja sõbralik.

Eliis Kuus- Vaikne, kuid samas vajadusel konkreetne ja terava ütlemisega.

Mart Lilium- RAHABOSS! Sööb hommikuti torti. Iluspoiss, killuvend, mõistlik autofänn.

Maarja Mälberg- Energiapomm, julge, heatahtlik kiusaja.

Laura Müürsepp- Malbe, hästi painduv, super joonistaja, omapärane.

Martin Ojaste- Oskab kõik peapeale keerata, suure südamega, ehtsaim Eesti ürgmees.

Mait Patrail- Tuntud kui „Pikk poiss”, „Jumal” ja „Staar”. Täpsemalt lugege lehtedest! ;)

Katre Põvvat- Kass! Annab positiivse laengu!

Kadri Pelisaar- Andekas, lõbus ning oma arvamusega inimene. Söakas tüdruk hullude ideedega.

Triin Pikk- Kunstnikuhing, põhimõtetega kirjanikneitsi.

Raul Pirbe- „Raul ei oska ujuda ja rattaga sõidab ka aeglaselt, kuid muidu parim!” Arukas, tark, hea huumorimeelega.

Laura Punak- Leebe ja heledahäälne. Vaikne, lahke.

Taavo Salf- TokTok. Magab silmad lahti. Julge põllumees.

Tormi Talv- Vaikne itimees, tark vaimukas.

Tauri Tamm- Nii hea huumorisoonega, et kõhud kogu aeg krambis! Nagu muistne eestlane, arvestav ja sõbralik.

Talis Tobreluts- Eriline. Võtab kõrgemaid noote, kui Britney Spears ;) Temaga rääkides võib alustada ubadest ja lõpetada Suure Prantsuse Revolutsiooniga.

Ly Trei- Konkreetne, usaldusväärne, heasüdamlik ja tore. Sportlane, usaldusväärne ja muhe!

Krista Uibo-kiire taibuga, arusaav, sõbralik, elunautija.

Raida Variko- tagasihoidlik õppur, vaikne tüdruk, mitte eriti seltsiv.

See ei juhtu minuga! (KaSa...?, nr8, detsember 2006, lk12)

Igal aastal hukkub liiklusõnnetustes järjest rohkem inimesi. Paljud liiklejad ei taipa või ei taha taibata, et enam ei saa liigelda nagu vanasti, nii nagu keegi heaks arvab.
Kuna liiklusvahendid on muutunud kiireteks ja võimsateks varitseb oht liikluses viga saada nii jalakäijatel kui ka sõidukijuhtidel. Kõige tähtsam on osata ette näha liikluses varitsevaid ohte. Miskipärast aga tahavad inimesed sageli riskida. Paljud inimesed riskivad ainult sellepärast, et oma igapäevaellu põnevust tuua. Selline närvikõdi lisamine põhjustab varem või hiljem õnnetuse. Kõige rohkem liiklusõnnetusi põhjustabki juhi valesti valitud sõidukiirus, mis ei vasta tema sõiduoskustele või liiklusoludele. Määravaks võib saada ka see, et inimesed on ohust teadlikud, kuid alati arvatakse: õnnetuse tõenäosus on küll olemas, kuid see ei juhtu minuga.
Kõige vähem kaitstud liikleja on jalakäija. Seega on alanud liiklusohutuskampaania jalakäija helkuri kasutamise suurendamiseks “Julge kanda helkurit!”
Kampaania eesmärgiks on inimestele meelde tuletada helkuri kasutamise vajalikkust ning sellega vähendada pimedas jalakäijatega toimuvate liiklusõnnetuste arvu. Käesoleva aasta üheksa kuuga on pimedas hukkunud 13 jalakäijat, neist 8 maanteel. Kuid järjest varasemalt pimenevad talveõhtud on teepeenral kõndivale või sõiduteed ületavale jalakäijale päev-päevalt suuremaks ohuks. Helkur aitab pimedas kõndivale jalakäijale otsasõitu vältida, tagades autojuhile jalakäija märkamise peatumiseks vajaliku vahemaa tagant.
Iga aastaga suureneb ka uute autojuhtide hulk. Selleks otstarbeks on Põlvas suisa kaks autokooli: OÜ Vilutmäe ning Autom. Põlva Autokool on kujunenud üheks suuremaks autokooliks Eestis, seal saab õppida A, B, C, E ja D ning kõiki alamkategooriaid. Samuti on ta tänaseks laienenud Põlvast väljapoole, koolitades veel lisaks Räpinas, Võrus ja Otepääl. Ka Autom Autokoolis korraldatakse A-, B-,C- ja E- kategooria sõidukijuhtide kursusi. Autojuhi kursus koosneb teooria- ja sõidutundidest ning esmaabi koolitusest. Pärast kursusi tuleb sooritada kooli teooria-ja sõidueksam. Seejärel korrata neid eksameid ARKis. Need edukalt läbitud, teenib algaja juht välja esmased juhiload. Ja sellega saab ka täieõiguslikuks autojuhiks, kes sööstab liikluskeerisesse.

Mari Laaniste 11b

Tervisetuba (KaSa...?, nr8, detsember 2006, lk9)

Põlva haigla esimesel korrusel, nii-nimetatud röntgeni koridoris, asub juba kaheksa aastat tagasihoidlik kabinet, pealkirjaga „tervisetuba”, kus põhimõtteliselt iga mööduja saab kontrollida oma vererõhku, arvutada kehamassi indeksit, mõõta kolesterooli ja veresuhkru taset, kontrollida rindu ja teha südamefilmi. Alates 2002. aasta novembrist toimub seal ka aktiivne tegevus suitsust loobujate abistamiseks.
Täisealiste patsientidele pakutakse erinevaid preparaate loobumise hõlbustamiseks ja igakülgset nõustamist. Alaealistele patsientidele ei tohi arst aga rohte kirjutada, sest need olevat kahjulikud, samuti ei tohi ta ka soovitada apteegi käsimüügis olevaid preparaate. Niisiis räägib doktor suitsetamisega kaasnevast vähi, infarkti ja insuldi riskist, mis muutub suitsetajale ohtlikuks juba 40 aastaselt, samuti potentsi langemisest noortel suitsetavatel meestel ja ebatervetest lastest suitsetavatel naistel. Eriti raskelt mõjub suitsetamine just noorele inimesele, sest nikotiin ründab kõige kiiremini arenevaid rakke ja just puberteedieas on areng väga kiire. Veel räägib arst sõltuvusest üldiselt, näiteks sellest mis on suitsu sees ja mida see teeb tarbija kehale, mahajätmise kõrvalnähtudest ja sellest kuidas neist üle saada ning kõigest muust tervisega seonduvast.
Tervisetoaga saab ühendust võtta telefoni numbril 7999171.

Maria Kinnunen 10b

"Tulevik on su enda eralõbu!" (KaSa...?, nr8, detsember 2006, lk8)

Millega peaks üks noor oma tulevikuvalikuid tehes arvestama?

Valikuid tehes tuleks tähelepanu pöörata kolmele põhilisele asjaolule:

1. Milline ma olen? Millised on mu tegelikud isiksuseomadused, iseloom, väärtused, hoiakud, võimed, huvid, vajadused, oskused, enesehinnang. Siin on oluline jälgida, et ei hindaks ennast liiga üles ega ka liiga alla.

2. Mis toimub töömaailmas? Kuhu liigub pidevalt muutuv tööturg ja tööjõuturg? Hetkel valitseb suur oskustööliste puudus ning see kasvab. Ennustatakse jätkuvat töökohtade kasvu teeninduses, turisminduses, elektroonika- automaatika-, finants-, tervise- ja personaalteenuste alal jaekaubanduses jne. Töötajate arvu vähenemist prognoositakse primaarsektorites – põllumajanduses, kalanduses, töötlevas tööstuses, mäetöödel jne.

3. Haridusvalikud. Mis tasemel tahan õppida? Kas kõrg-, rakenduslik kõrg- või kutseharidus? Või läheks hoopis kohe tööle? Samas on elu näidanud, et ilma erialase väljaõppeta on väga raske head ja püsivat tööd leida. Tuleb leppida sundvalikutega.

Kellega võiks sel teemal nõu pidada?

Palju arvestatakse eakaaslaste arvamusega. Kasulik on kuulata ka vanemaid, sest neil on elukogemusi ja nad tunnevad oma last piisavalt hästi. Samuti oskavad õpetajad soovitada, millistes valdkondades oled tugev, millistes nõrgem. Kuid kõige täpsemat ja kuumemat infot õppimisvõimalustest nii kodu- kui välismaal saad küsida kutsenõustaja käest.

Kui palju peaks arvestama seda, mida vanemad/sõbrad soovitavad?

Neid juhuseid on palju olnud, et minnakse sõpradega koos näiteks kutsekooli mingile erialale. Siin tuleb olla ettevaatlik. Mis on sobiv ühele, ei pruugi seda olla teisele. Samas sõbrad ja vanemad tunnevad sind rohkem, oskavad mõnikord ootamatult hästi soovitada, analüüsida, peegeldada seda, mida ise ei märka.

Kuidas leida endas kõige tugevam külg?

Proovi, tegutse, ole aktiivne. Eksi, kuid õpi sellest ja ära löö põnnama. Jälgida võib oma toimetulekut koolis - inimene ei saa olla tugev kõiges. Mõnedel avalduvad tugevused juba kooliajal, enamusel kujunevad need välja hilisemas elus praktilise töökogemuse käigus. Kõigile leidub oma koht, tuleb see elu jooksul üles leida. Kui mitte kohe, siis järk-järgult koos praktiliste kogemustega.

Millal oleks õige aeg hakata mõtlema sellele, mida tulevikus teha?

Alates kaheksandast klassist võiks kogu aeg vaikselt mõte tuleviku valikutest kuklas tiksuda. Kui tahad elus kuhugi jõuda, saada mingil alal tegijaks, siis saad juba varakult jälgida, mis meeldib, mis mitte. Kus arenemisvõimalusi, kus mitte. Konkurents on igal pool kõva, nii koolides kui firmades. Passima jääda pole mõtet, sest tulevik on su enda eralõbu.

Kas on olemas halbu elukutseid?

Pole olemas halbu elukutseid, on olemas töötajad, kes võivad ühe elukutse maine ära lörtsida. Noorte mõistes on halb töö vähetasustatud töö. Mõnikord võib olla aga ka nii, et kuigi palk on hea, siiski töö kohe üldse ei meeldi, ei sobi sellele inimesele. Võib rääkida halbadest valikutest ehk mingil hetkel ka üldse valikute tegemata jätmisest. Vahet pole, mida teha. Kui juba midagi teha, tuleb seda hästi teha, pühendumise ja põlemisega. Enda töökus on kõige alus.

Kuidas saada üle masendusest seoses tulevikuga (eneseusu puudumine jms)?

See on prillide küsimus. Kui vaatad maailma mustade prillidega ja ennast ka, siis seda ta ongi ja midagi ei jõua ja tundub, et pole ka mõtet. Kui on liiga roosad prillid ees, tulevad paratamatult tagasilöögid, kukkumised, eksimised, elu ja asjade ümberhindamised. Kui on tavalised läbipaistvad klaasid, siis saab elule otsa vaadata sellisena, nagu see on. Jamavaba elu pole olemas ega tule ka. Väga oluline on toimetulek elu muutustega ja probleemidega, suhtlemine teiste inimestega ja iseendaga rahu sõlmimine, mitte pidev enesepiitsutamine mingi üleüldise edukultuse ja materiaalse nänni võidujooksu nimel. Muide, ära taha rahulikku ja raskusteta loksumist iseenda heaolu mullis. Siis lõpeb ka areng ära. Vaim püsib virge, kui ta on töös.

Mida teha, kui ei suuda leida endale sobivat elukutset?

Otsi infot internetist, loe ajakirju (midagi muud ka peale Just!-i ja Kroonika), tutvu erinevate koolide ja neis õpetatavate erialadega, jälgi töömaailmas toimuvat, räägi erinevate elukutsetega inimestega, ka sõprade ja vanematega, vaata enda sisse, kuula, mida su sisetunne tasakesi püüab sulle rääkida, tule pane aeg kinni kutsenõustaja juurde, otsime üheskoos. Oluline on valida valdkond, mitte jälgida kitsalt ühte ametit. Valdkonna sees on juba sadu liikumisvõimalusi. Edu ja julget pealehakkamist!

Mitmeid nõuandeid, teste, töölehti, nippe elukutse valikuks leidub internetis www.rajaleidja.ee

Küsisin ka meie kooli pedagoogide käest, kuidas ja miks nad selle eriala valisid:

Maris Tigas: “Ma läksin Pedasse õppima selle pärast, et tahtsin õppida ära naiskäsitöö kõik liigid, kaasa arvatud ketramise, kangastelgedel kudumise, rahvariiete õige tegemise, masinal kudumise. Ja siis kogemata selgus, et ma pean õpetajaks hakkama, sest tol ajal polnud ju eriti valikut. Teine valik oleks geograafia olnud, aga mu vanemad leidsid, et ma olen liiga paks, et matkadel käia, ma ei peaks füüsiliselt vastu.”

Kersti Seeba: “Oi, väga iidsetel aegadel tekkis selline mõte. Ma õppisin süvendatult saksa keelt ja kuna ma olen alati filoloogiliste kalduvustega olnud, siis tundus see sel hetkel kõige õigem mõte. Õpetajaks sain ma kogemata, sest tol ajal ei saanud eriti valida. Ma mäletan, kui ma 5. klassis olin, siis psühholoog viis läbi küsitlust: kelleks sa kindlasti saada ei taha. Ja mina vastasin tookord, et õpetajaks ja miks, sest see on koeraamet. Ja nüüd ma mõtlen, et oleks tõepoolest võinud midagi asjalikumat õppida, sest saksa keel kui võõrkeel on langenud kolmandale positsioonile. Samuti ajad muutuvad, see mis tookord meeldis, ei pruugi enam nüüd huvi pakkuda.”

Viivi Ansi: “Ma võin täitsa ausalt kohe rääkida, kuidas asi oli, sest see oligi nii! Alguses ma olin kindel, et minust saab lastearst, aga mu tädi ütles, et mine nüüd, vaata missugune sa ise oled, nii väike ja, ei saa sinust mingit lastearsti. Ma lõpetasin Nõo kooli ja kui iseloomustuse järele läksin, ei teadnud ma ikka veel, mis minust saab. Sisseastumiseksamid oli kohe tulemas, kuid ma ei suutnud valida. Ja siis ma kohtusin Nõo raudteejaamas selle matemaatika õpetajaga, kes oli meil siis kui me Nõkku õppima läksime ja tema küsis, et kas te pole mõelnud, et teist saaks matemaatika õpetaja. Ja see otsustas, sest ilmselt oli ta mulle hästi suur autoriteet.”

Maie Karakatš: “Keskkooli ajal olin ma täiesti kindel, et ma lähen eesti keelt ja kirjandust õppima. Mulle meeldib praegugi raamatuid lugeda ja kõik, mis on kunsti ja kirjandusega seotud. Aga siis muutus see kuidagi kuivaks ja ma sain aru, et tahan õppida midagi elulisemat. Ja kes ma olin humanitaarklassist tulnud, siis minu jaoks oli matemaatika sisseastumiseksam täielik košmaar, aga sisse ma sinna sain ja senimaani ei kahetse!”

Krista Untera: “Ma arvan, et ma ei ole selles mõttes väga hea klassikaline näide, sest mu ema töötas õpetajana ja ma nägin seda tööd, mis ta kodus tegi ja lubasin endale, et ei hakka elades õpetajaks. Aga elus läheb mõnikord teistmoodi... Tegelikult ei ole ma üldse geograafiat õppima läinud, vaid hoopis majandust. Kuid siis kui me teisel kursusel hakkasime raamatupidamist õppima, ma küsisin endalt, et issand, kas ma pean terve elu siukse jamaga tegelema. Ja nii me siis vahetasimegi mehega koos ruttu teaduskonda. Ja mäletan, et ega meil tookord eriti valida ei olnud, terve kursus lükati kooli tööle, kas sa tahtsid või mitte. Alguses mulle üldse ei meeldinud, kuid siis kui ma Põlvasse tulin ja Tiiu Kiudorv mu kooli kutsus, mõtlesin, et õpitud ju sai seda eriala, et ma proovin ja nii ma siis jäingi siia.”

Eleri Lõhmus 11b

Mida kannad, kes oled (KaSa...?, nr8, detsember 2006, lk7)

Kallid lugejad, kes te koolis ringi liigute, sooviksin teie tähelepanu juhtida asjaolule, et pole kaht ühte moodi riietatud inimest. Siiski võib eristada erinevaid stiile, mille järgi riides käia. Järgnevalt toongi ära mõned enamlevinud trendisuunad ning ka lühikese iseloomustuse, mille järgi neid ära tunda.

TIBI/CHICK Roosa, roosa, roosa- lame nagu sõnakordus! Aga see on ju IN- DAAAAAAAAAAAA :D

SEOR = „Seljas Ema Ostetud Riided“ Levinud pigem algklassides, nende seas, kelle isiksus veel kujunemata. Lihtsalt võimatu mõne teise stiiliga segi ajada!

OSS Tuntud ka kui „rullnokk“- pigistavast mütsist tingitud kitsas sõnavara ning näib, et ka sama kesine teadlikkus erinevatest spordirõivaid tootvatest firmadest. P.S. võib kanda nähtamatuid arbuuse kaenlas.

SKATER Oleks päris kena, kui keegi talle traksid kingiks, sest needitud rihm pükste ülalhoidmisega hakkama ei saa. Näo järgi neid teineteisest eristada ei saa- juuste ja kapuutsi varjust seda lihtsalt ei paista.

PUNKAR/ROKKAR Arvatavasti üks lihaselisemaid tüüpe (kohe ossi järel)- ei ole ju naljaasi mitme kilo jagu kette, neete ja haaknõelu seljas tarida. Kuid nii kummastav kui see ka ei tundu, on ta üks sõbralikumaid tegelasi meie võrdluses.

MUGAV Kergelt endasse tõmbunud ja isikupäratu inimene, kes naudib olemist üheks massist. Tema jaoks on tähtis mitte oma riietusega laineid lüüa, vaid mõnusalt ära olla. (võib tõlgendada ka kui varjatud vormi SEOR´ist)

Lõpetuseks on mul soov veel rõhutada selle artikli meelelahutuslikku eesmärki. Mitte keegi, ma kordan: mitte keegi ei peaks ennast sellest puudutatuna tundma.

Taavi Mölder 11b

Superstaar Mari-Liis Urb (KaSa...?, nr8, detsember 2006, lk6)

Kas sulle meeldib laulda?
Jah.

Mitmeaastaselt sa esimese laulu laulsid?
Ma tõesti ei mäleta, aga ma tean, et esimeselt lauluvõistluselt võtsin ma osa viie-kuue aastaselt. See oli vist Laulukarusselli eelvoor Põlvas, mida ma hirmsasti kartsin.

Miks sa läksid viiulit õppima, kui su ema on klaveriõpetaja?
Klaverit peaks ju lisaks viiulile nii või teisiti juurde õppima. Aga lihtsalt ükskord küsiti, et kas tahan ja mina tahtsin.

Kas sa hakkasid omal algatusel või ema soovitusel muusikat õppima?
Raske küsimus, aga ma arvan, et ema pidi ikka natuke suunama, sest nii noores vanuses ei teagi õieti , mis see muusika õppimine on.

Kas sinult keegi ka autogrammi küsinud on?
Sõbrad niisama naljapärast.

Kelleks sa suurena saada tahad?
Kunagi väiksemana suurest loomaarmastusest tahtsin saada loomaarstiks, aga kuna olen hull verekartlik ja sellest ei tuleks midagi välja. Praegu ei oska ma mitte midagi arvata, kuid loodan, et minust kurjategijat ei saa.

Kas sulle meeldib, et sa oled nii hea laulja ja viiuldaja?
Ma ei arvagi, et olen nii hea! Lihtsalt olen palju saavutanud, aga et olla hea, pean veel palju vaeva nägema.

On kuulda olnud, et oled lisaks ka hea näitleja. Kas see on tõsi?
No, ausalt öeldes mulle näitlemine hullupööra meeldib, aga kui hea ma olen…

Kas sulle meelduvad intervjueerijad?
Minu arvates oled sa küll tore, sest sa oled ka esimene.

Grete Kellamägi 4a

Kiim, panda ja pingviin (KaSa...?, nr8, detsember 2006, lk6)

21. novembril külastas meie kooli uue generatsiooni muusikageenius Jarek Kasari, laiemalt tuntud kui Chalice.

Kes veel ei tea, Chalice on mees nagu Hunt Kriimsilm- muusik, helilooja, laulja, räppar, produtsent ning lisaks veel näitleja Von Krahlis. Tal puudub igasugune valehäbi tunnistada enda andekust, kuid kas seda saabki pahaks panna inimesele, kes komeedina Eesti muusikataevasse kihutanud.
Sisuliselt oli tegemist kontsert-loenguga teemal „Sõnad ja muusika”. Tunni aja jooksul otsiti vastust küsimusele: „Kas muusika vajab sõnu?” Kes Chalice muusikat kuulanud, peaks teadma, et tema lauludes mängib suurt rolli just terav tekst, täpselt nagu tema esimeses esitatavas laulus. „naised on teiselt planeedilt, naised on UFO-d,” ja „paneme leivad ühte kappi, sest sai on ebatervislik,” lihtsalt ei saanud märkamata jääda.
„Nüüd te tütarlapsed küsite, kas ilma ropendamata kuidagi ei saa. Ei saa! Roppus on eestikeelne ja aus!” sõnas Chalice teravalt. Tema arvates on ilusad ja metafoorsed sõnad valelikud, sest elu ongi räige: „Miks peab sõnumit peitma? Otse saab ka öelda.”
Järgnevalt esitas ta neli laulu, mille ise liigitas kategooriasse „Kiimalaulud”, kuid üllatus-üllatus: luulevormis. Sellise esituse eesmärgiks oli katsetada, mida me märkame ilma taustamuusikata. „Lõkketulena hõõgun, põleb leek minu sees. Keha kuum on kui põrgu, kuhu olen ma teel?” deklameeris mees tundeliselt Dynamint’i lugu „Viirus”. „Neil on viirus, mille nimi on kiimlus,” ei saanud ta kommenteerimata jätta. Samuti liigitas ta „kiimalaulude” kategooriasse Ursula „Puu taga ilvest” („Kas sa tahad olla minu tüdruk? Oled väga ilus tüdruk, kuigi sul on karvased käed.”) ja Cool D „Tütar üksi kodus” („Kui sind nägin, ei osand arvata seda, et ajad staatilist täis mu mõistuse ja keha. Elektrifitseerind on mind selline naine- harukordne, ainulaadne ja ebamaine.”) ning viimasena, et võrdsustada olukorda, omaenese laulu, ühemõttelise pealkirjaga „Kiim”. Mõtlete, millest see laul küll rääkis? Sellest, et kiimaga on sama lugu, nagu roppustega- kõik mõtlevad sellest, see on meie elu loomulik osa, kuid avalikult sellest ei räägita.
„Kas laulus öeldud sõnad on otse või seljataga rääkimine?” küsis Chalice publikult. Enamik vastasid, et tegemist on ikkagi otse ütlemisega. Seepeale jutustas multitalent loo, kuidas Nexuse produtsent Peeter Ross Stiina peol talle lava taha jättis roosi kirjaga, mis ütles, et tema uus lugu toob talle vaid odavat kuulsust. Sellepeale Chalice vihastas ja kirjutas ühte laulu sisse Nexuse kohta käiva fraasi „Kaks neist on pandavad ja kolmas on panda,” mispeale Terminaatori solist Jaagup Kreem leidis, et oleks ikka ilus otse ütelda. „Kusjuures seda „pandat” tunnen ma isiklikult. Tore tüdruk on,” tõdeb ta.
Muu hulgas kuulusid esitusele ka näiteks laulud „Kuutempel”, „Siuh” (improviseeritud osaga pingviinist, kes mööda koolimaja ringi tatsab) ja nõndanimetatud „presidendikõne” „Minu inimesed”.
Siinkirjutaja on täiesti veendunud, et kõik kontserdil viibinud said üritusest positiivse laengu, ning loodab, et samalaadseid kuulsate ja huvitavate inimeste külastusi tuleb veel.

Kristina Pentsa 11b

Narr Alo Savi (KaSa...?, nr8, detsember 2006, lk5)

Miks lahkusite meie kooliperest?
Oma perekonna pärast ja elu säilitamiseks. Talvised teed on väga ohtlikud. Sõita neli-viis päeva nädalas 100 km päevas võib ühel hetkel väga pahasti lõppeda. Need kaks aastat oli novembrist aprilli alguseni iga hommik üks hirm ja õudus - kas auto läheb käima, kas maantee on musta jää või lumega kaetud.

Mis muljed siis jättis teile Põlva ÜG?
Väga head. Kui mu elukoht oleks 30 km lähemal olnud Põlvale, siis poleks ma sealt mingil juhul ära tulnud. Mulle meeldis Põlvas väga ning ma tundsin end seal nagu kodus. Toredad õpetajad, tore direktsioon, toredad õpilased.

Aga Miina Härma Gümnaasium?
MHG on teistmoodi. Ma ei tea kuidas täpselt, aga kuidagi teistmoodi. Miina Härma Gümnaasiumis on palju lähemal tööl käia.

Põlva Ühisgümnaasium versus Miina Härma Gümnaasium, ehk mis vahe on eliitkoolil ja tavakoolil?
PÜG ei ole tavakool, PÜG on maakonna keskne kool, MHG ei ole eliitkool. Mõlemad on suured ja tähtsad koolid Eesti haridussüsteemis, kus antakse (vähemalt anti kuni minu kohalesaabumiseni) head haridust.
MHG-s on e-kool ja igas klassiruumis on õpetajal arvuti. Põlvas on uus ja ilus söökla ja spordihall.

Kõige raskemad hetked seoses õpetamisega?
Siis kui on mustmiljon kohustust, aga pole mitte mingit jõudu nendega tegelemiseks.

Ja millega veel tegelete, peale õpetamise?
Tantsin, laulan ja löön trummi nagu narrile ikka kohane. Aga tegelikult mõtlen, loen, mängin võrkpalli, squashi, saalihokit ja sõpradega lauamänge.

Maria Kinnunen 10b

11a klassi ekspeditsioon (KaSa...?, nr8, detsember 2006, lk5)

24. novembril külastas 11A Tallinna õppereisi eesmärgil. Plaanis oli veeta aega ETV-s, Eesti Draamateatri lava taga ning seal toimuval etendusel.

Lõuna paiku, mil teie Põlvas seisite söögi järjekorras, ootasime meie oma giidi. Peagi saabus meie giid Mai Mikiver ning asusime ringkäigule ETV majas. Tutvusime varem kasutusel olnud filmitehnikaga ning Eesti filmi ajalooga. Nägime lastesaadetest pärit kostüüme ja nukke, kes kunagi meid ja meie vanemate meelt lahutasid. Eriti rõõmustas see õpetaja Jaak Keppi.
Järgmistes ruumides oli võimalus näha esimesi telereid, filmikaameraid, monteerimispulte. Pääsesime isegi hoone tähtsaimasse ruumi, kust saadetakse pilt meie kõigi kodudesse. Meile demonstreeriti, milline oleks välja näinud tervitustekst Põlva ÜG-le – kahjuks jäi see vaid ühe nupuvajutuse kaugusele otse eetrisse saatmisest.
Avanes võimalus külastada erinevaid stuudioid. Näiteks ruum, milles Terevisiooni filmitakse osutus oodatust tükk maad väiksemaks. Oli üllatav näha Pehmete ja Karvaste stuudiot – seal olid ainult laud, mõned toolid ja presidendile ning tema prouale mõeldud „voodi” – kõik muu tehakse arvutiga juurde! Enne lahkumist saime kogemata kokku veel Reet Linnaga, kellega sõbralikult vestlesime. Tänasime giidi Põlva ÜG-ga seotud raamatutega huvitava ekskursiooni eest ning lahkusime ETV-st positiivsete elamustega.
Hetkel, mil sisenesime Eesti Draamateatrisse, oli etenduse alguseni veel 4 tundi. Meid jagati 2 erinevasse gruppi, sest teatri ruumid on valdavalt kitsad. Ekskursioon võiski alata! Kogu ringkäigu vältel kuulsime huvitavat Draamateatri ajaloost. Meid juhatati Väiksesse Saali, üldisesse garderoobi, Suure Saali kolmandale rõdule, kuhu tavaliselt pileteid ei müüda. Nägime, kuidas alustati lava ettevalmistamist õhtuse etenduse tarbeks. Samal ajal kuulsime giidilt ühe etenduse algusest lõpuni valmimise lugu. Kui pisike on tegelikult lava! Tänu optilisele illusioonile tundub see nii suur.. Käisime lava all, taga ja kõrval, sest lava peal ei tohtivat võõrad inimesed käia ega seista – toovat halba õnne.
Õhtul kell 19.00 algas etendus „Suured tüdrukud ei nuta”, lava oli totaalselt muutunud. Lavastajad olid teinud palju tööd, kuid see vaev tasus end ära, sest publikule etendus meeldis. Suhteliselt väsitava päeva lõpuks oli komöödia hea valik. Vaatasime etenduse lõpuni ning suundusime kodu poole. Kokkuvõtteks : tore oli!

Mari-Liis Käbin, Mait Poska 11a

Luubi all: Liia Viijand (KaSa...?, nr8, detsember 2006, lk4)

Miks valisite oma erialaks just ajaloo?
Erialaks on mul arheoloogia, mis on ajaloo abidistsipliin. Valiku põhjus on huvi ühiskondade, religioonide, kultuuride vastu ja ajalugu võimaldab seda kõik uurida.

Kas praegune elukutse on Teile juba meeldinud lapsest saati? Miks?
Kas õpetajaamet või arheoloogia? Õpetajaks olemine tundub siiani kuidagi müstiline ja sellele hakkasin mõtlema esimest korda selle aasta septembris, kui klassi ette astusin. Ajalugu seevastu on mulle meeldinud 9ndast klassist peale ja kuskil sellel ajal ma ka otsustasin ajaloolaseks saada.

Miks otsustasite peale kooli lõpetamist tulla tagasi siia õpetajaks? Kas kahetsete oma valikut?
Siiani pole veel kahetsenud, et ma siia tagasi tulin. Otsest põhjust ei ole, lihtsalt nägin kuulutust ja see tundus olevat piisav väljakutse.

Mis on Teie arvates Teie äraolekul meie koolielus muutunud?
Vahepeal on direktor vahetunud ja Mesikäpa hall on kerkinud.

Küllap Teile ei meeldinud kooli ajal kõik õpetajad, mis tunne on nüüd olla nende kolleeg?
Otseseid konflikte minu õpingute ajal mul õpetajatega ei olnud ja alati annab inimesi vältida, kui nad on vastumeelsed.

Millised erinevused on meie koolis õpilane ja õpetaja olemisel?
Kumbki pole kerge olla, kuid nüüd ma ilmselt mõistan ka õpetaja poolt rohkem.

Kuidas iseloomustaksite oma praegusi õpilasi?
Vahvad, panevad nii naerma kui ka kulmu kortsutama.

Millega meeldib Teile tegeleda vabal ajal?
Filmid, fotograafia ja raamatud ning kõik sellega seonduv.

Kas kavatsete jääda meie kooli tööle ka pikemaks ajaks?
Midagi kindlat lubada ei saa, kuid jah, plaanin pikemaks ajaks jääda.

Liisa Roop 9b

Rebasterets (KaSa...?, nr 8, detsember 2006, lk3)

Kui meid ristiti, olime kõik hästi paid (oleks siis meie omadki sama kuulekad olnud!!!). Sest meile oli teada, et me ei saa midagi tagasi teha – aga me saame kõike edasi teha! Üksnes selle pärast tasus kaheteistkümnendasse pingutada.

Vaimne terror eelnes 2 päeva. Ringi käisid kuulujutud, mis väitsid, et sööklatädid juba kasutatud toitu kõrvale panevad. Teada oli seegi, et meil tasub juba "riideid, millest kahju ei ole" varuda. Eriti karm värk pidi olema nendega, kes õhtul kohale ei ilmu. See ei lõppe ka kunagi…
Koolis päästeti meid matemaatika tunnist. Värvitud ja uued soengud peas, oli millegipärast tarvilik teha rongkäik kummiülikondades vana maja teiselt- kuni uue maja kolmanda korruse vene keele klassideni.
Kui koolipäev kord lõppes, siis algas see õige rets. Ei tea miks, pidime koonduma kesklinna pargis. Meid seoti nööriga kinni, et mingid suvalised ei saaks tulla rivisse meie sekka. Kui eespool kõndija paar kiiremat sammu tegi, siis tagumisi tahtis nöör katki pigistada. Aga kui rongkäigu saba ühiselt pidurdas, siis kostis kiljumist kuni esimesteni. Seetõttu tuli üritada kas õigel ajal spurtida või seisatada, et ise mitte jõudude vahele jääda.
Kui jõudsime koolimajja, erinevate klasside õpilased eraldati. Me silmad seoti ja talutati käekõrval kuhugi. Nüüd kästi pikali heita ja vastuvaidlemata roomata. Ei näinud ka seda, mis löga seest kättpidi midagi otsida tuli. Aga meid abistati. Ja kui tohtisime taas tõusta, võis näha, kuidas esimese nägu juba jahukaussi sukeldus. Ise olin järgmine.
Vaatamata seotud silmadele, sõime ära kogu kalapudru spetsiaalkastmes. Aitasime teineteisele seda sisse sööta. Kahjuks või õnneks meile tookord juua ei pakutud.
Peale seda, kui kõigil olid kõhud täis, kasutati meid kurjasti ära. Ainult Jaano Mägi julges vastu hakata, kuid peagi vaikis temagi – pidime aulas vanduma, et toonastele isandatele sööklajärjekorras esimesed kohad reserveerime. Tõsi küll – kukkus see niimoodi välja – et seesamunegi 10A (praegune 12A) juba siis, vahtset vannet eirates, toonastestki 12. klassidest ette trügis...

Aeg möödus nii kiirelt, et midagi ette valmistada ei jõudnud, kuigi plaanid olid suured: nõnda järsult saabus sügis ja klass oli 12.
Kiirelt tuli otsustada, mida enda saatusekaaslastega peale hakata: neid värviti traditsiooniliselt ning jalga pandi mähkmed ja selga prügikotid. Seekord ajastasime selle raske töö enda matemaatikatunnile, kusjuures päästsime rebased laulmise õpetusest.
Minu arust olid meie rebased kõige lahedamad, sest päeva jooksul teisi ma vist küll ei näinud; või olid nad siis nii tavalised, et neid lihtsalt eristada ei olnud võimalik. Meie rebased olid ka ainsad, kes staadionile jalgpalli mängima viidi. Vaesed rebased olid just valitseva jalgpalli meistervõistkonna vastu kaotusse jäänud, kui kahjuks väljakult lahkuma pidin, et kallist tehnikat vihma käest päästa. Seetõttu jäi ka nägemata, kui suureks seis lõpuks kujunes.
Õhtul koguneti järve ääres. Ise sinna ei jõudnud, koolimajas olid tarvilikud ettevalmistused. Kuna mingi kindel plaan puudus, tuli improviseerida. Erilist leidlikkust näitas üles Kaarel Libe, kes rebaste käest preemiatki väärinuks.
Käepärastest vahenditest valmistati takistusrada, mis pikem oli, kui 12A klassi õpilased kokku, kui kedagi koolist ei puudu. See oli isegi pikemgi veel kui riietest kett, mida C rebased parajasti ehitasid. Aususe huvides tuleb ka ära mainida, et kui A ja C klass said kumbki omale ühe korruse A- majas, siis B klassile oli reserveeritud terve uus maja alates garderoobist: 5 koridori ja 3 korrust, lisaks lõputud trepid ja palju laudu ja toole lugematutest klassidest. Me rebased olid veel tänulikud selle üle.
Et kurnav katsumus kindlasti näljaseks tegi, oli paigutatud 5 toitlustuspunkti, kus hoolealused siis head-paremat maitsta võisid. Leidlikkus ei olnud piiratud, küll aga aeg, mis meile peaaegu midagi ei võimaldanud. Peale ühist söömaaega andsime kätte tunnistused ja rebased pääsesid ära aulasse, kus nad sõbralikult koos tohtisid istuda.

Wolfgang Lang 12b