Koolivägivald on nii verbaalne (pahasti ütlemine, mõnitamine jne) kui ka füüsiline (tõuklemine, kisklemine, togimine, müksamine). Olulisel kohal on ignoreerimine, mis alandab enesehinnangut ja kindlustunnet. Kui vaadata enda ümber, näeme ehk vägagi palju halba ja nukrust, igal sellisel tundel on oma lugu. Paari neist püüan ka mina kajastada.
Alustaksin jutuga ühest puberteedieas olevast tütarlapsest, kelle pere otsustas kolida Eesti teise otsa. Suurest linnast tulnud neiu astus uue kooli kuuendasse klassi arvamisega, et klassikaaslased on kõik temast madalamad ja rumalamad. Ta alahindas klassi kõvasti! See oli nimelt kooli üks hullemaid kollektiive, kes korraldas nii skandaale, kui peletas õpetajaidki koolist minema. Tüdruku algus koolis oli väga raske: teda narriti, kiusati, varastati asju ning paar jalahoopi kooli koridoris polnud mingi imeasi. Eriti õelat kohtlemist leidis ta klassiõdede seast, kes alustasid mõnitamist rinnahoidja puudumise pärast!! Mõne aja möödudes leidis piiga siiski klassist endale sõbra – ropu suuvärgiga ja vägivaldse tüdruku, kellega nad siis kahekesi hakkasid kiusajatele kätte maksma. Suurlinna tüdruku võim oli seda suurem, et ta sai läbi kaks aastat vanema riiukukega, kes nii mõnigi kord tema eest “mustad tööd” ära tegi. Õpetajad nägid neius vaid klassi liidrit, keda kõik kuulavad.
Auto ≠ armastus
Noor algklassiõpilane elas koos oma emaga, kes olenemata kehvast rahalisest olukorrast püüdis oma pojale kõike lubada. Nii palju, kui poiss aga mäletab, on pidevalt lõhutud nende vara, varastatud asju, mõnitatud, sõimatud; teda on pekstud ja alandatud. Kiusajate vanematega rääkimine ei aidanud – nendegi arvates oli perekond kogu alanduse ära teeninud. Kord võtsid klassikaaslased ujulas kõik poisi riided. Võideldes ülisuure häbitunde, alanduse ja pisaratega püüdis ta neid leida.
Lugu ebaõiglusest
Selle loo kangelase kiusamine algas põhikoolis. Alguses piisas põhjusena seegi, kui mõne klassi liidriga mindi tülli. Algas halvustavate nimede levitamine, mõnitamine, ignoreerimine, liikvel oli isegi temanimeline kiiritus! Jah, eks Tšernobõl oligi pisiasi! Erilist abi ei saanud ta ka vanematelt, sest tookordne algav puberteet võttis võimust – tekkisid trots ja tülid. Lõpuks pöörduti klassijuhataja poole. Kahjuks polnud eriti kasu kaevata inimese peale, kes tundus kohati olevat üks õpetaja lemmikutest. Abitustunnet tekitas ka sunnitud külastus psühholoogi juurde, kes omakorda arvas kiusaja toreda olevat. Aja möödudes asi siiski paranes, isegi sõpradeks saadi. Hiljem sellele mõeldes on ta aru saanud, kui väga mõjutas see tema soovi- olla kõigile meeldiv. Pidev hirm olla tõrjutud ja ebameeldiv viis hüsteeriahoogudeni, lõikumiseni, sagenema hakkasid vägivallahood, suitsetamine, joomine, isegi poistega magamine tekitas tunde, et ta on midagi väärt!
Mündi teine pool
Nagu ütlevad kooli psühholoog ja sotsiaalpedagoog, nii arvan ka mina, et kiusajad pole vaid need, kes otse ,,näkku sülitavad’’ või löövad. Kiusamist soodustavad ka kõrvalseisjad.
Peale väikest otsimist leidsin ühe noormehe, kes oli valmis rääkima kui kiusaja. Olgugi, et ta on kiusaja, kes oma tegude pärast isegi politseis on käinud, loodab ta tulevikus paremaid suhteid ja keskkonda, mis seda soodustab. Eriti hästi aitaks kaasa, kui kiusajat kuulatakse samamoodi nagu ohvrit. Samas võiks kuulaja olla noorem – on lihtsam arutada. Rääkija näol tundus, et puudu on jäänud õigest tähelepanust – mitte karistusest, vaid kuulamisest!
Kadi Saava 12B
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar