Vaikivat klassi on lihtne taltsutada (KaSa...?, detsember 2008, lk 7)

Kooliskäimise ülimaks eesmärgiks on kahtlemata õppimine, hoolimata muust seltsielust. Et seda eesmärki täita, on tarvis luua vastavad tingimused ja võimalused ning selle tarbeks on vaja tööd teha mõlemal – õpilasel ja õpetajal. Kaksteist aastat vaimuharimist on pannud mind nii mõnegi asja üle järele mõtlema, siit ka mõttesähvatusi, mida mõned õpetajad augustis toimunud konverentsil juba osaliselt kuulnud on.

Õpikus nohistamine

Olen ise istunud tunnis, kus teemat lahates lasi õpetaja alati jooksvalt endalt küsimusi küsida, seisukohtadele vastu vaielda või hoopis täiendavaid märkusi teha. Ma ei suuda meenutada ainsamat korda, mil tunnis kaos oleks tekkinud, sest õpetaja oskas õigel momendil piiri panna ja teemat ohjes hoida.
Kahjuks ei julge paljud õpetajad sama teha. Jah, lihtsam on taltsutada vaikivat klassi, kuid kas see õpikus nohistamine ka tegelikult arendab noore isiksuse arengut, mõtlemist ja loovust? Ja kahjuks esineb sageli, et kuigi diskussioon on lubatud, ei suuda õpetaja taluda hüpoteetilisi küsimusi. Mingil põhjusel ollakse veendunud, et nõnda üritatakse tundi õigelt rajalt juhtida või veel hullem, lausa õpetajat naeruvääristada. Mina kui liigagi arenenud fantaasiaga tüüp, kes lausa armastab hüpoteetilisi küsimusi, võin teile kinnitada, et tavaliselt on see uudishimu tingitud siirast huvist ja õel nähvamine võib järgmisel korral küll kiusu pärast lolle küsimusi esile kutsuda.
Kinnitan teile, et meeldejääv ja ehk veidi humoorikas vestlus süübib teinekord terveks päevaks mällu, motiveerides koduski asja uurima, samas luues seoseid ning süvendades õpitut.

Pole olemas ebavajalikku õppeainet

Kaheteistkümne aasta jooksul on selgeks saanud, et õpetajatele ei meeldi veel üks küsimus, nimelt: „Milleks me seda õpime?“ Kui vastus on ebaselge või puudub hoopis, võib noor seda sootuks kasutuks pidada ja ilmselt ei tee ka ükski täiskasvanu, olgu siis õpetaja või mitte, ainsamat asja, kui ta seda vajalikuks ei pea. Ebavajalik tegevus lihtsalt röövib aega, mida saaks kasutada palju vajalikumalt. Nõnda jäetaksegi lõpuks kasutuna tundunud asjad oma päevakavast välja, pingutades neis nii vähe kui võimalik. Ning kui selgitustest ei tundu ikka piisavat, aitavad lisamaterjalid ja näited elust ainet huvitavamaks muuta, olles samal ajal ka preemiaks neile, kes juba niigi tugevamad on.
Rõhutagem siiski: kahtlemata pole olemas ebavajalikku õppeainet, kuid on olemas õpetaja, kes selle enda suhtumisega ebavajalikuks muudab, seega- seletagem rohkem!

Jätkub KaSa...?, lk 7

Endine KaSa peatoimetaja Kristina Pentsa