Vilistlane Mari-Liisa Parder muljetab (KaSa...?, detsember 2009, lk 4)

Kuidas Teile meie koolis õpetaja meeldis olla?

Väga meeldis mõneks tunniks õpetaja olla. Esiteks oli väga meeldiv olla taas oma vanas koolis tunnis ning veelgi meeldivam oli ise tundi anda, mitte seda enam kuulata:) Õpilased olid usinad kuulama ja ka kaasa rääkima ning ma loodan, et nad said sellest tunnist nii mõndagi kasulikku teada. Rääkisin ju praegu väga aktuaalsel teemal - internet ja anonüümsus internetis.

Mida Te arvate õpetajate tööst?

Ma arvan, et õpetaja töö on üks raskemaid töid, millega ma kokku puutunud olen. Kusjuures nii füüsiliselt kui ka vaimselt raske. Minu jaoks oli tunni alguse kõige suuremaks hirmuks esiteks see, kas ma suudan asjad huvitavalt ja arusaadavalt rääkida ning teiseks see, kuidas õpilaste tähelepanu haarata ja seejärel seda hoida. Samas läks tund väga kiiresti minu jaoks peale seda, kui ma olin esimesed laused ära öelnud ja ise teemasse sisse läinud. Järgmisel hetkel heliseski kell ning peale tunni lõpetamist tundsin, kuidas suu kõvasti kuivas ja jalad enam kanda ei tahtnud. Selline tunne oli, nagu oleks 45 minutit staadioniringe jooksnud.

Jätkub KaSa...? lk 4

Alice Herzmann 12c

Vihmane Vormsi (KaSa...?, detsember 2008, lk 9

Traditsiooniks saanud õppelaager, mis loodusklassi teisel gümnaasiumiaastal toimub, viis tänavuse 11B Vormsile.

Laager, mis ilmateate kohaselt pidi saama nii päikest kui vihma, algas pühapäeva hommikul pea neljatunnise sõiduga Penijõele Matsalu rahvusparki, mida on varem tuntud looduskaitseala

na. Seal võttis meid vastu Krista Kallavus, kes tutvustas kohalikku loodust ja kultuuri. Räägiti üldisest looduskaitse ajaloost, mis põhimõtteliselt on alguse saanud juba muistsetest eestlastest, kes pidasid loodust pühaks ning hoidsid ja austasid iga puud, kivi, jõge ning järve.

Penijõe kunagises mõisahoones, millest nüüdseks on saanud rahvuspargi keskus, oli Matsalu koosluste kohta välja toodud ka iga vähem ja rohkem haruldase liigi topised ja fotod, näiteks roostikus pesitseva väike-laukhani, keda kohalikud linnu-uurijad teavad lausa nägupidi. Tööle saadi ka algselt streikima hakanud projektor ning enne ärasõitu vaatasime suurelt ekraanilt Matsalu rahvuspargi kohta veel huvitavat infot.

Tund looduses

Kuna praami väljumiseni oli veel piisavalt aega, tuli kindlasti üle vaadata ka Eesti loodepoolseim tipp. Noarootsi vallas asuv Põõsaspea neem, mis jaotab teda ümbritseva mere tinglikult kaheks: neemest paremale jääb rahulik ja madalam Soome laht, vasakule aga mäslevam ja sügavam Läänemeri. Kivisel rannal näitas õpetaja Krista meile bretšasid – Neugrundi meteoriidikraatrist pärit naljaka välimusega kokkusulanud kive. Oleksime seal meelsasti kauem viibinud, kuid Vormsi ootas ja praamist ei tahtnud me kindlasti maha jääda.

Vormsi retk

Esimesel õhtul oli aeg telgid üles panna ja peatumiskohaga tutvuda. Igaüks leidis endale midagi omast, näiteks tüdrukud, kes muidu kodukandis ratsutamas käivad, kohtasid kohe esimesel õhtul hobuseid. Kui õhtu oli veel kuiv, siis öösel läksid lahti ka taevaluugid ning vihmal ei paistnud lõppu tulevat...

Peale hommikusööki tervitas meid Elle Puurman, kes jutustas Vormsist. Saar on Eestis suuruselt neljas ning võtab enda alla 93 km². Kui enne II maailmasõda elas Vormsil pea 3000 inimest, siis praeguseks on püsielanikke alla 300. Vormsi loodus ja loomariik on selle eest rikkad ning kui taimedest võib leida sealt näiteks haruldasi käpalisi, siis linnuliike on saarel registreeritud lausa 212. Rääkimata sadadest sambla- ja samblikuliikidest ning kivististest, mida terav pilk igal sammul märkab.

Heas mõttes pani imestama ka see, kui ilusad ja korras on sealsed majad ning ümbrus. Nimelt pole Vormsil ainsatki prügimäge, vaid igas külas on prügimaja, kust korralikult sorteeritud prahi prügiauto teatud aja tagant mandrile viib.

Jätkub KaSa...?, lk 9

Triin Ilves 11B

Koolinädal Saksamaal (KaSa...?, detsember 2008, lk 8)

12.- 19. oktoobrini viibis Õpilasesinduse delegatsioon Saksamaal, Bad Segebergis, noortevahetusel „How youthwork works.“ Sisutihedal nädalal sai uskumatult palju nalja, aga ka tõsist tööd tehtud. Tegemistest räägivad lähemalt matkasellid ise.

Hamburgi saabudes oli meil vastas buss, millega sõitsime Bad-Segebergi- Saksamaa mõistes väikelinna (elanikke umbes sama palju, kui Põlva maakonnas) mis asub Hamburgist ligi 50 km kaugusel. Mühlesse (kohalik noortekeskus, kus ööbisime) kohale jõudes kosutati meid klaasitäie huvitava apelsinimahlaga, kus oli põhjas mingi imelik punane löga. Kuna saabusime viimastena, siis saatsid selle joomist poolakate ja sakslaste uudishimulikud ja rõõmsad irved. Seejärel tutvusime üksteisega ja majaga- kes avastas piljardi ja kes leidis, et pole ammu Internetis istunud. Järgmisel hommikul (nagu ka kõigil järgnevatel) olid söögiks võileivad. Päeval rääkisime suures ringis sellest, mille poolest on erinevad noortega seotud seadusandlus, vaba aja veetmise võimalused ja kooli poolt pakutav huvitegevus osalejamaades. Grupijuhile väga vajaliku oskusena õppisime, kuidas juhtida mänge. Saksa õhtul maitsesime kohalikku rahvustorti, mille vahukoor oli viinamaitseline (!). Sakslased küll kinnitasid, et selles pole alkoholi- see olla vaid maitse pärast lisatud. Kindlad me selles aga olla ei saanud...

Algus

Teisipäeval arutlesime rahvusvahelistes gruppides selle üle, milline on üks ideaalne grupijuht. Veel vaatlesime erinevaid grupifaase ja juhtimisstiile. Poola õhtul vaatasime esitlust ja mängisime erinevaid mänge.

Eesti õhtu

Kolmapäev algas nagu ikka, ühiste mängudega. Kuna terve projekt oli kirjutatud rühmajuhtide koolitamiseks, siis jätkasime oma rühmatöödega. Peale lõunat külastasime Bad-Segebergi suurimat turistiatraktsiooni- nahkhiirtekeskust „Noctails“. Pärast õhtusööki korraldasime Eesti õhtu. Seal tantsisime Eesti tantse („Kes aias?“, „Me lähme rukist lõikama“), andsime pisikese eesti keele tunni ja tutvustasime oma kultuuri ja toitu. Näiteks pakkusime Kalevi šokolaadi ning näitasime esitlust meie kodumaast. Õhtu lõpetas „pikk nina“

Uus kogemus

Neljapäev oli minu jaoks kõige põnevam päev. Käisime Hamburgis poodlemas ja ülespanekul “Dialoog pimeduses,” kus me saime tunda seda, milline “näeb välja” pimedate igapäevane elu. See oli enese hea proovilepanek ja muidugi, nagu Maria ütles: “hea vabandus inimeste katsumiseks” (Eriti Saksa poisi Henneri, kellest sai Eesti tüdrukute vaieldamatu lemmik). Ruumides liikusime kepi ja grupijuhi juhendamise toel. Enamus seal töötavatest inimestest olid kas päris pimedad või vaegnägijad. Meie grupijuht, kes pole kunagi nägija olnud, jäi eriti värvikalt meelde, kuna ta oskas mitut erinevat inglise aktsenti, mida ta meile ka väsimatult demonstreeris.

Jätkub KaSa...?, lk 8

Alo Valge 10B

Marten Musta 10A

Linda Puusalu 9B

Saskia Pellenen 10A

Liis Tiirmann 10B

Alice Herzmann 11C

Vaikivat klassi on lihtne taltsutada (KaSa...?, detsember 2008, lk 7)

Kooliskäimise ülimaks eesmärgiks on kahtlemata õppimine, hoolimata muust seltsielust. Et seda eesmärki täita, on tarvis luua vastavad tingimused ja võimalused ning selle tarbeks on vaja tööd teha mõlemal – õpilasel ja õpetajal. Kaksteist aastat vaimuharimist on pannud mind nii mõnegi asja üle järele mõtlema, siit ka mõttesähvatusi, mida mõned õpetajad augustis toimunud konverentsil juba osaliselt kuulnud on.

Õpikus nohistamine

Olen ise istunud tunnis, kus teemat lahates lasi õpetaja alati jooksvalt endalt küsimusi küsida, seisukohtadele vastu vaielda või hoopis täiendavaid märkusi teha. Ma ei suuda meenutada ainsamat korda, mil tunnis kaos oleks tekkinud, sest õpetaja oskas õigel momendil piiri panna ja teemat ohjes hoida.
Kahjuks ei julge paljud õpetajad sama teha. Jah, lihtsam on taltsutada vaikivat klassi, kuid kas see õpikus nohistamine ka tegelikult arendab noore isiksuse arengut, mõtlemist ja loovust? Ja kahjuks esineb sageli, et kuigi diskussioon on lubatud, ei suuda õpetaja taluda hüpoteetilisi küsimusi. Mingil põhjusel ollakse veendunud, et nõnda üritatakse tundi õigelt rajalt juhtida või veel hullem, lausa õpetajat naeruvääristada. Mina kui liigagi arenenud fantaasiaga tüüp, kes lausa armastab hüpoteetilisi küsimusi, võin teile kinnitada, et tavaliselt on see uudishimu tingitud siirast huvist ja õel nähvamine võib järgmisel korral küll kiusu pärast lolle küsimusi esile kutsuda.
Kinnitan teile, et meeldejääv ja ehk veidi humoorikas vestlus süübib teinekord terveks päevaks mällu, motiveerides koduski asja uurima, samas luues seoseid ning süvendades õpitut.

Pole olemas ebavajalikku õppeainet

Kaheteistkümne aasta jooksul on selgeks saanud, et õpetajatele ei meeldi veel üks küsimus, nimelt: „Milleks me seda õpime?“ Kui vastus on ebaselge või puudub hoopis, võib noor seda sootuks kasutuks pidada ja ilmselt ei tee ka ükski täiskasvanu, olgu siis õpetaja või mitte, ainsamat asja, kui ta seda vajalikuks ei pea. Ebavajalik tegevus lihtsalt röövib aega, mida saaks kasutada palju vajalikumalt. Nõnda jäetaksegi lõpuks kasutuna tundunud asjad oma päevakavast välja, pingutades neis nii vähe kui võimalik. Ning kui selgitustest ei tundu ikka piisavat, aitavad lisamaterjalid ja näited elust ainet huvitavamaks muuta, olles samal ajal ka preemiaks neile, kes juba niigi tugevamad on.
Rõhutagem siiski: kahtlemata pole olemas ebavajalikku õppeainet, kuid on olemas õpetaja, kes selle enda suhtumisega ebavajalikuks muudab, seega- seletagem rohkem!

Jätkub KaSa...?, lk 7

Endine KaSa peatoimetaja Kristina Pentsa

Maiepuu memuaarid (KaSa...?, detsember 2008, lk 6)

“ ...küll see suvi möödus ruttu, läks kui linnukene peost” - näen silmanurgast ühte pisikest plikatirtsu 50 aastat tagasi külalistele arglikult luuletust esitamas ja kuidagi sarnane on see tüdruk minu vanas albumis oleva 3- aastase pruunisilmse plikaga!

Küllap teavad paljud meie seast neid luuleridu, sest suved mööduvad ju kiiresti - nagu ka tänavune, ehkki kas seda suve suveks pidada saabki? Aga möödas ta on ja ega ma täna aastaaegadest tahtnudki mõtiskleda. Räägiks hoopis reisimisest!

Sunniviisiliselt?

Eks ole – reisida on MÕNUS – avastad uusi maid, kohtud põnevate inimestega ja saad märkamatult kuhugi sokutada sind vaevanud stressikoorma, seda kohe enesele teadvustamata. Nagu teada, saab maid avastama minna mitmel erineval moel - läbi turismibüroode või lihtsalt oma mõnusa seltskonnaga, turismikaart pihus või saadetakse sind komandeeringusse. See viimane moodus on kõige kliendisõbralikum, sest saatja (lähetaja) katab kõik kulud. Ah, et kuhu ma oma jutuga sihin?
No vaat, leidub “tegijaid “õpilasi, kes on teisi õpilasi ja ka õpetajaid ikka kuhugi “reisile” saatnud. Vanal ajal tehti seda vaikselt ja suhteliselt harva, uuel ajal tunduvalt tihedamalt ja valjuhäälsemalt, lausa nõudlikult.

Järgnevalt tutvustan lähemalt ühte reisi sihtpunkti.

Küll see maailm on ikka kirju

Meenub tavaline koolipäev 80. aastate lõpus, kui tollane direktor Lembit Rätsep tormas peale tunde mulle klassi, näos peegeldumas suur küsimärk ja küsis tormakalt: ”Maie, kas .... on olemas?” Minu väikesed silmad läksid 3 x suuremaks, põsed lõid õhetama – no nii, direktor on ka ropendama hakanud, kas ta siis ise tõesti seda ei tea! Peatselt leidsime ennast aga maailmakaarti uurimas. Hr direktor tahtis saada nimelt kinnitust, et kui õpilased üksteist ja õpetajaid p.....sse saadavad, siis peaks ju selline koht maailmas ometi olemas olema! Ja leidsimegi! Lausa 3 tükki kohe! Ei mäleta enam , kus kaks Perset asusid, aga see kolmas ..... oooo...... see hakkas meile meeldima kohe esimesest silmapilgust. Võiks öelda, et kohe armastus esimesest silmapilgust! Sest kui Põhja – Ameerikas Saint Lawrence jõe lähedal asub maailma kaardile kantud omapärase nimega linnake, siis kellel võiks küll selle vastu midagi olla, et korra (või kohe mitu korda) seda paika külastada! Eriti veel, kui saad seal ära käia tasuta, sest nagu eespool juttu, komandeeringusse saatjad kannavad reisikulud! No ja nüüd on ka mõistetav, miks tänapäeval “reisidele” saatjaid on rohkem kui vanasti- inimeste materiaalsed võimalused on ju tunduvalt paremad ja eriti in on tegeleda heategevusega! Heategija annab endast ikka kõva häälega märku, mis seal häbeneda!

Jätkub KaSa...?, lk 6

Teie Maiepuu

Raske mõista, kerge hukka mõista (KaSa...?, detsember 2008, lk 5)

Koolivägivald on nii verbaalne (pahasti ütlemine, mõnitamine jne) kui ka füüsiline (tõuklemine, kisklemine, togimine, müksamine). Olulisel kohal on ignoreerimine, mis alandab enesehinnangut ja kindlustunnet. Kui vaadata enda ümber, näeme ehk vägagi palju halba ja nukrust, igal sellisel tundel on oma lugu. Paari neist püüan ka mina kajastada.

Alustaksin jutuga ühest puberteedieas olevast tütarlapsest, kelle pere otsustas kolida Eesti teise otsa. Suurest linnast tulnud neiu astus uue kooli kuuendasse klassi arvamisega, et klassikaaslased on kõik temast madalamad ja rumalamad. Ta alahindas klassi kõvasti! See oli nimelt kooli üks hullemaid kollektiive, kes korraldas nii skandaale, kui peletas õpetajaidki koolist minema. Tüdruku algus koolis oli väga raske: teda narriti, kiusati, varastati asju ning paar jalahoopi kooli koridoris polnud mingi imeasi. Eriti õelat kohtlemist leidis ta klassiõdede seast, kes alustasid mõnitamist rinnahoidja puudumise pärast!! Mõne aja möödudes leidis piiga siiski klassist endale sõbra – ropu suuvärgiga ja vägivaldse tüdruku, kellega nad siis kahekesi hakkasid kiusajatele kätte maksma. Suurlinna tüdruku võim oli seda suurem, et ta sai läbi kaks aastat vanema riiukukega, kes nii mõnigi kord tema eest “mustad tööd” ära tegi. Õpetajad nägid neius vaid klassi liidrit, keda kõik kuulavad.

Auto ≠ armastus

Noor algklassiõpilane elas koos oma emaga, kes olenemata kehvast rahalisest olukorrast püüdis oma pojale kõike lubada. Nii palju, kui poiss aga mäletab, on pidevalt lõhutud nende vara, varastatud asju, mõnitatud, sõimatud; teda on pekstud ja alandatud. Kiusajate vanematega rääkimine ei aidanud – nendegi arvates oli perekond kogu alanduse ära teeninud. Kord võtsid klassikaaslased ujulas kõik poisi riided. Võideldes ülisuure häbitunde, alanduse ja pisaratega püüdis ta neid leida.

Lugu ebaõiglusest

Selle loo kangelase kiusamine algas põhikoolis. Alguses piisas põhjusena seegi, kui mõne klassi liidriga mindi tülli. Algas halvustavate nimede levitamine, mõnitamine, ignoreerimine, liikvel oli isegi temanimeline kiiritus! Jah, eks Tšernobõl oligi pisiasi! Erilist abi ei saanud ta ka vanematelt, sest tookordne algav puberteet võttis võimust – tekkisid trots ja tülid. Lõpuks pöörduti klassijuhataja poole. Kahjuks polnud eriti kasu kaevata inimese peale, kes tundus kohati olevat üks õpetaja lemmikutest. Abitustunnet tekitas ka sunnitud külastus psühholoogi juurde, kes omakorda arvas kiusaja toreda olevat. Aja möödudes asi siiski paranes, isegi sõpradeks saadi. Hiljem sellele mõeldes on ta aru saanud, kui väga mõjutas see tema soovi- olla kõigile meeldiv. Pidev hirm olla tõrjutud ja ebameeldiv viis hüsteeriahoogudeni, lõikumiseni, sagenema hakkasid vägivallahood, suitsetamine, joomine, isegi poistega magamine tekitas tunde, et ta on midagi väärt!

Mündi teine pool

Nagu ütlevad kooli psühholoog ja sotsiaalpedagoog, nii arvan ka mina, et kiusajad pole vaid need, kes otse ,,näkku sülitavad’’ või löövad. Kiusamist soodustavad ka kõrvalseisjad.
Peale väikest otsimist leidsin ühe noormehe, kes oli valmis rääkima kui kiusaja. Olgugi, et ta on kiusaja, kes oma tegude pärast isegi politseis on käinud, loodab ta tulevikus paremaid suhteid ja keskkonda, mis seda soodustab. Eriti hästi aitaks kaasa, kui kiusajat kuulatakse samamoodi nagu ohvrit. Samas võiks kuulaja olla noorem – on lihtsam arutada. Rääkija näol tundus, et puudu on jäänud õigest tähelepanust – mitte karistusest, vaid kuulamisest!

Jätkub KaSa...?, lk 5

Kadi Saava 12B

Tiit Rästa: „Ärge suhtuge oma õpetajatesse nagu UFOdesse!” (KaSa...?, detsember 2008, lk 4)

Ilmselt oli paljudele selle õppeaasta avaaktuse meeldivaimaks uudiseks see, et nüüdsest hõivab kabineti A-25 nägus noor õpetaja Tiit Rästa. Siinkohal pakub KaSa...? eksklusiivset võimalust visata pilk selle uustulnuka maailma.

Tiit on 24 aastane, Võrust pärit tudeng Tartu Ülikoolis. Põlvasse tuli ta ainult meie pärast - nimelt oli vaja tööd teha ja mis oleks parem, kui üritada karjale depressiivse väikelinna teismelistele inglise keelt pähe taguda!? „Õpetamine on lihtsalt üks selline asi, kus sa saad suhelda noorte inimestega ja neid suunata... ja see on kuidagi väga meeldiv…,“ näeb Tiit asju siiski ilusamates värvides. „Keskkool on selline aeg elus, kui tundub, et õpetajad ei olegi inimesed- et nad on hoopis kuskilt kosmosest pärit“, arvab õpetaja Rästa mõistvat üldist skeptilist arvamust õpetamisest. Ameti valikuga on ta siiski rahul. „Nooremate inimestega ei oska ma vist veel nii hästi suhelda- neil on sellist ema rolli täitvat inimest vaja. Aga keskkooliga, ma arvan, saan väga hästi hakkama. Kuigi on alguse asi ja võibolla ma ei oska veel nii hästi suhelda ja ei oska veel nii hästi õpetada, aga ma arvan, et kõik saavad aru, et ma olen siin uus. Õpetamine on mulle üldse uus asi. Olen seda tööd ju ainult 3 kuud teinud.“ Lisaks mõnusale õpilaskonnale on Tiit väga rahul ka kollektiiviga: „Alguses ma arvasin, et raudselt satun kuhugi mingite vanemate inimeste sekka, kellega mul ei ole üldse mitte millestki rääkida, aga tuleb välja, et hoopis vastupidi- isegi kui osad neist (PÜG filoloogid) on vanemad, on nad väga-väga toredad“

Lai haare

Keskkoolis oli Tiit pigem selline õpilane, kellelt suurt midagi ei oodatud. „Kui ma praegu räägiks oma inglise keele õpetajaga, siis ma arvan, et ta oleks üpris šokeeritud sellest, mis minust saanud on. Sest keegi ei oodanud, et minust saaks õpetaja, et ma läheks isegi kõrgkooli. Ma olin suht selline pohhuist, mind ei huvitanud eriti see asi. Vedasin ennast läbi koolis. Ja siis kui mõistus lõpuks pähe tuli, hakkasin õppima.“ Inglise keeleni jõudmist põhjendab ta aga sellega, et kitsaste raamide asemel tahab ta elu laiemalt haarata ja peab erialastest teadmistest olulisemaks silmaringi. Seda silmaringi läkski toona kolmanda kursuse tudeng taga ajama Inglismaale. „Suur viga mida tänapäeval ülikoolis tehakse, on see, et keele õppijaid ei saadeta välismaale praktikale. Siis ma tegingi endale ise selle praktika. Ja kuna keegi minuga kaasa ei tulnud, läksingi üksi.“ Juhutööd viisid Tiidu erinevatesse kohtadesse üle kogu Suurbritannia. „Käisin isegi Iirimaal ära,“ kommenteerib oma rännakuid noor õpetaja.

Jätkub KaSa...?, lk 4

Maria Kinnunen 12B

Andre Laine: “Tahan, et mind mäletataks” (KaSa...?, detsember 2008, lk 3)

Andre Laine on üks aktiivsemaid inimesi Põlvamaal ja tantsimisega tegelenud päris mitu head aastat. Meie kooli õpilased nägid teda Koolirahuga seotud üritusel Põlva Intsikurmus. Praegu on sul, kallis lugeja, hea võimalus teda natuke lähemalt tundma õppida.

Andre Laine on veerandsajaaastane abielus noormees, kelle hobiks ja tööks on tantsimine. Tema argipäev on täis huvitavaid inimesi, head muusikat ja nalja. Õpilasi on tal seinast seina- karvaseid ja sulelisi 1-12. klassini. Enda iseloomustamiseks ütleb Andre: ,, Paks, kaalun hästi palju. Ei, tegelikult ei ole. Olen seltskondlik, sõbralik ja selline happy face. Korraga tegelen 101 asjaga, sest ainult nii ma elada oskangi.’’

Saavutused, eesmärgid

Oma suurimaks saavutuseks peab see vallatu noormees Koolitantsul laureaadiks ehk võitjaks tulemist ja seda koguni kahel aastal. Andret on näha olnud ka teleriekraanil (isegi “Pealtnägijas”). Eriti meeldejääv kogemus oli aga tantsupeo korraldajate assisteerimine.
Sellest kõigest ei olnud Andrel lapsena aimugi. Tantsida talle toona eriti ei meeldinud ning tantsuringis ei käinud ta ammugi. Tänane särav tantsija vormiti Andrest Kabude (Kagu Kabujalakõsõ) laagris, kust tantsukirg alguse sai. Olles oma tõelise kutsumuse avastanud läks ta õppima TÜ Viljandi Kultuuriakadeemiasse, tantsukunsti erialale. Andre ülimaks eesmärgiks on korda saata midagi suurt ja ägedat. ,,Loodan, et kui ma surnud olen, jääb minust maha täpp. Tahan, et mind mäletataks,’’ mõtiskleb ta. Selle aasta eesmärgiks on Andre seadnud Koolitantsu finaali pääsemise.

Jätkub KaSa...?, lk 3

Evelin Vals 12B

Tahan sulle öelda (KaSa...?, detsember 2008, lk 2)

25. oktoobril toimus Põlva Ühisgümnaasiumi auditooriumis juba traditsiooniks saanud maakondlik etlemiskonkurss „Tahan sulle öelda...“. Tänavune, juba kaheksandat korda toimuv võistlus oli pühendatud lastekirjanikele, kelle juubelit tähistatakse 2008. aastal.

Nagu ikka, oli teretulnud ka õpilasomalooming. Kõigil osalejatel tuli esitada üks proosapala ja üks luuletus Astrid Reinla, Silvia Rannamaa, Leida Tigase, Ellen Niidu, Heino Välja, Helvi Jürissoni, Asta Kassi, Lehte Hainsalu, Hando Runneli või Kersti Merilaasi loomingust. Ürituse korraldas ja auhinnad pani välja Põlva Ühisgümnaasiumi raamatukogu. Kokku oli võistlejaid 28 ja neid hinnati kolmes vanuserühmas.

Meie kooli säramine

Neljanda kuni kuuenda klassi õpilaste seast paistsid eriliselt silma Maris Lutsar, Eleriin Käo ja Nalong Norman Seeba Põlva Ühisgümnaasiumist, keda premeeriti ka vastavalt esimese, teise ja kolmanda kohaga. Eraldi märkis žürii ära veel ka Liisa Lutteri (Põlva ÜG), kelle väga head esitust varjutas vale autori valik. Eripreemia murdeluule esitamise eest pälvis Evelyn Roositalu (Ahja Keskkoolist) ning värvikatena märgiti ära ka Jaanika Sonbergi (Kauksi Põhikoolist) ja Sirli Kooskora (Ahja Keskkoolist) esitused. Vanuserühmas 7.-9. klass, moodustasid esikolmiku Ingrid Änilane (Põlva ÜG), Greta Pentsa (Krootuse Põhikoolist) ja Eero Sonberg (Kauksi Põhikoolist).

Parksepa eri

Gümnaasiumiastmes pidas žürii esikoha vääriliseks Eliisa Seedret Põlva Ühisgümnaasiumist. Teist ja kolmandat kohta jäid jagama Andre Sikkal (Põlva ÜG) ja Kätlin Piiri (Ahja KK). Esinemiste hindamine gümnaasiumiastmes oli žürii jaoks eriliselt raske, kuna kõik esitused olid väga isikupärased ja küpsed. Siinkohal märgiti ära ka Eneli Valsi suurepärane ja meisterlik esitus, mida kahjuks poodiumile tõsta ei saanud, kuna esitatud proosapala autoril ei olnud parajasti juubel. Žüriile meeldisid väga ka Tõnis Kattai ja Priit Andrejevi (Parksepa KK) esitused, mille eest anti poistele ka „Parksepa eri“ preemia, mille sisu võtab kokku žürii liikme Iivi Lepiku kommentaar: „Kui oleks peas, küll oleks hea!“

Jätkub KaSa...?, lk 2

Maria Kinnunen 12B

12A iseloomustus (KaSa...?, nr14, mai 2008, lk 12)

Kaur Adamson
“Stiilne pumapoiss” nii koolis kui ka väljaspool. Kindlasti ei saa teda aga ennast peeglist imetlevaks ilu-Eediks nimetada. Tema näol on ju tegemist ka ekstreemsportlasega.lumelauast downhillini.

Hendrik Elias
Väga tark ja nutikas. Teda huvitab kõik, mis hobujõudude peal liigub, eriti see, mis säärt väristab. Lisaks mängib ka väga hästi trumme ning veel paremini kitarri.

Priit Jaansalu
Märksõnadeks suvel on rulluisud ja talvel lumelaud. Ilus ja armas. Riskeerija, vahel ka hulljulge. Lahendab probleemid enne, kui need tekkida jõuavad. Uudishimulik ja konkreetne.

Daniel Juks
„Dann" Tema leivanumbriks on füüsika, milles ta meie kooli ka olümpiaadidel esindanud on.

Rauno Jõgi
Julgeb alati oma arvamuse välja öelda ja - mis kõige tähtsam - ka selle juurde jääda! Kui Rauno millestki tõsiselt huvitub, siis autodest. BMW (mitte 3.seeria), Viper, Lamborgini, Ferrari - need kõik on tal olemas... Kunagi.

Janar Kalder
Jootekolviga on see noormees sinapeal ja nii palju, kui selle hoidmisest aega üle jääb, sõidab ta kas rattaga või suusatab mägedes. Elektroonikaküsimustega saab alati tema poole pöörduda, sest vastuse jääb ta harva võlgu.

Hannes Karask
IT-mees, ta tunneb arvutit kui oma viit sõrme. Peale selle viskab ta häid nalju, mille peale enamjaolt terve klass naerab, õpetaja kaasa arvatud.

Kaido Kasepuu
Huumor on selle poisi puhul küll õiges kohas, just nagu ka suusatamisoskus. Koht vahetunni kaardimängutuumikus on samuti kindlustatud. Kui tahad midagi autode kohta teada, on tema see, kelle poole pöörduda.

Margus Klaos
Margus on iseloomult sõbralik ja suhtlemisaldis. Talle meeldib rääkida lugusid oma seiklustest ja sekeldustest. Käib metsas loomi hirmutamas (loe: orienteerumas).

Mariann Koel
Väga tark. Tema on see, kellel kontrolltöö alati õnnestub. Kuigi ta võib tunduda vaikne ja tagasihoidlik, on selle vaoshoituse taga lõputult teadmisi ja intelligentsus.

Kaspar Kork
Harva möödub tund ilma tema kildudeta, mis kõlavad ka siis, kui õpetaja on rangelt igasuguse 'kobisemise' töövihiku ärakorjamise ähvardusel ära keelanud. Kindlasti ajab naerma tema kõnemaneer.

Kaire Kuljus
[Kairä(ö)] on pisike armas nöbinina ja nööbisilmadega tüdruk. Kindlasti peab ära mainima tema hea kunstioskuse ja ilusa käekirja. Vahepeal on kuulda tema ruigeid. Ühesõnaga üks väga tore ning armas mitmekülgselt andekas neiu.

Triinu Kurvits
Vaikne, sõbralik ning abivalmis. Tema tegelik iseloom on kusagil peidus ning ta näitab seda harva. Triinule meeldib ilu, mida ta otsib loodusest ning jäädvustab kaameraga.

Mari-Liis Käbin
Intelligentne, tolerantne, vastutulelik ning rõõmsameelne neiu. Temas on ühendatud klassivanema, organisaatori, filosoofi ja targutaja head omadused. Võtab alati sõna, kui seda vajalikuks peab. Hoolib inimestest ja loomadest, eriti kassidest.

Juho Laomets
Peab kõige tähtsamaks sõpru ja peret. Naudib elu ja ei hakka end iga pisema asja pärast liigutama. Tulevane ärimees. Kusjuures arvutab valuutaga kiiremini peast kui kalkulaatoril.

Martin Maikalo
Kui poiss tahab, siis poiss saab ja teeb, aga ainult juhul, kui see TÕESTI huvi pakub. Vaba ellusuhtumisega, lõbus ja abivalmis noormees, kellel üks silm on sinine, teine roheline.

Ott Mandel
Mõnusa kahupea ja hea jutuga sõbralik kuju - meie klassi karu. Kergejalgne rahvatantsija ja humoorikas killumeister. Ütleb kooli kohta: ”Umbe rahulik peab olema.”

Sigrit Nasari
Maksimalist, kes püüdleb alati täiuslikkuse poole. Kui ta kellegi käest midagi küsib, on rahuldav ainult tõeliselt põhjalik vastus. Kui hoogu satub, naerab üle klassi ning vahel ei suuda seda isegi õpetajate märkused peatada.

Janeli Patrail
Tema jaoks algab kool kell 8:05. Janelile ei maksa midagi klassi ees dikteerimiseks anda, sest tema lugemiskiirus on suurem kui teiste kuulmisvõime. Vurab nii lugedes, rääkides kui sportides.

Mikk Puustusmaa
Üks väga tore, rõõmsameelne ja sõbralik kuju. Täpne ja osav jalgpallis, eriti karistuslöökides ning tsenderdustes. On saavutanud ekstravakantseid tulemusi matemaatikas ja keemias. Oskab miinusest ALATI plussi teha.

Siim Puustusmaa
Üks tore ja tasakaalukas poiss. Ülemäära ta suud ei pruugi, kuid kui vaja, siis oskab ennast maksma panna. Võib öelda, et Siimu käsi on viimasepeal, sest laskmises on ta täitsa proff.

Mait Poska
Libekeelne sell, kes end kõigest välja keerutab. Temast saaks kindlasti hea poliitik ja diplomaat. Mait viilib tihti kohustustest kõrvale, kuid arvatavasti on see ainult kooliga nii, sest suviti on ta ikka tööl varandust kokku ajamas.

Gitte Reimann
Väga ilus tüdruk. Positiivse ellusuhtumisega. Reisib tihti päris kaugetesse kohtadesse. Tegeleb aktiivselt kõhutantsuga.

Marleen Ruus
Lennukate ideedega pisike energiapomm. Reisikogemused on kinkinud talle laia silmaringi ja põhjapanevad teadmised.

Sigrid Semm
Kooli tuleb alati heas tujus ja rõõmsameelsena. Aeg-ajalt roosades riietes ja värvikates aksessuaarides. Lisaks on ta kaunis ja fotogeeniline, mis kõige imekspandavam - hommikuti ilus! 24/7!

Eero Siida
Temaga võib alati arvestada - alati valmis panustama kõik endast oleneva. Hädaolukordades ei kõhkle kasutusele võtmast äärmuslikke võtteid. Spikrite kasutamist ja meisterdamist tasub temalt õppida.

Veiko Soomets
Veiko on hea huumorisoonega kõva spordimees, kellel on alati naeratus näol. Klassivälisest tegevusest võtab osa igal võimalusel, alates spordiüritustest kuni näitlemiseni.

Henri Tilga
„Vaga vesi, sügav põhi". Henri on vaikne nagu shaolini munk, aga selle eest tark nagu professor. Tema loogika on raudne ja vene keele oskus suurepärane.

Maria Vasser
Omamoodi, eriline inimene. Vaikne ja tagasihoidlik, kuid ei karda kellegagi suhelda. Killuke päikest igas päevas.

Heilike Vähi
Kõige huvitavama, mitmevärvilisema käekirjaga otsekohene ja rõõmsameelne tüdruk. Tema peas pulbitsevad originaalsed ideed, mis on tingitud tema kunstilembusest. Armastab kõige enam hip-hoppi ja sellega kaasnevat bling-bling elustiili!