Liis Golberg- vaikne tüdruk; sõbralik; mõnusate lokkidega, pruuni jumega; humoorikas ja rõõmsameelne; ilusa naeratusega.
Anita Hainsoo- abivalmis; ilus ja intelligentne; sõbralik; reserveeritud, kuid heasüdamlik, hoolas, elurõõmus; mis puutub šoppamisse, siis on ta võimatu loodusnähtus.
Elen Hõrandi- väga vaikne neiu, kes huvitub kunstist; armas; fännab Red Hot Chilli Pepersit; süda hõiskab; asjalik; kohati hajameelne; unistustele keskenduja.
Liina Helmoja- Liinaraadio- tema hääl kostub kõrgele ja kaugele! Edasipüüdlik; kena; aktiivne; usaldusväärne; lahke; kärarikas; rõõmsameelne; pidutseja.
Mariann Kalder- kunstnikuhingega tüdruk, kellel on alati oma arvamus ja nägemus; huvitav inimene, originaalsete mõtetega; naljanina; ei otsi tähelepanu.
Priit Kallas- poiss, keda kohtab tunnis harva, kuid kellel on hea huumorimeel; koolis vaikne, kuid seda mitte väljaspool; laisk; arukas; õnneseen.
Triinu Kottisse- ütleb mida mõtleb, kuid mitte alati õiges kohas, kireks on tantsimine; tüdrukul on suuvärk nagu voorimehel; iseseisev, ilus ja otsekohene.
Juhan Lang- huumorisoonega poiss, kellel intelligentsust on, kuid ei näita seda väga tihti välja; huvitavate mõtetega; Juku nagu Juku ikka; lõbus maamees.
Lee Lang- aktivist; julge, oskab näidelda; sõbralik; L-E-E (Laiskus(hooti), Empaatia, Edukus); loominguline, abivalmis, asjalik. Otsekohesus on Lee voorus. RESPECT .
Kaisa Lõhmus- sellel neiul jätkub särtsu ja energiat tunni ajal 100 erineva asjaga tegeleda; on tema ise ja ainulaadne; põeb lobapidamatust; teeb kvaliteetnalju; klassi pesamuna .
Kaur Lõhmus- laia silmaringiga; soe süda + spordimehe hing = huumoriga tüüp; pudelikorjaja, kogub kõik ümbertöödeldava materjali kokku ka klassikaaslastelt.
Rauno Lõiv- sport ja kaitseliit, J. Hendrix; viisakas ja sõbralik; eriti särav füüsikatundides; džentelmen; jutukas; töökas.
Gerda Lill- lilleke; tark ja ilus; tantsib hästi; sõbralik; humoorikas; ambitsioonikas; alati hoolitsetud välimus; realistlik; räpitüdruk.
Merli Mikko- modelli välimusega klassiõde; sõbralik; stiilne; tema küünemaalingutest ja püksirihmadest ei saa mööda vaadata; siiras; viisakas; rõõmus; andekas tantsija; valdab karateed.
Elise Nigul- neiu mustas, sõbralik ja tore; kõige ilusamad ja pikemad juuksed, mida elus nähtud; hobuste armastaja; joonistab võrratult hästi; tõeline naljahammas; energik; stiilne.
Kairit Niine- imeilusa lauluhäälega neiu; sõbralik; tal on motivatsioonipuudus; ettevõtlik tüdruk; ilusate silmadega; lahke; malbe ja armas; emotsionaalne; hea välimusega.
Anni Nool- hundid on ta õed ja vennad; armastab loomi, abivalmis; laia silmaringiga; lahke ja sõbralik inimene; sportlik; töökas; kena välimusega; RESPECT.
Teele Palo- lõbus ja sõbralik tüdruk; ilus; hoolitsetud; asjalik; enesekindel; pidutseja; vahel õel; kõige ilusamad küüned; mängib klaverit.
Tuuli Palo- esineja, sõbralik, tore, naljakas, humoorisoonega; energiapomm; hea näitleja; mängib hästi kitarri; ilusad pikad juuksed; räpitüdruk.
Taisi Parson- tore ja sõbralik; teab, mida räägib; ambitsioonikas; hea suhtleja; pole muret, mida ta lahendada ei suuda; rõõmsameelne, otsekohene, avameelne.
Kai Patrason- tore tüdruk; sõbralik; tal on alati mõni naljakas lugu varuks, et saaks hea kõhutäie naerda; mängib klaverit ja laulab hästi; abivalmis; aktiivne; ilus; tark; seltskondlik; otsekohene.
Birgit Päkk- armas pisikene, kes on alati sõbralik ja rõõmus; oskab hästi kitarri mängida, laulda; tema lemmikud on peegel ja cosmo; abivalmis; kardab pimedust ja koeri.
Mari-Anne Pikk- kunstniku hingega boheemlane; joonistab hästi; parmupilli-virtuoos; kultuurihuviline; julgeb olla ISE; harrastab mäesuusatamist.
Mari Raig- pankur, klassi rahakott on tema käes; pika jutuga, rõõmsameelne; mängib hästi kitarri; üks päikesekiirtest meie klassis; tark; naeratav.
Cathlin Tälli- blondiin, tore ja armas; ei ütle millelegi uuele ei; hoolitsetud ja viisakas; trendikas ja moeteadlik; edasipüüdlik; cosmo-huviline; pidutseja.
Ly Väljamets- tore; sõbralik; omamoodi; särav; positiivne; rõõmsameelne, kuid natuke tagasihoidlik; abivalmis; sihikindel; jutukas.
Helen Vestla- jäääraplika, sõbralik, tore, usaldusväärne ja särasilmne; mõnusa jutuga, humoorikas, sõbralik, heasüdamlik. ta ei ütle kunagi millestki ära; sehkendaja.
reede, 29. veebruar 2008
esmaspäev, 25. veebruar 2008
Tuline sakslanna talvises Põlvas (KaSa?,nr12,detsember 2007,lk14)
Oli lumise neljapäeva hommik, kui ootasin Säästumarketi parklas Arantxat – hispaania juurtega sakslannat, et koos minu juurde pannkooke sööma minna. Pooleldi lõunamaalane, oli ta end kenasti sisse pakkinud ning oma sõnade järgi tundis täiel rinnal rõõmu jalutuskäigust talvises Põlvas.Eestisse tuli noor neiu praktikat tegema. Kuna ta õpib Kölnis sotsiaaltööd ning õpingute raskuspunktiks on töö algkooli laste ja noortega ning vabaaja pedagoogika, siis siin töötas Arantxa Põlva Kultuuri- ja Huvikeskuse Avatud Noortekeskuses. Tema jutust selgub, et praktika välismaal oli üks osa õppekavast ja seega on mitmed tema sõbrad teistes riikides, nt Soomes, Hispaanias, Austrias.
“Senimaani olen töötanud vaid lasteaia ja algkooli lastega, aga kuna õppeprogrammi raskuspunktiks olid noored ning vabaaja pedagoogika, siis nüüd otsustasin noortekeskuse kasuks.”
Tulevases elus Arantxa noortekeskusesse tööle ei läheks, kuna seal puudub turvatunne. Nimelt kui organiseerida mõnd üritust või pidu ning panna sellesse palju energiat ja aega, siis võib ikkagi juhtuda, et puuduvad osavõtjad. Probleemi võib seletada sellega, et noortekeskusesse tulevad pigem teismelised, kes soovivad olla sõltumatud ning ütlevad otse, et nemad sellisest programmist osa ei võta.
Seevastu lasteaias või algkoolis on ürituse õnnestumine sada protsenti kindel, kuna lapsed on sõltuvad ning aktiivsed. “Väikeste laste rõõmsameelsus ja avatus on väga tore, veidi suuremate juures seda nii tihti ei näe, aga loomulikult meeldib mulle ka noortekeskuses.”
“Põlva on väga kena väike linnake ja sellist šokolaadi poodi (Kalevite kodu – toim.) nagu teil siin,
pole Saksamaal ammu enam. Inimesed on avatud, kenad, abivalmid ja energilised,” kõlab neiu vastus küsimusele, kuidas talle Põlvas meeldis. Samas leiab, et noored on kõikjal üsnagi sarnased. Enamikule on olulised sõbrad, muusika, sport, arvutimaailm, peod. Küll aga pole ta Saksamaal varem kohanud kedagi, kes viitsiks istuda sõpradega parklas, kuulata autoraadiost muusikat ja alkoholi tarbida. “Sellistelt parklapidudelt puudub veel vaid pitsateenus!”.
Oma siinoleku ajal õnnestus Arantxal mõnda aega nautida Eesti pereelu Verioral. “See oli minu jaoks superlahe aeg. Ma sain teada, et eestlased armastavad väga küpsetada, neil on traditsioonid igal pühapäeval erinevat kooki süüa.” Ülejäänud aja peatus ta spordikooli hoones, kus oli üksi ja seega ei puutunud kokku ei Eesti traditsioonide ega kultuuriga. “Spordikool on ainus, mida ma taga igatsema ei hakka!”
Jätkub KaSa...?, lk 14
Eleri Lõhmus 12B
Kool=Elu (KaSa...?,nr12,detsember 2007,lk13)
Ma usun, et meie väikeses koolimajas ei ole ühtegi inimest, kes oma elus kordagi vägivallaga kokku puutunud poleks. Me näeme seda koridoris ja klassiruumides, sõpradega väljas aega veetes ja halvimal juhul oma kodus. Kuna me kõik oleme osa sellest väikesest ühiskonnast, milles viibime tööpäeviti kella kaheksast viieni, siis tahan rääkida just sellest vägivallast, millega meie igapäevaselt kokku puutume ja mida oma käitumise ja suhtumisega suunata saame.
Kui kunagi aastaid tagasi kiusamise pärast kodus pisaraid poetasin, üritas mu ema mind lohutada faktiga, et käin koolis vaid hariduse omandamise eesmärgil. Mis aga enamustele täiskasvanutele, eriti neile, kes koolieluga otseselt kokku ei puutu, märkamatuks jääb, on see, et vastupidiselt nende palgatööle moodustab kool suurima osa tänapäeva noore inimese elust. Kui näiteks õpilase suhtes rakendada põhimõtet, et koolis käimine on lapse töö ja samas juhinduda soovitusest, et töö paremaks sujumiseks tuleks viimane eraelust lahus hoida, siis tuleb välja, et õpilane ei tohiks koolis mõelda nendest tundidest, mis ta unemaal veedab.
Kool on elu
Koolist ongi saanud meie eraelu. Kunagi hilistel lõunatundidel koju jõudes ei ole ränk tööpäev kaugeltki veel lõppenud, sest intensiivsed vaimsed pingutused jätkuvad nii koduste tööde kui ka õpetajateteemaliste diskussioonide näol. Noh ja siis on veel need valemeid ja õpetajaid täis unenäod, mis hommikul sugugi puhanuna ärgata ei lase.
Kui midagi on halvasti, on täiskasvanutel imelihtne oma kodinad kokku korjata ja uus töökoht otsida. Nojah, mitte võibolla just imelihtne, aga siiski lihtsam, kui kooli vahetada, sest igas koolis on asjad omamoodi üles ehitatud ja sellega kohanemine võtab palju aega. Samuti õpetatakse erinevates koolides erineva tempoga ja tihtipeale lausa teises järjekorras. Niisiis peame paratamatult leppima ka kõige halvaga, mis meie kui õpilaste
töökohaga kaasneb.
Ükskõiksus
Kooli psühholoog ja õpetaja Vaike Kumari ütleb, et uuringud on kindlaks teinud, et vägivalda õhutavad just nimelt ükskõiksed pealtvaatajad. Seega palun ma teilt kõigilt siinkohal veidike hoolivust üles näidata. Isegi kui sulle ei lähe need konkreetsed inimesed korda, võiks sind huvitada su elukeskkond, sest sinu enda heaolu sõltub sellest otseselt. Miks ma räägin siinkohal ümbritsevast keskkonnast, kui mingid väikesed kaklevad võõrad mind üldsegi ei puuduta ja neist on imelihtne mööda vaadata? Sest vägivald on kui haigus, mis nakatab ka õhu enda ümber nagu hais, mida tunnevad kõik ka siis, kui see, kes haiseb, on ruumist lahkunud.
Sõnad on kõikvõimsad
Peale väikeste kaklejate on vägivallal ka teisi vorme. Üheks nendest on sõnad. Elus oleme paratamatult sunnitud kokku puutuma inimestega, kes meile ei meeldi ja tegelikult ei saa siis hakata nendest igaüht mõnitama või solvama, sest tihtipeale sõltuvad nendest inimestest meie isiklikud õnnestumised ja vahest ka majanduslik seisund.
Siinkohal on heaks näiteks see, et kui õpilaste suust väljub liiga palju ebavajalikke valje sõnu, siis see muutub häirivaks õpetajale, kelle tööd otseselt segatakse. Niisiis muutub ka õpetaja pahuraks, sest samamoodi nagu meie-õpilaste elust moodustab suurema osa kool, sõltub ka õpetajate eraelu sellest meeldivast asutusest. Näiteks see, kui usinalt meie viitsime õppida, on otseselt seotud ajaga, mida õpetaja saab oma pere seltsis veeta. Samamoodi, nagu meie teeme kodus järgmiseks päevaks õppetükke une arvelt, parandab õpetaja kodus meie kontrolltöid perele söögitegemise arvelt. Mis omakorda tähendab, et õpetaja abikaasa peab kas nälgima või ise kokkama hakkama. See kruvib üles igasuguseid pingeid ja võib viia isegi peretülini, sest nagu me teame, käib armastus kõhu kaudu.
Noh ja mis te siis arvate, kes peale õpetaja veel tema abikaasa kokakunsti all kannatab? Meie muidugi, sest tegelikult oleme ju meie süüdi, et tunnis on lärm, et me piisavalt põhjalikult ei õpi ja et õpetaja peab plussikeste asemel tööle pikki selgitusi kirjutama ja mõistatama, kus me vea oleme teinud. Ja muidugi oleme meie siis ka selles süüdi, et õpetaja abikaasa süüa peab tegema. Seega sõltub meie heaolu otseselt meie tegudest. Ja mitte ainult meie oma, ka klassikaaslased ja isegi paralleelklassid kannatavad selle all, kui õpetaja peale kõrbenud praekartuleid enam vajadust ei näe kolme piiri paari punkti võrra nihutada.
Üks paljudest
Vaimse vägivalla juures tuleb muidugi rääkida ka õpilaste omavahelistest suhetest , mis, nagu näitavad hiljutised sündmused Soomes, võivad väga traagiliste tagajärgedeni viia. Ma saan aru, et oma madalat enesehinnangut on lihtne solvangute taha peita, aga millest ma aru ei saa, on see, et olgugi et me kõik tahame väga enesekindlad, täiskasvanulikud ja targad näida, ei saa me aru sellistest elementaarsetest asjadest nagu vaesus või geneetika. Tegelikult me ju teame, et lapsed on otseselt sõltuvad oma vanematest, väljendugu see siis majanduslikus olukorras või peast eemale hoidvates kõrvades.
Täpselt nagu ükski vihmapiisk ennast uputuse eest vastutavaks ei pea, ei arva ka meie, et oleme kuidagimoodi isiklikult näiteks kliimasoojenemise eest vastutavad. Nendel, kes on gümnaasiumi õpingute jaoks valinud matemaatika-looduskallakuga klassi, on privileeg mõista, et me seda siiski oleme. Kuid kas sellise lihtsa järelduse tegemiseks on tõesti vaja spetsiaalse kallakuga klassi?
Tolerantset suhtumist!
Kui meie kooli vaadelda väikeriigina, siis saame aru, et tegelikult sõltub kõik meist endist. Meie, rahvas, oleme koondunud klassidesse, ja igal klassil on oma pealik-klassijuhataja, kes seda inimeste rühma kõrgemal esindab. Meie riigi Toompea asub B-maja teise ja kolmanda korruse vahel ja seal võtavad pealikud vastu otsuseid, mis sõltuvad õpetajate suhtumisest meisse. Seega, nagu ühes demokraatlikus riigis kombeks, saame me valida. Meie valikutel põhinev käitumine mõjutab õpetajate suhtumist meisse, ja seega ka õpetajate otsuseid. Õpetajate otsustest sõltub aga meie heaolu.
Niisiis taandub kõik lõpuks tagasi sellele, et me peame üksteise tolerantselt suhtuma selleks, et rahulikult koos eksisteerida. Kuid kui ka sellised pealtnäha lihtsad otsused, nagu vägivalla õhutamine või peatamine, meil üle jõu käivad, mis saab siis sellest riigist, kus kunagi meie enda lapsed elama peavad? See siin praegu on kõigest proov, meile antakse võimalus näha, milleni me teod viivad, võimalus oma vigadest õppida. Aga kui ka pärast selliseid õõvastavaid sündmusi, nagu näeme Ilmar Raagi filmis “Klass”, keegi õppust ei võta, siis ma ei julge ettegi kujutada seda riiki, mida need inimesed ükskord juhtima hakkavad.
Kui kunagi aastaid tagasi kiusamise pärast kodus pisaraid poetasin, üritas mu ema mind lohutada faktiga, et käin koolis vaid hariduse omandamise eesmärgil. Mis aga enamustele täiskasvanutele, eriti neile, kes koolieluga otseselt kokku ei puutu, märkamatuks jääb, on see, et vastupidiselt nende palgatööle moodustab kool suurima osa tänapäeva noore inimese elust. Kui näiteks õpilase suhtes rakendada põhimõtet, et koolis käimine on lapse töö ja samas juhinduda soovitusest, et töö paremaks sujumiseks tuleks viimane eraelust lahus hoida, siis tuleb välja, et õpilane ei tohiks koolis mõelda nendest tundidest, mis ta unemaal veedab.
Kool on elu
Koolist ongi saanud meie eraelu. Kunagi hilistel lõunatundidel koju jõudes ei ole ränk tööpäev kaugeltki veel lõppenud, sest intensiivsed vaimsed pingutused jätkuvad nii koduste tööde kui ka õpetajateteemaliste diskussioonide näol. Noh ja siis on veel need valemeid ja õpetajaid täis unenäod, mis hommikul sugugi puhanuna ärgata ei lase.
Kui midagi on halvasti, on täiskasvanutel imelihtne oma kodinad kokku korjata ja uus töökoht otsida. Nojah, mitte võibolla just imelihtne, aga siiski lihtsam, kui kooli vahetada, sest igas koolis on asjad omamoodi üles ehitatud ja sellega kohanemine võtab palju aega. Samuti õpetatakse erinevates koolides erineva tempoga ja tihtipeale lausa teises järjekorras. Niisiis peame paratamatult leppima ka kõige halvaga, mis meie kui õpilaste
töökohaga kaasneb.
Ükskõiksus
Kooli psühholoog ja õpetaja Vaike Kumari ütleb, et uuringud on kindlaks teinud, et vägivalda õhutavad just nimelt ükskõiksed pealtvaatajad. Seega palun ma teilt kõigilt siinkohal veidike hoolivust üles näidata. Isegi kui sulle ei lähe need konkreetsed inimesed korda, võiks sind huvitada su elukeskkond, sest sinu enda heaolu sõltub sellest otseselt. Miks ma räägin siinkohal ümbritsevast keskkonnast, kui mingid väikesed kaklevad võõrad mind üldsegi ei puuduta ja neist on imelihtne mööda vaadata? Sest vägivald on kui haigus, mis nakatab ka õhu enda ümber nagu hais, mida tunnevad kõik ka siis, kui see, kes haiseb, on ruumist lahkunud.
Sõnad on kõikvõimsad
Peale väikeste kaklejate on vägivallal ka teisi vorme. Üheks nendest on sõnad. Elus oleme paratamatult sunnitud kokku puutuma inimestega, kes meile ei meeldi ja tegelikult ei saa siis hakata nendest igaüht mõnitama või solvama, sest tihtipeale sõltuvad nendest inimestest meie isiklikud õnnestumised ja vahest ka majanduslik seisund.
Siinkohal on heaks näiteks see, et kui õpilaste suust väljub liiga palju ebavajalikke valje sõnu, siis see muutub häirivaks õpetajale, kelle tööd otseselt segatakse. Niisiis muutub ka õpetaja pahuraks, sest samamoodi nagu meie-õpilaste elust moodustab suurema osa kool, sõltub ka õpetajate eraelu sellest meeldivast asutusest. Näiteks see, kui usinalt meie viitsime õppida, on otseselt seotud ajaga, mida õpetaja saab oma pere seltsis veeta. Samamoodi, nagu meie teeme kodus järgmiseks päevaks õppetükke une arvelt, parandab õpetaja kodus meie kontrolltöid perele söögitegemise arvelt. Mis omakorda tähendab, et õpetaja abikaasa peab kas nälgima või ise kokkama hakkama. See kruvib üles igasuguseid pingeid ja võib viia isegi peretülini, sest nagu me teame, käib armastus kõhu kaudu.
Noh ja mis te siis arvate, kes peale õpetaja veel tema abikaasa kokakunsti all kannatab? Meie muidugi, sest tegelikult oleme ju meie süüdi, et tunnis on lärm, et me piisavalt põhjalikult ei õpi ja et õpetaja peab plussikeste asemel tööle pikki selgitusi kirjutama ja mõistatama, kus me vea oleme teinud. Ja muidugi oleme meie siis ka selles süüdi, et õpetaja abikaasa süüa peab tegema. Seega sõltub meie heaolu otseselt meie tegudest. Ja mitte ainult meie oma, ka klassikaaslased ja isegi paralleelklassid kannatavad selle all, kui õpetaja peale kõrbenud praekartuleid enam vajadust ei näe kolme piiri paari punkti võrra nihutada.
Üks paljudest
Vaimse vägivalla juures tuleb muidugi rääkida ka õpilaste omavahelistest suhetest , mis, nagu näitavad hiljutised sündmused Soomes, võivad väga traagiliste tagajärgedeni viia. Ma saan aru, et oma madalat enesehinnangut on lihtne solvangute taha peita, aga millest ma aru ei saa, on see, et olgugi et me kõik tahame väga enesekindlad, täiskasvanulikud ja targad näida, ei saa me aru sellistest elementaarsetest asjadest nagu vaesus või geneetika. Tegelikult me ju teame, et lapsed on otseselt sõltuvad oma vanematest, väljendugu see siis majanduslikus olukorras või peast eemale hoidvates kõrvades.
Täpselt nagu ükski vihmapiisk ennast uputuse eest vastutavaks ei pea, ei arva ka meie, et oleme kuidagimoodi isiklikult näiteks kliimasoojenemise eest vastutavad. Nendel, kes on gümnaasiumi õpingute jaoks valinud matemaatika-looduskallakuga klassi, on privileeg mõista, et me seda siiski oleme. Kuid kas sellise lihtsa järelduse tegemiseks on tõesti vaja spetsiaalse kallakuga klassi?
Tolerantset suhtumist!
Kui meie kooli vaadelda väikeriigina, siis saame aru, et tegelikult sõltub kõik meist endist. Meie, rahvas, oleme koondunud klassidesse, ja igal klassil on oma pealik-klassijuhataja, kes seda inimeste rühma kõrgemal esindab. Meie riigi Toompea asub B-maja teise ja kolmanda korruse vahel ja seal võtavad pealikud vastu otsuseid, mis sõltuvad õpetajate suhtumisest meisse. Seega, nagu ühes demokraatlikus riigis kombeks, saame me valida. Meie valikutel põhinev käitumine mõjutab õpetajate suhtumist meisse, ja seega ka õpetajate otsuseid. Õpetajate otsustest sõltub aga meie heaolu.
Niisiis taandub kõik lõpuks tagasi sellele, et me peame üksteise tolerantselt suhtuma selleks, et rahulikult koos eksisteerida. Kuid kui ka sellised pealtnäha lihtsad otsused, nagu vägivalla õhutamine või peatamine, meil üle jõu käivad, mis saab siis sellest riigist, kus kunagi meie enda lapsed elama peavad? See siin praegu on kõigest proov, meile antakse võimalus näha, milleni me teod viivad, võimalus oma vigadest õppida. Aga kui ka pärast selliseid õõvastavaid sündmusi, nagu näeme Ilmar Raagi filmis “Klass”, keegi õppust ei võta, siis ma ei julge ettegi kujutada seda riiki, mida need inimesed ükskord juhtima hakkavad.
Maria Kinnunen 11B
Õpetajate päev - tõrvatilgad meepotis (KaSa...?,nr12,detsember 2007,lk12)
Õpetajate päev on juba kord püha, mida kõikjal koolides tähistatakse. See on üks päev, mil kallid koolmeistrid oma rollist välja saavad tulla ja näitavad abiturientidele, millega pedagoogid igapäevaselt toime peavad tulema.Internetiportaali Rate.ee klubis „PÜG” avaldati juba nädalapäevad enne arvamust, et kooli pole tavaõpilasel küll mõtet minna, vaid targem oleks hankida kusagilt midagi alkohoolset ja seejärel end purju juua. Selline väljaütlemine tõstis nii mõnelgi abituriendil seljakarvad turri ja tekitas küsimuse, kas ometi mitte ei pea hakkama purjus möirapulle kantseldama. Jah, varemgi on teada juhtumeid, mil õpilased end selleks päevaks purju joovad ja seda nii kooli territooriumil kui ka väljaspool. Õhku jääb rippuma küsimus, kuidas see õpetajate päeva olemust parandab, kuid kuuldavasti keegi sellise sigadusega tänavu vahele ei jäänud.
„Tatikad, me ei kuule teid!”
Iga õpetaja valmistab oma tunnid ette ja nõnda pidid eelduslikult tegema ka kaheteistkümnendikud. Olenevalt valitud ainest, sõltus ka tegutsemisvabadus. Mõni õpetaja soovis, et võetaks edasi senini õpitud osa, korrataks kontrolltööks või tehtaks iseseisvalt tööd, kuid oli ka neid, kes vabad käed andsid. Äärmusliku näitena soovis sel aastal üks õpetaja kümnendale klassile tunni ise anda, hiljem leebus ja juhatas vaid tunni sisse. Siiski, oma asemikke käis ta tundide jooksul mitmeid kordi kontrollimas nii ukse taga kuulatamise kui ka sisse „hüppamisega”. Otseloomulikult pahandas selline usaldamatus vastseid õpetajaid ja andis päevale negatiivse varjundi.
Siiski, ehk oleks pidanud kontrollima uute õpetajate tööd? Siinkirjutajat šokeeris 8. klassi õpilaste jutt muusika tunnist, kus klassi ees avalikult ropendati ja neid tatikateks sõimati. „Boonusena” lisandus kirjeldus sellest, kuidas laulmise ajal muusikat järjest kõvemaks keerati ja sellest üle kästi laulda, põhjendusega, et „tatikate laulmist pole kuulda”. Sarnastest olukordadest teiste õpetajatega oli veelgi kuulda, kuid ükski neist polnud nõnda negatiivne. Ei tea, miks leiab üks lõpuklassi õpilane, et tal on õigus terroriseerida ja kiusata endast nooremaid lihtsalt niisama?
Tühjad kohad õpetajate ridades
Igal aastal on kindlaks määratud dresscode, mida õpetajad järgima peaksid, tänavune oli kolhoositemaatika. Kuigi vastavalt riietatud pedagoogid kooli peal leidus, polnud esindatud sugugi kõik. Küllap nii mõnelgi meist jäi nägemata enda lemmikõpetaja ja seda mitte kehva silmanägemise tõttu- polnud lihtsalt keda vaadata. Asjaolu hakkas silma isegi õpetajatele ja kuigi pedagoogid oma musta pesu harilikult õpilaste ees ei pese, leidis pahameel laiemat avaldamist. „13. klassi tundides oli algul ainult 5 kolhoosnikku, tunni lõpuks sai kokku umbes kümme, kehalises oli juba 15 ja siis hakkasid arvud jälle järjest kahanema,” nendib kurvalt õpetaja Maie Karakatš. „Nad (õpilased-toim.) olid ju suurt vaeva näinud ja nüüd ma tulen ja ütlen, et ei ole mul aega lolli minna mängima, vihikuid ja töid on nii palju vaja parandada. Kes meist siis tavaliselt reedeste tundide ajal ikka töid parandab?”
Ametinimetus korraldaja-koristaja
Jah, kurb tõsiasi on, et sel aastal avaldasid mõned õpetajad pahameelt õpetajate päeva korralduse suhtes, kuid paistab, et vähesed protesteerijatest esitasid konkreetseid ettepanekuid. Küllap läks probleem kõige vähem korda õpilastele, kes õlgu kehitades omade asjadega edasi tegelesid, kuid vaevalt näiteks vastne huvijuht Jaana Aedmäe tänulikkust tundis kui tema korraldatud ja läbiviidud üritust lihtsalt eirati. Sama lugu oli üksikute tublide abiturientidega, kes oma tundide andmise kõrvalt korraldasid suupistelaua, võimu üleandmise jne. Näiteks, suur-suur söögilaud sai tehtud nende „õpetajate” poolt, kel vabu tunde oli. Juhuslikult olid nendeks samad isikud, kes kõige muu korraldamisega hakkama olid saanud, mõelgem või suurepärasele videole, mille Hanna Tuuling ja Triin Eensaar valmis sepistasid. Aga palvele lauda neil koristama jääda, kes midagi ei teinud, reageerisid vähesed. Siinkirjutaja peab üles tunnistama, et ei löönud kaasa koristustöödes, põhjendusega, et kõikidel üritustel on just ise oldud korraldaja-koristaja rollis. Hiljem, kuuldes klassiõdede pahameelt, näris hinge kahetsustunne. Loodan, et mina polnud ainus, kuid paljalt süümepiinadest ei piisa, asja saab heastada järgmisel korral aidates!
Äärmused väikeste majas
Väikeste majas toimus isemoodi trall. Oli õpilasi, kes oma noorte juhtide üle suurt-suurt rõõmu tundsid ja neile kaardikesi vorpisid, kuid siiski polnud kõik nii roosiline. Üks kolmanda klassi mehehakatis pani noore õpetajanna proovile, kasutades ohtrasti ebatsensuurseid väljendeid ja tagatipuks leidis, et neidis on väärt maailma vanimat ametinimetust. Kooli kutsutud isa ei näidanud välja erilist süvenemist, kõrvaltvaatajate sõnul olevat jäänud mulje, et isa meelest helistati talle lihtsalt niisama.
Õnneks leidus ka helgeid pärleid, näiteks Vesse Lodi meeldis oma noortele õpilastele nõnda palju, et need vahetunnis sõna otseses mõttes ta küljes rippusid ja talle ohtralt kaarte meisterdasid. Kolleegid arvasid Vesse edu pandiks tema grimasside tegemise lastele. Armas, igatahes!
Aga tegelikult ei kukkunud õpetajate päev läbi, vaid omas pisikesi tõrvatilku meepotis. Loodetavasti suudetakse järgnevatel kordadel neist hoiduda.
Kristina Pentsa 12B
Rosma linnamägi (KaSa...?,nr12,detsember 2007,lk11)
Põlva koolide õpilastel on erakordselt hea võimalus ajaloo õppimisel Eesti muinasaja kohta teadmisi saada õppekäigu raames. Nimelt asub meie koolile väga lähedal Rosma linnamägi, muinasaja üks silmapaistvamaid mälestisi.
Seetõttu on meie kooli ajalooõpetajad võimalusel õpilastega Rosmale ka õppematku korraldanud. Käesoleval õppeaasta algul olid Rosma käigud erilised selle poolest, et üle kolmekümne aasta korralati seal arheoloogilisi väljakaevamisi. Kaevamisi viis läbi Tartu Ülikooli arheoloog Heiki Valk. Veel tegutsesid seal A. Vindi, A. Lindve, R. Roog ja M. Emirnovitš. Seega oli õpilastel võimalik oma silmaga näha, kuidas arheoloogid töötavad ning 5A, 5B, 5C ning 12B klassi õpilastele andsid selgitusi Rosma linnamäe ning kaevamiste kohta arheoloogid ise.
Vau! Tõeline arheoloog!
Siinkohal annan edasi 5ndate klasside õpilaste muljed nende endi kirjutiste põhjal. Suureks elamuseks oli juba see, et oma silmaga sai näha tõelisi arheolooge, sest sellist võimalust just väga tihti ette ei tule. Arheoloogid tutvustasid oma töövõtteid ja -riistu. Peamised abivahendid olid labidad, kühvlid, pintslid, harjad ning suured sõelad. Kaevamisi teostati umbes 10 cm kaupa ning seda tuli teha väikeste kühvlitega, et mitte vigastada võimalikke leide. Üleskaevatud muld ning liiv sõeluti hoolikalt läbi, et ükski detail ei jääks märkamatuks. Juba oli leitud pisikesi potikilde ning söetükikesi, mis esmapilgul tundusid üsna tähtsusetud. Tegelikult saab aga nende põhjal teha olulisi järeldusi näiteks linnuse vanuse kohta.
Viiendikele tutvustati ka põgusalt Rosma linnamäe ajalugu. Linnust hakati rajama umbes 1000 aastat tagasi, kaitseks võimalike rünnakute eest. Ka looduslikult oli see koht linnuse rajamiseks väga sobiv. Mäe ümber kuhjati kaitsevall ning ehitati kaitsetara. Linnusel oli kaks väravat. Õpilased said ka teada, et tolle aja relvad olid tänapäeva omadest väga erinevad. Linnuse kaitsjad kasutasid odasid, kilpe ning tapreid, rünnati aga ammude, vibude ning mõõkadega, kasutati ka kiviheitemasinaid.
Abiturientide avastamisrõõm
Meie, kaheteistkümnendikud olime Rosma ajalooga varemgi tutvumas käinud, kuid arheoloogilisi väljakaevamisi nägime aga esimest korda. See oli huvitav elamus. Esmalt köitsid meie tähelepanu ülespandud kuppeltelgid—paistab, et arheoloogid elavad üsna looduslähedast elu. Meile hakkas silma ka see, et üleskaevatav ala oli täpselt piiritletud pisikeste pilbaste ning nööriga. Kaevati lõimiste kaupa ning mitte eriti sügavale, kõige rohkem kuni 50cm-ni. Üleüldse ollakse looduse suhtes arvestavad, suured puujuured jäetakse puutumata ning peale töö lõppu püütakse taastada endine olukord, isegi sammal asetatakse hiljem oma kohale tagasi.
Heiki Valk rääkis meile ka sellest, mis eesmärgil nad seal üldse olid. Peamiseks oli välja selgitada Rosma linnamäe vanus. Suuremaks sooviks aga määrata kõigi Lõuna- Eesti muinasaegsete linnuste vanus. Samas ei saa päris kindel olla, kas see linnus üldse päris valmis sai. Igatahes oli tolle aja kohta niisuguse kindluse ehitamine suur ettevõtmine. See nõudis väga palju tööjõudu, seega ähvardas inimesi ilmselt sõja oht.
Aardeleiu tõenäosus nullilähedane
Meilegi näidati arheoloogide leide. Nähes pisikesi potikilde mõistsin, kui raske võib olla üldse midagi avastada. Õpetaja Leena Haugas küsis kas on ehk lootust välja kaevata ka mõni aare. Meie kergeks pettumuseks oli Heiki Valk selles suhtes üsna skeptiline. Ta nentis, et aardeleiu tõenäosus on üsna nullilähedane, sest üles kaevatakse vaid väike osa maast ning ilmselt polnud muistsed asukad linnuses ka kuigi kaua elanud.
Usun, et kõik klassid on õnnelikud, et said sellisest erakordsest sündmusest osa. Paistis ka, et arheoloogid ise olid rõõmsad selle üle, et nende töö vastu huvi tunti. Igatahes on tore, et meie lähedal selline ettevõtmine aset leidis ja et me ka ise sellest osa saime.
Seetõttu on meie kooli ajalooõpetajad võimalusel õpilastega Rosmale ka õppematku korraldanud. Käesoleval õppeaasta algul olid Rosma käigud erilised selle poolest, et üle kolmekümne aasta korralati seal arheoloogilisi väljakaevamisi. Kaevamisi viis läbi Tartu Ülikooli arheoloog Heiki Valk. Veel tegutsesid seal A. Vindi, A. Lindve, R. Roog ja M. Emirnovitš. Seega oli õpilastel võimalik oma silmaga näha, kuidas arheoloogid töötavad ning 5A, 5B, 5C ning 12B klassi õpilastele andsid selgitusi Rosma linnamäe ning kaevamiste kohta arheoloogid ise.
Vau! Tõeline arheoloog!
Siinkohal annan edasi 5ndate klasside õpilaste muljed nende endi kirjutiste põhjal. Suureks elamuseks oli juba see, et oma silmaga sai näha tõelisi arheolooge, sest sellist võimalust just väga tihti ette ei tule. Arheoloogid tutvustasid oma töövõtteid ja -riistu. Peamised abivahendid olid labidad, kühvlid, pintslid, harjad ning suured sõelad. Kaevamisi teostati umbes 10 cm kaupa ning seda tuli teha väikeste kühvlitega, et mitte vigastada võimalikke leide. Üleskaevatud muld ning liiv sõeluti hoolikalt läbi, et ükski detail ei jääks märkamatuks. Juba oli leitud pisikesi potikilde ning söetükikesi, mis esmapilgul tundusid üsna tähtsusetud. Tegelikult saab aga nende põhjal teha olulisi järeldusi näiteks linnuse vanuse kohta.
Viiendikele tutvustati ka põgusalt Rosma linnamäe ajalugu. Linnust hakati rajama umbes 1000 aastat tagasi, kaitseks võimalike rünnakute eest. Ka looduslikult oli see koht linnuse rajamiseks väga sobiv. Mäe ümber kuhjati kaitsevall ning ehitati kaitsetara. Linnusel oli kaks väravat. Õpilased said ka teada, et tolle aja relvad olid tänapäeva omadest väga erinevad. Linnuse kaitsjad kasutasid odasid, kilpe ning tapreid, rünnati aga ammude, vibude ning mõõkadega, kasutati ka kiviheitemasinaid.
Abiturientide avastamisrõõm
Meie, kaheteistkümnendikud olime Rosma ajalooga varemgi tutvumas käinud, kuid arheoloogilisi väljakaevamisi nägime aga esimest korda. See oli huvitav elamus. Esmalt köitsid meie tähelepanu ülespandud kuppeltelgid—paistab, et arheoloogid elavad üsna looduslähedast elu. Meile hakkas silma ka see, et üleskaevatav ala oli täpselt piiritletud pisikeste pilbaste ning nööriga. Kaevati lõimiste kaupa ning mitte eriti sügavale, kõige rohkem kuni 50cm-ni. Üleüldse ollakse looduse suhtes arvestavad, suured puujuured jäetakse puutumata ning peale töö lõppu püütakse taastada endine olukord, isegi sammal asetatakse hiljem oma kohale tagasi.
Heiki Valk rääkis meile ka sellest, mis eesmärgil nad seal üldse olid. Peamiseks oli välja selgitada Rosma linnamäe vanus. Suuremaks sooviks aga määrata kõigi Lõuna- Eesti muinasaegsete linnuste vanus. Samas ei saa päris kindel olla, kas see linnus üldse päris valmis sai. Igatahes oli tolle aja kohta niisuguse kindluse ehitamine suur ettevõtmine. See nõudis väga palju tööjõudu, seega ähvardas inimesi ilmselt sõja oht.
Aardeleiu tõenäosus nullilähedane
Meilegi näidati arheoloogide leide. Nähes pisikesi potikilde mõistsin, kui raske võib olla üldse midagi avastada. Õpetaja Leena Haugas küsis kas on ehk lootust välja kaevata ka mõni aare. Meie kergeks pettumuseks oli Heiki Valk selles suhtes üsna skeptiline. Ta nentis, et aardeleiu tõenäosus on üsna nullilähedane, sest üles kaevatakse vaid väike osa maast ning ilmselt polnud muistsed asukad linnuses ka kuigi kaua elanud.
Usun, et kõik klassid on õnnelikud, et said sellisest erakordsest sündmusest osa. Paistis ka, et arheoloogid ise olid rõõmsad selle üle, et nende töö vastu huvi tunti. Igatahes on tore, et meie lähedal selline ettevõtmine aset leidis ja et me ka ise sellest osa saime.
Kati Rööpmann 12B
neljapäev, 21. veebruar 2008
Youth and the city (KaSa...?, nr.12 detsember 2007, lk10)
Vaheajal kella nelja ajal hommikul üles tõustes, et sõita Tallinnasse konverentsile, tekkis mul sügavas hingesopis kahtlaselt imelik tunne. Kas siis tõesti pole muud puhkusega peale hakata kui pealinnas kuulata pisut nohiklike lektorite äärmiselt tarka juttu tänapäeva noorsoost?Bussis ebaühtlaselt Tallinna poole loksudes lohutasin end mõttega, et kõrvalistmel istub minu saatusekaaslane Kristina. Pikk ja veniv sõit möödus eriliste kõrvalnähtudeta, põnevust meie hallilt alanud päeva tõi alles saabumine pealinna.
Piletite muretsemine, peatuse leidmine ja õigele trammile astumine – sisustasid need vähesed minutid, mis olid jäänud konverentsi alguseni. See võib kõlada uskumatult eluvõõra ja rumalana, kuid esimest korda trammiga sõita polegi nii lihtne. Üheks ehedamaks näiteks sobib tõsiasi, et üritasime pileteid ID-kaardilugejas komposteerida.
Olgu Tallinna ühistranspordi hingeluga kuidas on, igal juhul jõudsime konverentsile täpselt õigeks ajaks. Kiire registreerumine ning juba olime punaste toolidega saalis ootamas ürituse algust.
Ei möödunudki palju, kui konverentsi moderaator Heidy Purga kuulutas ürituse avatuks ja andis tervituseks sõna Kaia Jäppinenile. Avaprogrammis olid omal kohal Nukuteatri etendus vanamehest ja emahundist ning Tallinna Noore Ettevõtja tiitli pälvinud Sten Saare sõnavõtt mesilastest ja kärbestest. Sellega oli üritus tõeliselt alanud.
Piletite muretsemine, peatuse leidmine ja õigele trammile astumine – sisustasid need vähesed minutid, mis olid jäänud konverentsi alguseni. See võib kõlada uskumatult eluvõõra ja rumalana, kuid esimest korda trammiga sõita polegi nii lihtne. Üheks ehedamaks näiteks sobib tõsiasi, et üritasime pileteid ID-kaardilugejas komposteerida.
Olgu Tallinna ühistranspordi hingeluga kuidas on, igal juhul jõudsime konverentsile täpselt õigeks ajaks. Kiire registreerumine ning juba olime punaste toolidega saalis ootamas ürituse algust.
Ei möödunudki palju, kui konverentsi moderaator Heidy Purga kuulutas ürituse avatuks ja andis tervituseks sõna Kaia Jäppinenile. Avaprogrammis olid omal kohal Nukuteatri etendus vanamehest ja emahundist ning Tallinna Noore Ettevõtja tiitli pälvinud Sten Saare sõnavõtt mesilastest ja kärbestest. Sellega oli üritus tõeliselt alanud.
Subkultuuri liikmeks
Hommikuse programmi tuumaks olid aga väliskülaliste inglisekeelsed ettekanded noorte väärtushinnangutest tänapäeva materiaalses maailmas. Meile tutvustati trendide tekkimise üksikasju, noorte kuuluvust subkultuuridesse (noorte seas levinud suunad, mis ei seisne ainult muusikažanris ja teatud spordialas, vaid on muutunud elustiiliks), arvamusi rahast ja sõprusest.
Mulle isiklikult sümpatiseeris austerlase Manfred Zentneri ettekanne, kus muuseas kerkisid üles küsimused: mis on hip-hop?, mis vahe on publiku käitumisel hevi ja hip-hop kontserdil?, kuidas mõjutavad teleseriaalid meie elu?.
Lõunapausiks olid hommikused kahtlused ürituse vajalikkusest jäljetult pühitud ning nende asemel täitis minu hinge meeletu rahuolu. Eriti positiivseks muutis meid maitsev lõunasöök. Siinkohal on paslik mainida, et konverents oli väga hästi organiseeritud. Graafikust peeti kinni ning korraldajad alates moderaatorist lõpetades helitehnikuga esinesid kui tõelised professionaalid.
Konverents jätkus MTV paneeldiskussiooniga subkultuuridest, kus oluline osa oli publiku küsimustel. Et üritusel oli inimesi mitmetest eluvaldkondadest, sooviti teada erinevaid asju. Keda huvitas rohkem graffiti, keda MTV saadete valik. Minu suureks üllatuseks oli publiku vanuseline koosseis, kuna lähemal vaatlemisel selgus, et meie Kristinaga olime seal ühed noorimad.
Meedia on jõuetu
Viimaseks esinejaks oli Gerda Kordemets ETV-st, kes vestles publikuga meedia teemal. Tema ettekande põhiideeks oli jõudmine arusaamale, et meedia ei saa meid mõjutada, kui me seda ise ei lase teha.
Päeva lõpetasid erinevad väljasõidud. Meediainimestena olime valinud sihtpunktiks telemaja. Ekskursioon oli põnev ja kaasahaarav, kuid pidime tõdema, et nii põgusast külaskäigust jääb väheseks, mõistmaks tõeliselt televisiooni võlusid.
Baar Balti jaamas
Kui konverentsi kava nägi ette sotsiaalset programmi Pääskülas, siis meie õhtu jätkus hoopiski Balti jaamas, Aegviidu rongi oodates. Ma ei saa jätta mainimata, et maalapsena sain pealinna rongijaamas kultuurišoki. Vale oleks väita, et siiani elasin väikses perfektses maailmas, kus pole kohta elu pahupoolele. Minu mõistusesse ei mahu lihtsalt Balti jaam oma viletsuses ja vaesuses, samas kui tema kohal kõrgub uhkeldades Toompea loss.
Uuenenud traditsioonid
Järgmise konverentsi päeva põhiosaks olid töökohvikud, mille eesmärk oli kokku panna tänapäevane muinasjutt. Hommik algas siiski juba tuttavas punaste toolidega saalis, kus olid kuulata veel mõned ettekanded. Meile esinesid Artur Taevere Heateo Sihtasutusest ja Hirvo Surva Eesti Muusika- ja Teatriakadeemiast. Kui Artur Taevere rääkis noorte ettevõtlikkusest, siis Hirvo Surva keskendus rohkem traditsioonide ja uute suundade kooseksisteerimise dilemmale.
Tänapäeva muinasjutt
Töökohvikuid oli viis: “Perekond, sõbrad, tuttavad”, “Hobid ja harrastused”, “Kool ja õpetajad”, “Meedia”, “Poliitika, religioon ja kultuur”. Neist viimase tegevus toimus inglise keeles ja oli eelkõige mõeldud väliskülalistele. Kohvikud olid üles ehitatud nii, et etteantud aja järel toimus liikumine ühest rühmast teise ja tekkis võimalus osaleda kõigi nelja muinasjutu loomisel.
Meie võtsime osa “Meedia” töötoa tegemistest, kus loodav lugu pidi esile tooma meedia ilmingute erinevuse. Näiteks mida kujutavad ürituse kajastamisel sopalehed, mida päevalehed? Meil avanes huvitav võimalus intervjueerida teiste töötubade asukaid, küsida nende arvamust konverentsist ja sellest vastavalt kõmulehe reeglitele põrutav uudis kokku panna.
Lisaks külastasime töökohvikut “Perekond, sõbrad, tuttavad”. Rühm esitas küsimuse, mis tekitab lähedaste inimeste vahel konflikte. Vastuseid oli mitmeid: raha, valed, saladused, uute inimeste kohtamine. Et aga igal muinasjutul on alati õnnelik lõpp ja õpetlik sisu, siis minu meelest küllaltki intrigeeriva sisuga lugu leidis üleloomuliku jõu abil ilusa lõpetuse.
Päev möödus, kohutava kiirusega lähenes aeg kokkuvõtete tegemiseks. Konverentsi saalis etendas iga töötuba oma muinasjuttu. Ette antud probleemile oli lähenetud väga huvitava nurga alt, enamasti kenakese annuse huumoriga. Ja... head asjad ei kesta igavesti, läbi ta oligi see, konverents “Youth and the City 2”.
Meid ootas veel viimane kokkupuude Tallinna silmini täistopitud trammidega ning loksuv sõit koju. Olgugi, et väsinud, valdasid mind äärmiselt positiivsed emotsioonid. Olid toredad kaks päeva ja kordagi ei kahetse, et need oma vaheajast ohverdasin.
Hommikuse programmi tuumaks olid aga väliskülaliste inglisekeelsed ettekanded noorte väärtushinnangutest tänapäeva materiaalses maailmas. Meile tutvustati trendide tekkimise üksikasju, noorte kuuluvust subkultuuridesse (noorte seas levinud suunad, mis ei seisne ainult muusikažanris ja teatud spordialas, vaid on muutunud elustiiliks), arvamusi rahast ja sõprusest.
Mulle isiklikult sümpatiseeris austerlase Manfred Zentneri ettekanne, kus muuseas kerkisid üles küsimused: mis on hip-hop?, mis vahe on publiku käitumisel hevi ja hip-hop kontserdil?, kuidas mõjutavad teleseriaalid meie elu?.
Lõunapausiks olid hommikused kahtlused ürituse vajalikkusest jäljetult pühitud ning nende asemel täitis minu hinge meeletu rahuolu. Eriti positiivseks muutis meid maitsev lõunasöök. Siinkohal on paslik mainida, et konverents oli väga hästi organiseeritud. Graafikust peeti kinni ning korraldajad alates moderaatorist lõpetades helitehnikuga esinesid kui tõelised professionaalid.
Konverents jätkus MTV paneeldiskussiooniga subkultuuridest, kus oluline osa oli publiku küsimustel. Et üritusel oli inimesi mitmetest eluvaldkondadest, sooviti teada erinevaid asju. Keda huvitas rohkem graffiti, keda MTV saadete valik. Minu suureks üllatuseks oli publiku vanuseline koosseis, kuna lähemal vaatlemisel selgus, et meie Kristinaga olime seal ühed noorimad.
Meedia on jõuetu
Viimaseks esinejaks oli Gerda Kordemets ETV-st, kes vestles publikuga meedia teemal. Tema ettekande põhiideeks oli jõudmine arusaamale, et meedia ei saa meid mõjutada, kui me seda ise ei lase teha.
Päeva lõpetasid erinevad väljasõidud. Meediainimestena olime valinud sihtpunktiks telemaja. Ekskursioon oli põnev ja kaasahaarav, kuid pidime tõdema, et nii põgusast külaskäigust jääb väheseks, mõistmaks tõeliselt televisiooni võlusid.
Baar Balti jaamas
Kui konverentsi kava nägi ette sotsiaalset programmi Pääskülas, siis meie õhtu jätkus hoopiski Balti jaamas, Aegviidu rongi oodates. Ma ei saa jätta mainimata, et maalapsena sain pealinna rongijaamas kultuurišoki. Vale oleks väita, et siiani elasin väikses perfektses maailmas, kus pole kohta elu pahupoolele. Minu mõistusesse ei mahu lihtsalt Balti jaam oma viletsuses ja vaesuses, samas kui tema kohal kõrgub uhkeldades Toompea loss.
Uuenenud traditsioonid
Järgmise konverentsi päeva põhiosaks olid töökohvikud, mille eesmärk oli kokku panna tänapäevane muinasjutt. Hommik algas siiski juba tuttavas punaste toolidega saalis, kus olid kuulata veel mõned ettekanded. Meile esinesid Artur Taevere Heateo Sihtasutusest ja Hirvo Surva Eesti Muusika- ja Teatriakadeemiast. Kui Artur Taevere rääkis noorte ettevõtlikkusest, siis Hirvo Surva keskendus rohkem traditsioonide ja uute suundade kooseksisteerimise dilemmale.
Tänapäeva muinasjutt
Töökohvikuid oli viis: “Perekond, sõbrad, tuttavad”, “Hobid ja harrastused”, “Kool ja õpetajad”, “Meedia”, “Poliitika, religioon ja kultuur”. Neist viimase tegevus toimus inglise keeles ja oli eelkõige mõeldud väliskülalistele. Kohvikud olid üles ehitatud nii, et etteantud aja järel toimus liikumine ühest rühmast teise ja tekkis võimalus osaleda kõigi nelja muinasjutu loomisel.
Meie võtsime osa “Meedia” töötoa tegemistest, kus loodav lugu pidi esile tooma meedia ilmingute erinevuse. Näiteks mida kujutavad ürituse kajastamisel sopalehed, mida päevalehed? Meil avanes huvitav võimalus intervjueerida teiste töötubade asukaid, küsida nende arvamust konverentsist ja sellest vastavalt kõmulehe reeglitele põrutav uudis kokku panna.
Lisaks külastasime töökohvikut “Perekond, sõbrad, tuttavad”. Rühm esitas küsimuse, mis tekitab lähedaste inimeste vahel konflikte. Vastuseid oli mitmeid: raha, valed, saladused, uute inimeste kohtamine. Et aga igal muinasjutul on alati õnnelik lõpp ja õpetlik sisu, siis minu meelest küllaltki intrigeeriva sisuga lugu leidis üleloomuliku jõu abil ilusa lõpetuse.
Päev möödus, kohutava kiirusega lähenes aeg kokkuvõtete tegemiseks. Konverentsi saalis etendas iga töötuba oma muinasjuttu. Ette antud probleemile oli lähenetud väga huvitava nurga alt, enamasti kenakese annuse huumoriga. Ja... head asjad ei kesta igavesti, läbi ta oligi see, konverents “Youth and the City 2”.
Meid ootas veel viimane kokkupuude Tallinna silmini täistopitud trammidega ning loksuv sõit koju. Olgugi, et väsinud, valdasid mind äärmiselt positiivsed emotsioonid. Olid toredad kaks päeva ja kordagi ei kahetse, et need oma vaheajast ohverdasin.
Eleri Lõhmus 12B
Näituselt näitusele (KaSa...? nr12, detsember 2007, lk9)
Idee töövarjupäevast osa võtta sain ma oma klassijuhatajalt J. Kepilt. Kuna ma ise tahan Eesti Kunstiakadeemiasse sisse saada, siis oli ju kaval mõte sinna vähehaaval sisse imbuda. Tulevikule tuleb juba varakult mõtlema hakata! Niisiis kandideerisin EKA rektori Signe Kivi töövarjuks ja saingi!Minu töövarjupäev algas sellega, et kell 10 läksin EKAsse. Seal kohtusin Signe Kivi abi Merje Olm’iga. Sain niisama ringi luusida ning kohvi juua ja lehti sirvida. Merje tutvustas mulle ka maja.
Kell 11 hakkas Raekojas Eesti ja Soome Vabariigi vaheline vaimse koostöö konventsioon 70. Seal saingi Signega kokku. Kuulasime president Ilvese, Paavo Lipponeni, Mart Siimanni ja Jakko Kalela kõnesid. Pean tõdema, et ma soome keelt eriti ei osanud, isegi poolest tekstist ei saanud aru. Üritus läks küll edasi, kuid tarvis oli edasi liikuda.
Läksime siis EKAsse ning vahepeal nö hüppasime veel ühelt näituselt läbi ja Signe võttis oma parandatud viini tooli käe otsa. See võis teistele üsna koomiline pilt olla - kunstiakadeemia rektor kõnnib tänaval tooliga, millel pole isegi póhja all.
EKAs lugesime lehti, Signe vaatas kutseid läbi - neid oli küll palju. Erinevalt arvamusest, et rektori ülesanne on ainult oma kabinetis istuda ja teisi käsutada, on tema töö hoopis kiire sagimine. (Muidugi Signe ise on ka selline inimene, kes ei suudakski ühe koha peal eriti kaua püsida.) Vaatasime veel disainiaasta lõpetamise pilte. Signe tutvustas mind teistele töötajatele, rääkisin nendega niisama juttu. Käisime ka kooli kohvikus söömas. Muide, seal oli imeline brokkoli- kartulipada!
Signe Kivi ise õpetab ka ühte tekstiilikunsti kursust. Sellega seoses läksime üliõpilaste töid hindama. See võttis küll üpris palju aega, kuid oli väga huvitav kogemus.
Siis avastasime, et kell on kohutavalt palju! Merje tellis takso ja me üritasime kiiresti riietuda. Signe otsis veel maja pealt oma prille taga. Siis meenus mulle, et pilte võiks ka teha. Saigi tehtud. Signe kinkis mulle veel oma visiitkaardi uue variandi (muide, ma olen esimene inimene, kes selle sai). Seejärel sõitsimegi juba Rahvusraamatukokku, kus toimus näituse ”Seitse sammu Soome – Eesti sillal” avamine. Vaatasime näitust ning Signe tutvustas mind erinevatele inimestele. Sain praktiseerida nii oma inglise kui ka vähest soome keele oskust.
Aeg ruttas ja juba pidin ma kiirustama bussi peale, et Põlvasse jõuda, sest õpilase töö on siiski õppimine ning koolist ei tohiks palju puududa. Signe tööpäev läks aga veel edasi.
Heilike Vähi 12A
Päev tähelepanu ja sagimisega (KaSa...?, nr12 ,detsember 2007, lk6 )
Tänavu toimus juba üheteistkümnendat korda üleriigiline töövarjupäev, mille eesmärgiks oli anda gümnaasiumiõpilastele võimalus tutvud
a Eesti tuntuimate spetsialistide ja juhtide igapäevase tööga.
Läbi pingelise konkursi õnnestus minul selleks päevaks saada Vana Baskini Teatri näitleja Marika Korolevi töövarjuks. Meie päev algas küllaltki hilja, kell 12 kui läksime ühte keldrisse ehitatud stuudiosse, kus mul õnnestus näha, kuidas käib ühele võõrkeelsele filmile eesti keelse jutu peale lugemine. Paari lause linti lugemisele kulus umbes poolteist tundi.
Seejärel jäi meil natuke alla tunni aega õhtuse etenduse väljasõiduni. Olles vahepeal kiirkorras midagi hamba alla haaranud, seadsime sammud Vana Baskini Teatri poole, kus pidime kohtuma teiste näitlejatega, et asuda teele Jõhvi poole, kus õhtul pidi etenduma “Kes aevastas?
Kuigi etendus hakkas alles kell 19, olime meie Jõhvis juba natuke enne kella viit, et kostümeerijad ja grimmeerijad jõuaksid kõik vajaliku õigeks ajaks valmis sättida. Näitlejatel oli aga kuni grimmini, mis algas 18.00, vaba aeg ja enamus läksid seda linnapeale veetma. Etenduse ajal aga toimus lava taga üks suur sigin ja sagin, mis meenutas töökat sipelgapesa. Etendus lõppes poole kümne paiku õhtul ja peale seda läks mööda päris hulga aega, enne kui kogu seltskond bussi jõudis, et tagasi Tallinna poole sõita. Pealinna jõudsime 00.30 paiku ja siis me jätsimegi Marikaga hüvasti ja lubasime, et kohtume veel kunagi Põlvas.
Ma olen 100% kindel, et see oli üks väga hästi õnnestunud ja hariv päev. Näiteks sain aru, kui väsitavad võivad olla pidevad bussisõidud ühest Eesti otsast teise ja kui tänuväärsed asjad on hamburgeriputkad. Huvitav oli kogeda avalikkuse suuremat tähelepanu mulle, sest igapäev ei kutsuta mind Raadio2 intervjuud andma, või ei vaadataks tänaval järele.
See imetore päev sai teoks tänu klassijuhataja Jaak Kepile, kes üldse meie klassi sellisest päevast teavitas ja andis idee, et me võiksime kellegi töövarjuks minna ja kui ma internetis kuulutust nägin, hakkaski lumepall veerema.
Lõpetuseks tahaksin öelda, et selline ainulaadne võimalus võib meid tabada ainult üks kord elus ja seda tuleb ära kasutada. Nagu meile ka töövarjupäeva eelõhtul öeldi, on see päev meie võimalus luua kontakte võimalikult paljude tuntud inimestega, sest iial ei või teada, millal neid kontakte võib vaja minna. Tegelikult tahaksin ma kõikidele soovitada järgmisel aastal sellest konkursist osa võtta, isegi kui te pole veel kindlad, mis valdkond teid täpselt huvitab, sest unustamatu kogemuse saate te ikkagi.
a Eesti tuntuimate spetsialistide ja juhtide igapäevase tööga.Läbi pingelise konkursi õnnestus minul selleks päevaks saada Vana Baskini Teatri näitleja Marika Korolevi töövarjuks. Meie päev algas küllaltki hilja, kell 12 kui läksime ühte keldrisse ehitatud stuudiosse, kus mul õnnestus näha, kuidas käib ühele võõrkeelsele filmile eesti keelse jutu peale lugemine. Paari lause linti lugemisele kulus umbes poolteist tundi.
Seejärel jäi meil natuke alla tunni aega õhtuse etenduse väljasõiduni. Olles vahepeal kiirkorras midagi hamba alla haaranud, seadsime sammud Vana Baskini Teatri poole, kus pidime kohtuma teiste näitlejatega, et asuda teele Jõhvi poole, kus õhtul pidi etenduma “Kes aevastas?
Kuigi etendus hakkas alles kell 19, olime meie Jõhvis juba natuke enne kella viit, et kostümeerijad ja grimmeerijad jõuaksid kõik vajaliku õigeks ajaks valmis sättida. Näitlejatel oli aga kuni grimmini, mis algas 18.00, vaba aeg ja enamus läksid seda linnapeale veetma. Etenduse ajal aga toimus lava taga üks suur sigin ja sagin, mis meenutas töökat sipelgapesa. Etendus lõppes poole kümne paiku õhtul ja peale seda läks mööda päris hulga aega, enne kui kogu seltskond bussi jõudis, et tagasi Tallinna poole sõita. Pealinna jõudsime 00.30 paiku ja siis me jätsimegi Marikaga hüvasti ja lubasime, et kohtume veel kunagi Põlvas.
Ma olen 100% kindel, et see oli üks väga hästi õnnestunud ja hariv päev. Näiteks sain aru, kui väsitavad võivad olla pidevad bussisõidud ühest Eesti otsast teise ja kui tänuväärsed asjad on hamburgeriputkad. Huvitav oli kogeda avalikkuse suuremat tähelepanu mulle, sest igapäev ei kutsuta mind Raadio2 intervjuud andma, või ei vaadataks tänaval järele.
See imetore päev sai teoks tänu klassijuhataja Jaak Kepile, kes üldse meie klassi sellisest päevast teavitas ja andis idee, et me võiksime kellegi töövarjuks minna ja kui ma internetis kuulutust nägin, hakkaski lumepall veerema.
Lõpetuseks tahaksin öelda, et selline ainulaadne võimalus võib meid tabada ainult üks kord elus ja seda tuleb ära kasutada. Nagu meile ka töövarjupäeva eelõhtul öeldi, on see päev meie võimalus luua kontakte võimalikult paljude tuntud inimestega, sest iial ei või teada, millal neid kontakte võib vaja minna. Tegelikult tahaksin ma kõikidele soovitada järgmisel aastal sellest konkursist osa võtta, isegi kui te pole veel kindlad, mis valdkond teid täpselt huvitab, sest unustamatu kogemuse saate te ikkagi.
Triinu Kurvits 12A
Riina Laanjõe "Arvutid on ju nii põnevad" (KaSa...?, nr12, detsember 2007, lk 5)
Kes on meie kooli salapärane infojuht?Sügisel ilmus meie kooliperre uus ja tundmatu nägu. Küll arvati, et tegemist on õpetajaga, küll et abituriendiga. Seetõttu otsustasime saladuseloori natuke kergitada ja oma lugejateni uue infojuhi, Riina Laanjõe tuua.
Riina on pärit Põlvast ning, üllatus-üllatus, õppinud Põlva Ühisgümnaasiumis. Meile tuttavatest koolipinkidest siirdus tulevane informaatika õpetaja ja infojuht edasi Nõo Reaalgümnaasiumisse, ning kõrgkooliks valis ta Tallinna Polütehnikumi.
Õpilasena iseloomustas Riinat korralikkus ning tagasihoidlikkus. Neid omadusi ei ole ta ka tänaseks kaotanud. Kõige rohkem meeldis talle matemaatika ja kõige vähem ajalugu.
Suurimaks eeskujuks ja mõjutajaks nimetab ta vanemat venda. Unistuseks oli tegeleda arvutitega, sest need on ju nii põnevad.
Infojuhiks otsustas Riina hakata sellepärast, et parajasti oli omandamisel IT-eriala ning Põlva Ühisgümnaasiumil oli pakkuda sellega seotud ametikoht. Informaatika juures peab ta parimaks programmeerimist, ning oma eriala tänapäeva ühiskonnas vajalikuks.
Riina Laanjõel on ka nelja aastane tütar. Tema hobiks on orienteerumine, ning ta kuulub ka Põlva orienteerumisklubisse. Vabal ajal meeldib talle käsitööga tegeleda, lugeda ja oma tütrega võimalikult palju põnevaid asju ette võtta.
Jaana Mõtsar 8A
MaiePuu memuaarid (KaSa...? ,nr12, detsember 2007, lk4)
Lubadusi anda on lihtne. Vaatamata oma suhteliselt soliidsele eale kipub see tarkusetera aga ikka ja jälle ununema – juba möödunud aasta talvel palusid ajalehelapsed mul panna paberile mõningaid mõtteid „vana aja” ja tänapäeva õpilastest. Nüüd on küll viimane aeg võlga likvideerima hakata.Käesoleva õppeaasta algul härrad president ja haridusminister panid meile, õpetajatele, südamele, et me ei võtaks õpilastelt ära koolirõõmu. Ja kuna mul isiklikult oli jäänud arusaamatuks, mis asi see koolirõõm siis ikkagi on, mida õpetaja (see tähendab – mina ka) oma kallitelt õpilastelt väevõimuga ära võtab, siis selguse saamiseks küsitlesin aasta esimeses tunnis gümnaasiumi klasside õpilasi. Ja mis selgus?
Koolirõõm – see on (pingereas):
1.igapäevane kohtumine oma sõpradega
2.õpilane on siis rõõmus, kui kõht on rõõmus, ehk koolis saab süüa
3.koolis saab nalja (kas kaasõpilaste või õpetajate arvel)
No ja nüüd oli mul põhjust arusaamatuses kukalt kratsida – kas tõesti meie riigi tähtsad isikud arvavad, et õpetajatel on sõpru vähe (või puuduvad hoopis), et hakkavad õpilaste sõpru endale krabama, või veel hullem – õpetajad söövad laste toidu ära (sest kuidas saab siis mõista väidet – jätkem õpilastele koolirõõm alles!). Muuseas, mõtted, et meie kooli õpilane on siis rõõmus, kui ta saab koolis targemaks või häid hindeid, jäid pingereas kaugele–kaugele maha. Aga kuna nalja tehakse ka õpetajate arvel, mis kuulub kahtlemata koolirõõmu retsepti koostisesse, siis sellest ma täna teiega vestleksingi.
Ah et siis naljast, jah! Meenub lugu 1978. aastast, mis oli mu esimene tööaasta. Keemias (olen ka paberitega keemiaõpetaja) oli algamas kontrolltöö. Jagasin klassis küsimuste lehti laiali, kui järsku nägin – tagapingi Andrel (nimi muutmata) käsi kipsis mis kipsis! Ise nii õnnetu olemisega, et seepeale ka Antarktika jäämäed sulama hakkasid (sulavad, nagu te teate, siiamaani hirmsa tempoga), siis mis veel noorukesest õpetajast rääkida. No egas midagi, teistega sai kontrolltöö tehtud ja mina õnnelik. Päeva lõpupoole kohtasin koridoris sama poissi uuesti. Hakkasin juba pärima, et kuidas see küll juhtus (teadsin, et ta tegeles tsiklitega), kui märkasin: ei ole! Kipsi ei ole! No muidugi siis ma enam nii õnnelik ei olnud (sellest alates piidlen igasuguseid kipskäsi ja päid ülima ettevaatlikkusega), kuid selle loo meenutamine toob alati muige suule. Ikkagi kogemus terveks eluks! Mõnikord olen talle nüüdki ta oma tütarde kaudu tervisi saatnud. Kuuldavasti aitas see kipsist asjandus nii mõnelgi tolle aja õpilasel ebameeldivast kontrolltööst kõrvale hiilida.
Või siis õpetlik lugu sellest, kuidas kaks klassist väljasaadetud noorhärrat maalisid sel ajal, kui ma võidujoovastuses ülejäänud õpilastele uut osa selgitasin, koridori seintele kriidiga (igaks juhuks, võib - olla keegi veel ei teadnud), kohe hästi paksult - „Karakatš on loll”! Oi, nad said direktor Paul Lehestiku käest nii-kõvasti-pahandada! (Köhh-köhh, mina ka, sest polnud ju poistele õppimist ukse taha kaasa andnud!). See „nali” lõppes niisiis pisaratega.
Järeldus: Krutskeid tegid nii vana aja ja teevad ka uue aja õpilased (nendest teate ise paremini), sest õpilase niigi raske elu tuleb ju lõbusamaks muuta, kuid… krutskeid tuleb teha nii, et ei ise ega keegi teine haiget ei saaks. Kahjuks uue aja lastel kipub see tarkus rohkem ununema kui vana-aja lastel. Nii näiteks kellelegi võmmu kuklasse andmine ega narrimine või „poriga” loopimine pole kohe kindlasti naljakas. Aga olete ju märganud, kallid lapsed, kui keegi teeb vahva tembu, naerame teiega koos ka meie, õpetajad, ja kogu südamest! Niisiis, ärge kaotage huumorimeelt, sest naljal on võluvägi kaotada pingeid, kuid ärge ajage seda segamini hoolimatuse ja pahatahtlikkusega.
Ja uskuge, ega õpetajad polegi nii tuimad, naljasoolikata ja kurjad, nagu üleüldine pilt meist on tehtud. See, et me teid vahetevahel korrale kutsume ja põhjuseta puududa ei luba ning kui vaja, ennast karmide tädide–onudena näitame, räägib ainult üht – ME HOOLIME TEIST! Sumedat jõuluootust meile kõigile!
Teie õpetaja Maie
"A" nagu alkohol ehk "Noored on meie tulevik" (KaSa...?, nr 11, oktoober 2007, lk9)
Viimased kuud on liigagi tihti pööratud tähelepanu viinakuradile ja tema tegemistele. Või korrektsem olles, tema pahategudele noorte seas.Pidu pilves olemata?
Kas olete tähele pannud, et laupäeva ja pühapäeva hommikul kubiseb MSN nimedest a la’ „ Maiu- Mul on nii paha olla” või „ Peeter- kuidas ma eile koju jõudsin?”. Kõrvaltvaatajana jääb mulje, et Maiu ja Peeter tunnevad oma eelmise õhtu saavutuste üle uhkust. Niisiis on Maiu uhke selle üle, et potentsiaalsed boyfriendi kandidaadid teda põõsas oksendamas või äärekivil magamas on näinud. Ja Peeter tunneb uhkust selle üle, et ei mäleta enam, kus või mida ta kellegagi tegi.
Ma saan täiesti aru, et minnakse peole või klubisse tantsima ja võetakse mõni kokteil, et julgem oleks, aga miks on vaja igal nädalavahetusel väljas, tänaval viina juua? Kas Põlva elu on tõesti nii igav, et noortel muid ajaveetmise võimalusi ei ole? Paratamatult näeme kõrvalt, kuidas klassikaaslaste hinded langevad ja kuidas nad sellest ei hooli, sest palju tähtsam on võimalikult palju alkoholi kanda ja kui piisavalt raha on, siis paar „kommi” hinge alla panna. Kui küsisin ühe Maiu käest, miks ta niimoodi käitub, siis vastus oli „kambavaim”. Samas saab nimetatud neiu aru, et tema tegevus ei ole õige, ja et oleks võimalik oma elu hoopis paremini elada. Miks siis sellest nõiaringist välja ei astuta? Kas need, kes rahulikult pealt vaatavad, kuidas sa oma elu rikud, saavad tõesti nii head sõbrad olla, et nende seltskonnast loobuda polegi võimalik? Tean juhtumit, kus noor tüdruk oli nii suures joobes, et ei suutnud suvalist noormeest peatada endaga vahekorda astumast, ning needsamad sõbrad, kelle kambavaim jooma meelitab, on selle üle pärast kõval häälel naernud. Kas see neiu saab neid tõesti oma sõpradeks nimetada? Miks siis keegi talle appi ei läinud? Miks keegi teda ei kaitsnud? Ja mida võib tunda nimetatud neiu tuttavatele otsa vaadates?
Miks üldse tarbitakse alkoholi? Mis selles head on? Kas keegi saab ausalt väita, et talle maitseb viin? Või on järgmisel hommikul hea olla? Või pingutavad inimesed hoopis neljakümneselt arstide vahet jooksmise poole, et maksadoonori ootenimekirjas võimalikult kõrgele tõusta? Ja olgem ausad, milline inimene tahab endale abikaasat, ema või isa, kes suurest vägijoogi lembusest tema peale karjub või kätt tõstab?
Keda võime süüdistada?
Igale ebameeldivale probleemile otsitakse süüdlast. Niisiis, otsige süüdlast tänapäeva nooruse hukkaminekus. Kool? Kodu? Eesti riik? Või äkki imekombel hoopis noored ise? Kooli sellise probleemi juures süüdistada ei saa. Pigem on kool ja õpetajad alkoholi ohvrid, sest kannatavad õpilaste hinded ja õpetajad peavad topelt vaeva nägema nende noorte abistamisega. Gümnaasiumis on võimalik õpilasi välja visata, kuid ikkagi annavad õpetajad järele, kirjutavad selle kolme ära, lootuses, et õpilane tänutäheks edaspidi natuke rohkem püüab. Ka õpetaja on inimene ja talle teeb haiget, kui tema pingutusi ei austata ja järgmisel aastal samamoodi pedagoogide kaastundele loodetakse. Osalt võib sellises olukorras süüdistada kodu, sest on ju alkoholism geneetilise eelsoodumusega haigus. Samas on ka kodused selle haiguse ohvrid. Millisele emale meeldiks oma lapsele politseisse järgi minna? Isegi kui tema ja lapse vahelised suhted ei ole kõige soojemad, on lapsevanemal oma järglase pärast häbi, ning laps võiks vaatamata kõigele austada oma vanema pingutusi ja talle sellist ebameeldivust mitte põhjustada. Ja milles süüdistada Eesti riiki? Alkoholi müügi piiramises? Kõikvõimaliku huvitegevuse sponsoreerimises? Niisiis jääb järele vaid nooruk ise. Olles ise süüdi, et tal piisavalt iseloomu ja oidu ei ole vägijoogist eemale hoidmiseks, ja et abi ei otsita, või pakutud abi vastu ei võeta ning olles ise endale need sõbrad/joomakaaslased valinud. Seades reede õhtul sammud kultuurimaja parkla poole, tõstes pudeli suule. Seega ollakse ise süüdi, kui narkootikumide vedamise eest oma surmanuhtluse täideviimist mõnes lõunamaa vanglas oodatakse. Kui noored on tõesti meie tulevik, siis on mul kohutavalt kahju, et tulevikus ülejäänud maailm eestlased Ida-Euroopa marodööride ja retsidivistidega ühte patta võib panna.
Mis on lahendus?
Mõni aeg tagasi telekanali TV3 uudistes kajastunud loos Põlvakate alkoholilembusest viitas linnavalitsuse liige Monika Adamson Mesikäpa hallile, mis olla noorte huve silmas pidades püsti pandud. Kui nii, siis miks meil isegi kehalise kasvatuse tunnis seal olla ei lubata? Õpetajate kommentaar sellele on, et „Kool üürib hoonet”. Kas Põlva linnavalitsus tõesti leiab, et kõikidele noortele meeldib sporti teha, ja et kõik on selles nii osavad, et õnneks muud ei olegi vaja? Enamalt jaolt nõutakse koolis siiski nii palju, et mitte väga sportlikel noortel lihtsalt ei jätku füüsilist jõudu näiteks pallimänguks. Alternatiiviks on pakutud ka Kunsti- ja Muusikakooli, kuid mis jälle kahe silma vahele jäi, on see, et mõlemad nõuavad tõsist annet. Mida teevad need, kellel viimasest vajaka jääb, need, kes koolis juba niigi hinnete nimel oma isiklikke vaimseid ja füüsilisi piire tõukavad? Ma sügavalt loodan, et kuskil linnavalitsuse sügavustes keegi selle probleemi kallal pead murrab ja sellele ka mingi mõistliku lahenduse leiab.
Maria Kinnunen 11B
Motohullus (KaSa...? nr11 oktoober 2007 lk8)
Viimasel ajal on tänavatele ilmunud suurel hulgal sääreväristajaid! Asi nimelt selles, et lahti on läinud tõeline motohullustus: rollerid lähevad iga päevaga aina odavamaks ja iga poisiplõks võib selle vähese vaevaga endale muretseda!Muidugi mõista on rollerid ohtlikud, kuna pahatihti on nende roolis 16aastaste asemel poisikesed, kes ei tohiks jalgrattagagi omapead liikluses olla. Sääreväristajad on tõelisteks nuhtlusteks autojuhtidele, kuna tihti sõidetakse kõrvuti ja nokk püsti. Kaasliiklejatele see ei meeldi, nad koguni ei tunnista kaherattalisi liiklusvahenditena.
Enamus õnnetusi juhtub siiski autojuhtide süül, kuna rollereid ei panda tähele ja nendega ei arvestata. Tihti keeratakse ette või ei mõelda kaherattalise pidurdusomadustele ehk eessõitev auto pidurdab liiga järsult, aga rolleril on ju ainult kaks ratast, mis tähendab, et tema pidurdusmaa on ka pikem!
Olen kooli ees kokku lugenud parimatel päevadel kuni 12 sääreväristajat ja võin julgelt väita, et pooled nende omanikest ei ole veel 16 täis ja paljud nendest rolleritest ei vasta nõuetele.
Tehase võimsust on tõstetud ja rollerid lähevad 45 km/h asemel oluliselt kiiremini edasi. Kuna on ka endal roller olnud, siis võin väita, et koduste vahendite abil saab rolleri võimsust nii palju tõsta, et maanteel on võimalik sõita 100-ga ja kiireminigi. Kohe kindlasti võistlevad poisikesed omavahel: kellel kiirem, kellel lahedam ja ilusam, ning kes kauem nokk püsti sõita saab.
Räägime nüüd ka võimsamatest masinatest, mis on meie kooli ette ilmunud. Vaheldumisi käib koolis tsiklitega 4 abiturienti, kolm 12b klassist ja üks õpilane 12a klassist. Tsiklite võimsus algab 10kw-st ja lõpeb 68kw-ga, viimane on juba korraliku auto võimsus, mis on rakendatud kahele rattale ja võib arendada kiirust kuni 240 km/h. Esindatud on 2 Kawasakit, Honda ja BMW ehk kolm bike-i ja enduro. Muidugi mõista on need masinad oma võimsuse tõttu rangelt eluohtlikud ning kohe kindlasti ei tohi ja ei suudagi nendega sõita alaealised! Näiteks minu tsikli tühimass on 240 kg, mida on üpriski raske teel hoida. Kui peaks juhtuma, et see jala pealt maha kukub, siis tuleb mõningad sõbrad appi kutsuda, sest üksinda masina ülestõstmine läheb raskeks (kuid pole võimatu!).
Kuna oman ise ka tsiklit, siis võin natukene rääkida, mis tunne on sellega sõita. Kindlasti on see mugav ja jahutav sõiduriist kuumaks suvepäevaks. Tsikli juhtimiseks peab kasutama kogu oma keha, mitte ainult käsi ja jalgu. Õigesti tuleb suunata keharaskust kallutamiseks, mistõttu pole tsikli peal kunagi igav. Väga hea omadus mootorrattaga sõidu juures on, et näed palju nii ümbrust kui ka liikluses toimuvat, kuna istud enamustest autodest kõrgemal. Tsikliga on väga raske sõita kiiruspiirangute järgi, sest reeglina on mootorratta võimsus piisav, et sõita vähemalt kahekordse lubatud kiirusega.
200 km/h kiiruse juures muutub tee äärmiselt kitsaks ja selle ääres asuvad esemed mööduvad silmapilkselt, esialgu tundub see midagi meeletult kiiret, aga sellega harjub ja tekib tunne nagu sõidaks 90-ga. Edaspidi kui sõita piirangute järgi, siis on tunne nagu seisaks.
Kahel rattal tunned vabadust, kõik mured ununevad, on vaid kiirus ja soontes voolav adrenaliini, mis sunnib veelgi hoogu juurde andma. Kui elu armas on, ei tohiks sellist asja Eesti teedel harrastada! Kellel plaan endalegi selline masin muretseda, siis annan nõu: elage end kusagil ringrajal välja ja siis tulge alles liiklusesse!
Kaspar Masen 12B
Brüssel- Euroopa Liidu süda (KaSa...? nr11, oktoober 2007, lk7)
Kõik algas sellest, et meie armas klassijuhataja Jaak Kepp pakkus välja idee, et oleks tore ja hariv külastada Euroopa Liidu pealinna Brüsselit ja seal asuvat Euroopa Parlamenti.See oli enesestmõistetav jätk meie eelnevatele ekspeditsioonidele. Oleme külastanud Eesti Vabariigi Parlamenti ning tutvunud Eesti-sisese poliitikaajamise hoonega. Võtsime selle õppereisi erutatult päevakorda. Emotsioonid olid kõrged ning igaühes põles ootusärevus.
Eelmise õppeaasta lõpus panime suurele projektile ka reaalselt käed külge ja hakkasime taotlema Euroopa Liidu toetust. Selleks, et seda saada, pidime välja tooma hulk põhjuseid, miks just meie rahaabi väärilised oleme. Pikk loetelu koostatud ja ära saadetud, saimegi nõusoleku.
Mis on Euroopa Liit ja kui tähtis on see Eesti Vabariigile?
Üldiselt on Euroopa Liit organisatsioon, mis ühendab Euroopa rahvaid. Liitumisega suurenes liikumisvabadus, mis on oluline ka noortele. Kuna piirid on avatud, kergendab see välismaale õppima ja tööle minekut. Samuti on liikmeks olemine kasulik majandusele, kaubavahetus on kergem – muidugi oleks veel kasulikum võtta kasutusele Euroopa ühisraha Euro, mis hõlbustaks kaubandustehinguid veelgi. Praegu kaotab Eesti riik valuutavahetuse tõttu ligi 500 miljonit krooni aastas. Kahjuks ei vasta Eesti liigkõrge inflatsioon (valuuta väärtuse langus) Euroopa Liidu määrustele. Euroopa Liidu toetajate arv on aastatega kasvanud. Kuid vastaste arv on enam-vähem samaks jäänud.
Europarlamendi tuhat tegemist
Parlamendis võttis meid vastu külaliste – seminaride osakonna Eesti sektsioonis töötav väga sümpaatne naine Evelin Rikkas, kes andis laia ülevaate Euroopa Parlamendist ja seal toimuvast. Parlamendis käib tööl 785 saadikut 27st riigist: nt kõige rohkem Saksamaalt – 99, kõige vähem Maltal – 5, Eestist on saadikuid 6. Seega kui võrrelda Saksamaa saadikute ja rahvaarvu suhet ning Eestimaa oma, siis on Eesti rahval Parlamendis suurem sõnaõigus. Eesti saadikud on härra Tunne Kelam, proua Katrin Saks, härra Andres Tarand, proua Marianne Mikko, härra Toomas Savi ja proua Siiri Oviir. Nad jagunevad kolme tähtsama fraktsiooni vahel (poliitika eri suunad) hr Kelam on konservatiiv pr Saks, hr Tarand ja pr Mikko on demokraadid hr Savi ja pr Oviir aga liberaalid. Fraktsioonides töötades ei esindata riiki, vaid pigem oma vaateid ja neid, kelle sarnane maailmapilt on.
Eurosaadikust riigipeaks
Meil õnnestus kohtuda proua Katrin Saksiga, kes on välis- ja inimõiguste komisjoni täisliige, ta viibib sellega seoses Kesk-Aasia Vabariikides (Mongoolias, Tadžikistanis,...) ning üritab nende olukorrast aimu saada ja aidata. Saks on töötanud Euroopa Parlamendis vähem kui aasta, tema asendab meie praegust presidenti härra Toomas-Hendrik Ilvest. See, et riigipeaks valitakse Parlamendis töötav saadik, on ajaloos esmakordne juhus. Proua Katrin töötab veel siseturu ja tarbijakaitse komisjonis, mille ülesandeks on tagada Hiina kaupade ohutusnõuded ja kvaliteet. Ta on ka Soome-Ugri grupi liige.
Rahutused
Jutu käigus puudutasime proua Saksiga ka aprillis Eestis toimunud rahutuste teemat. Ta rääkis, kuidas paljud Aasia riigid, kes saavad informatsiooni Venemaa kanalitest, on Eesti vastu pööratud negatiivse propaganda tõttu. Samas on seal palju neid, kes saavad aru ka Eesti olukorrast. Neid, kes ütlevad, et nemad ei arva nagu Venemaa, neid, kes saadavad Eesti Valitsusele toetuskirju sama sõnumiga. See on tore. Ühtlasi tahangi siinkohal rõhutada, et iga eestlase kohus on seletada välismaalastele meie olukorda ning proovida meid ja meie riiki propageerida. Saks on ka vanemahüvitise autor.
Imeline Brüssel
Muidugi ei möödunud kogu meie aeg Euroopa Parlamendis, vaid selle sisuka kolme päeva jooksul jõudsime käia põnevates muuseumites, Eesti Saatkonnas ning tutvuda linna vaatamisväärsustega. Lõpetuseks tahame tänada ka õpetaja Anne Truupõldu, kes aitas ingliskeelsed kirjad panna ametlikku keelde. Muide, tema tütar teeb tõlketöid Euroopa Komisjonis, mis asub Luxembourgis.
Reisida on alati tore, silmaring avaneb ja teadmised kasvavad. Eesti Saatkonnas selgitati, et kindlasti tuleks teha endale reisikindlustus. Selle maksumus on sadades kroonides, aga kui juhtub õnnetus, siis võib Eestisse tagasi saamine maksta üle 100 000 krooni. Tasub sellele mõelda. Reisige!
Mari-Liis Käbin 12A
Loodus harib ja ühendab ehk põgusalt 11B klassi õppe– ja talgulaagrist Kiideval (KaSa...?, nr.11, oktoober 2007, lk 7)
Oled sa kunagi paljajalu laulval liival jalutanud või oma matkast väsinud selga vastu metsa vanimat puud toetanud ja sealt sajandite jagu energiat ammutanud?Just täpselt selliseid asju olen õppinud nautima ringi vaadates. Kõige paremini näeb aga siis, kui on keegi, kes näitab, kuhu vaadata. Õnneks on meie kooli loodusklasside õpilastele antud võimalus vaadata ja näha rohkem kui teistele ja seda tänu hakkamist täis õpetajatele, kes meid tõepoolest harivad, mitte ainult ei õpeta. Oma vaatlusi teostame õppekäikudel erinevatesse Eestimaa looduskaunitesse paikadesse, nii ka seekord.
Õppe- ja talgulaager Kiideva kalurikülas Matsalu lahe põhjakaldal algas nagu tavaliselt väljasõiduga Mesikäpa halli eest. Väljavaade neljatunnisele bussisõidule muidugi eriti rõõmustav ei olnud, veel enam- tänu kõigest kolm päeva tagasi lõppenud suvevaheajale olid suurte kottide all ägavad, bussi poole loivavad matkasellid endiselt poolunes ning ega lõuna paiku Nõvale jõudes samuti erilist muutust märgata olnud. Viimast kogesid enamused alles peale pannkooke mustikamoosiga.
Nõvalt Kiidevale
Nõva maastikukaitseala ja sealset RMK keskust tutvustanud Silja Silver rääkis lisaks metsa- ja rabatulekahjudega kaasnevast ka õlireostusest, kohalikule Neugrundi meteoriidikraatrile plaanitavast tuulepargist, 1915. aastal ehitatud munakiviteest, eestlastest, kes Nõukogude Liidu pealetungi eest nendest samadest laulva liivaga kaetud randadest vabaduse poole põgenesid ja sellest, kui tähtis on üksteist ja iseennast hoida, armastada ja austada.
Enne Kiidevale jõudmist käisime ära ka Põõsaspea neemel, mis on kalli Eestimaa kõige loodepoolsem tipp ja ühendatuna Hanko neemega Soomes täidab mõttelise piiri rolli Soome lahe ja Läänemere vahel. Põõsaspea neem on ühtlasi ka väga praktiline koht linnuvaatluseks, sest sealt kulgevad üle paljude lindude rändeteed lõunamaa päikese suunas. Näiteks lendab sealt üle Eestimaa rahvuslind suitsupääsuke, et Lõuna-Aafrika Vabariigi palmide all jalgu sirutada.
Olles õhtul Kiidevale jõudes oma kola laiali pakkinud ja telgid püstitanud, pugesime magamiskottidesse, et järgmisel hommikul kohalikele nende külalislahkuse eest ka midagi tagasi anda.
Kaluritele puhkeplats
Meie eelkäijad, nüüdseks juba kooli lõpetanud samblanuusutajad, käisid Kiideval Puise metsas talgute korras ühte rikkalikumatest kooslustest, puisniitu, taastamas. Vaatasime ka nende tehtud töö üle, kuid otsustasime seekord endast natuke selgema märgi maha jätta. Sedapuhku aitasime vana kaluriküla puhkeplatsi ja külakeskust taastada. Tänu üllatavale entusiasmile ja oskustele sai kõvasti värvitud, riisutud ja ehitatud. Nii mõnigi tegelane tõusis klassikaaslaste silmis tänu oma imestama panevale oskusele paekividest müüri laduda või teed ehitada kõvasti kõrgemale, kui ta seda näiteks viiega matemaatikas teinud oleks. Mind pani imestama, millise innukusega me kõik toimetasime. Võiks ju arvata, et tänapäeva noored ilma mingisuguse nähtava tasuta naljalt kätt tööle külge ei pane, aga võta näpust, jätkus isegi neid, kellel tegevusest puudu tuli. Hiljem, kui pärastlõuna päikese all oma kätetööd imetlesime, korvas paisuv uhkus antud panuse üle kõik, mille pärast üks hilisteismeline veel vinguda võiks.
Varasügisesse merevette
Tundub, et isegi ilmal oli hea meel, sest muidu vihmane september oli järsku täis päikest ja lühikestes pükstes poisse, kuigi ma ei saa garanteerida, et need lühikesed püksid ilmast tingitud olid, sest hiljem võis neid näha koos kandjaga varasügisesse merevette sukeldumas.
Linnud ja ühislaul
Peale väikest uinakut suundusime kaitseala spetsialisti Aare Lepikuga Jugassaare linnuvaatlustorni juurde, kus arutasime kohaliku maastiku tähtsust rändavatele ja paiksetele lindudele. „Tänu“ kinni jäänud bussile jäi aga see kohtumine võrdlemisi lühikeseks. Pärast jalutuskäiku Puise metsas läksime kaluripaadiga lahele.
Õhtul lõkke ümber istudes tundsime kõik, kui mõnus on olla looduses ja kuidas see inimesi ühendab, sest just need läbikukkunud ühislaulmise katsed seal tule ümber on teinud meie klassist selle, mis ta on. Ja just siis tõdesime, nagu sai öeldud gümnaasiumi alguses, et loodus tõesti toob inimesi üksteisele lähemale.
Ussimaarjapäev Saleveres
Järgmisel hommikul, olles oma võõrustaja ja külaseltsi esinaise Tiiu Tomingaga hüvasti jätnud, suundusime kõigepealt Salevere Salumäele, kus nägime siluri lubjakivist panka, mis vastupidiselt Põhja-Eesti pankadele on noorem ja koosneb peamiselt korallide kivististest, sest seda panka uhtus kunagi ekvaatori ääres Litoriina meri. Veel pesime silmi Silmaallikas, millel vanarahvas arvas ravitoimet olevat. Ilmselt ka oli, sest hiljem, kui Näärikivide juures püriidi otsinguteks läks, oli kõige suurem saak nendel poistel, kes õpetaja palvel silmi pestes poseerisid, kuna õpetaja tahtis ikka mitu head kaadrit erinevate nurkade alt võtta. Veel pidavat kõikvõimalikud ussid ussimaarja päeva kanti, mis parajasti oligi seesama laupäev, Salevere Salumäele talvituma kogunema. Ilmselt lähenesid need usside hordid mäele mõne teise nurga alt, sest meie nägime ainult ühte ja ka see oli loomulikust natukene lapikum ja keset autoteed.
Lahest luhaniiduks
Enne koduteele asumist külastasime ka Matsalu Rahvuspargi keskust Penijõel. Loodust hakati Matsalus kaitsma 1957. aastal, 1976. aastal kuulutati ta rahvusvahelise tähtsusega märgalaks ning 2004. aastal omistati talle rahvuspargi tiitel. Kuna loodus on pidevas muutumises, kasvab Matsalu laht toitaineterikka Kasari jõe vee tõttu peagi kinni. Umbes tuhande aasta pärast katavad 18 kilomeetri pikkust ja kuue kilomeetri laiust lahte luhaniidud. Nagu juba eelnevalt mainitud sai, on meie kooli noored oma panuse andnud sealsete puisniitude taastamiseks ja säilitamiseks.
Selle meeldejääva reisi eest tuleb tänada Keskkonnainvesteeringute Keskust, kes meid rahaliselt toetas ja muidugi inimesi Nõvalt, Kiidevalt ja Penijõelt. Siiski kõige suuremad tänud tahan anda õpetajatele Maiele ja Kristale nende katkematu kannatuse ja rõõmsa meele eest.
Maria Kinnunen 11B
Kui ühest saab kaks... (KaSa...?, nr.11, oktoober 2007, lk. 4)
Pikkade pipipatsidega Geidi (16) hüpitab süles pisikest ja juba kellaajale vastavalt unist Alarit (5 kuud), ning räägib mulle asjadest, mis tema elu viimased kuud täitnud on.Õigupoolest oleks pidanud Alari oma tulekuga veel aastakese venitama, kuid endast esmakordselt märku andes, ei kahelnud tulevane ema hetkegi. „Ilma enda emata poleks ma hakkama saanud, seda enam, et lapse isa meid ei toeta,” ütleb noor emme nõnda rahulikult, justkui koostaks poenimekirja. Siiski ei rääkinud Geidi emalegi midagi kindlat enne seitsmendat kuud, või õigemini, neiu arvas end olevat vaid viiendat kuud rase.
Imestust ja ka kahtlusi on olnud kõrvalistel isikutel palju. Midagi halba keegi näkku pole ütlema tulnud, kuid põhikoolilõpetamise kahtluse alla seadmine on just kõige enam Geidile haiget teinud: „See oli minu kõige suurem katsumus ja tänu neile juttudele hakkasin lõpuks ise ka arvama, et ei saa hakkama.” Siiski sai ja tunnistab, et suur osa sellest oli ka õpetajate mõistmisel, kes tema elu võimalikult lihtsaks üritasid teha.
Üllatuslikult saabus kõige negatiivsem vastukaja hoopiski günekoloogilt, kes küsis, et miks nii hilja tuldi, sest aborti enam teha ei saa. Et aga noorel amatsoonil kindel plaan sünnitada, ei mahtunud doktorile hoopiski pähe, kuid päris karjuma õnneks ka ei hakanud. „Oleksin ma seda teadnud, poleks ma Põlvasse arsti juurde tulnud. Siiski sünnitamas oli kõik normaalne,” meenutab ta.
Jorisevat Alarit vaadates ei mahu mulle pähe, et kuidas võis keegi üldse mõelda, et poiss siia maailma ei kuulu. Olgugi, et veidi pahas tujus, räägivad ta silmad heaolust ja hoolitsusest- asjadest, mida mõnedki küpsed naised oma lastele pakkuda ei suuda.
Noor naine tõdeb, et kondoomi propageerivatest reklaamidest pole mingit kasu, sest koolides räägitakse sama juttu aastast aastasse, kuid lõpuks jookseb kogu info ikkagi kõrvust mööda ja otsustavaks saavad enda valikud: „Mina lasen sellised asjad küll kõrvust mööda!” Teistele endasugustele, kel veel valik teha, soovitab Geidi oma vanematele võimalikult vara rääkida.
Positiivsust õhkub tandemist pidevalt. Kui ema räägib plaanist peale aastast kodusolekut õmblejaks õppima minna, vehkleb Alari kätega, justkui rääkides enda arusaamast edasistest sündmustest. Eks suuremaid ja pisemaid plaane ole teisigi, mis ema-poega pikkadeks- pikkadeks aastateks siduma saavad.
Positiivsust õhkub tandemist pidevalt. Kui ema räägib plaanist peale aastast kodusolekut õmblejaks õppima minna, vehkleb Alari kätega, justkui rääkides enda arusaamast edasistest sündmustest. Eks suuremaid ja pisemaid plaane ole teisigi, mis ema-poega pikkadeks- pikkadeks aastateks siduma saavad.
Kristina Pentsa 12B
Intervjuu Ulvi Perniga (KaSa...?, nr.10, mai 2007, lk 10)
Kas te olete saanud oma kooriga suurele Tallinna laululavale?
Olen küll, see oli 2002. aastal mudilaskooriga.
Kirjeldage, kuidas seal oli?
Lapsi ehmatas tohutu rahvahulk, millest pidime läbi minema, et lavale pääseda. Oli hirm, et keegi meist ära kaob. Kui me juba laval olime, siis oli äärmiselt uhke tunne, et 6000. lapse seas laulda saab. Emotsioon oli nii võimas, et lapsed lubasid kindlasti järgmine kordki tulla. Nad unustasid isegi selle pika bussisõidu ja selle rüselemise.
On teil veel ameteid olnud ja kui jah, siis milliseid?
Olen töötanud lasteaias muusika kasvatajana ja noh…(mõtleb) olen juhendanud ka piimakombinaadi mees- ja naisansambleid. Rohkem nagu polegi olnud.
Kas teil endal on lapsi?
On küll, kaks täiskasvanud last.
Kas kumbki neist tegeleb ka muusikaga?
Jah. Tütar laulab kooris ja mängib flööti. Poeg mängis baritoni aga ta loobus kõrgkooli ajal.
Kus ja kuna saite aru, et muusika on teie jaoks?
Seda, et ma õpetajaks tahtsin, teadsin juba 6-aastaselt. Mängisin ka pidevalt kooli ja mina olin alati õpetaja. 6-aastaselt hakkasin mängima laste akordionit. Koolis laulsin kooris ja esinesin solistina. Kui ma olin 8. klassis, pääses meie koolikoor laulupeole. Kuigi põlved veriseks kukkusin, olid muljed väga head. Siit saigi alguse mõte õppida muusikaõpetajaks.
On teil ka lemmiklastelaul läbi aegade?
Minu lemmiklauluks on kujunenud Peep Sarapiku laul „Ta lendab mesipuu poole”
Kui kaua olete meie koolis töötanud?
1991. aastast alates. Läheb kuueteistkümnes tööaasta siin koolis.
Millega tegelete vabal ajal?
Ma mängin Põlva linna puhkpilli- orkestris trombooni, loen raamatuid ja tegelen natuke ka käsitööga.
Kas olete meie kooli ajalehte lugenud ja mis meeldis?
Olen küll. Mul on viimane ajalehtki ostetud. Ajaleht on muutunud palju huvitavamaks ja mulle meeldib, et nii asjalikud lapsed seda teevad.
Petra Nook 4A
Olen küll, see oli 2002. aastal mudilaskooriga.
Kirjeldage, kuidas seal oli?
Lapsi ehmatas tohutu rahvahulk, millest pidime läbi minema, et lavale pääseda. Oli hirm, et keegi meist ära kaob. Kui me juba laval olime, siis oli äärmiselt uhke tunne, et 6000. lapse seas laulda saab. Emotsioon oli nii võimas, et lapsed lubasid kindlasti järgmine kordki tulla. Nad unustasid isegi selle pika bussisõidu ja selle rüselemise.
On teil veel ameteid olnud ja kui jah, siis milliseid?
Olen töötanud lasteaias muusika kasvatajana ja noh…(mõtleb) olen juhendanud ka piimakombinaadi mees- ja naisansambleid. Rohkem nagu polegi olnud.
Kas teil endal on lapsi?
On küll, kaks täiskasvanud last.
Kas kumbki neist tegeleb ka muusikaga?
Jah. Tütar laulab kooris ja mängib flööti. Poeg mängis baritoni aga ta loobus kõrgkooli ajal.
Kus ja kuna saite aru, et muusika on teie jaoks?
Seda, et ma õpetajaks tahtsin, teadsin juba 6-aastaselt. Mängisin ka pidevalt kooli ja mina olin alati õpetaja. 6-aastaselt hakkasin mängima laste akordionit. Koolis laulsin kooris ja esinesin solistina. Kui ma olin 8. klassis, pääses meie koolikoor laulupeole. Kuigi põlved veriseks kukkusin, olid muljed väga head. Siit saigi alguse mõte õppida muusikaõpetajaks.
On teil ka lemmiklastelaul läbi aegade?
Minu lemmiklauluks on kujunenud Peep Sarapiku laul „Ta lendab mesipuu poole”
Kui kaua olete meie koolis töötanud?
1991. aastast alates. Läheb kuueteistkümnes tööaasta siin koolis.
Millega tegelete vabal ajal?
Ma mängin Põlva linna puhkpilli- orkestris trombooni, loen raamatuid ja tegelen natuke ka käsitööga.
Kas olete meie kooli ajalehte lugenud ja mis meeldis?
Olen küll. Mul on viimane ajalehtki ostetud. Ajaleht on muutunud palju huvitavamaks ja mulle meeldib, et nii asjalikud lapsed seda teevad.
Petra Nook 4A
kolmapäev, 20. veebruar 2008
Arvamuslugu (KaSa...?, nr 10, mai 2007, lk10)
Enne, kui ma alustan, sooviksin rõhutada seda, et terve see lugu põhineb minu arvamusel.
Tegelikult ma nüüd ei teagi, kas ma pean või ma tahan kirjutada sellest, kui tore on käia huviringides. Sa kindlasti mõtled: Miks see huviringides käimine tore on? Kas pole? Ringides käimine on tore, sest sa saad suhelda, saad uusi tuttavaid ja veel palju häid põhjusi. Ma arvan, et kõiki ma ei hakkagi ette loendama, sest et siis kuluks väga palju aega ja ka ruumi. Tegelikult selle ringides käimise jutuga sihin ma just meie kooliajalehe “KaSa…?" toimetusele.
Toimetusse soovitaksin tulla nii algklasside õpilastel kui ka keskkoolis käijatel. See on ju nii tore, kui saad kirjutada lugusid, mille all avaldatakse sinu nimi ja tänu millele saad ka natuke populaarsust juurde (kui see just õige sõna on). Sa saad laiendada oma silmaringi, suhelda erinevate inimestega, lisaks vabaned igavusest ja õpid end ajapikku paremini väljendama. Ma küll ei tea, kas see ka sul nii on, kuid mina saan ka veel enesekindlust. Enesekindlust selles mõttes, et kui ma midagi kirjutan, jään alati mõtisklema, kas kasutan just õiget sõna ja kas selline lause ikka sobiks. Meie ajakirjanduse ringis õpetavad Kristina ja Eleri, kuidas valmib hea artikkel ja kuidas seda paremini teha. Pikapeale saabki asi käppa, tuleb lihtsalt nende juttu hoolikalt kuulata ja tähele panna.
Kui nüüd järele mõelda, siis tegelikult ega kõike ka tähele ei pea panema, kõige olulisemad on kirjutamisvõtted . Samas kogu aeg ei pea ainult õppima, näiteks kui kohapeal peab mingit tööd tegema. Juhtub, et mõnel pole vahel vastavat meeleolu, märkavad Kristina ja Eleri seda kohe ning tõstavad meie tuju ja saamegi jälle rahus edasi töötada. Kuid ära arva, et kui niisama tujutsed, siis ei peagi üldse tööd tegema. Peab ikka küll, sest kui tööd üldse ei tee, siis ei saa midagi ka valmis (Aga sa ju tahaksid saada. On ju nii?).
Kui sul tekkiski nüüd tahtmine väikeste toimetuse töös osaleda, mida ma loodan, et tekkis, siis lisainfot saab
Kristina Pentsa ja Eleri Lõhmuse käest.
Toimetusse soovitaksin tulla nii algklasside õpilastel kui ka keskkoolis käijatel. See on ju nii tore, kui saad kirjutada lugusid, mille all avaldatakse sinu nimi ja tänu millele saad ka natuke populaarsust juurde (kui see just õige sõna on). Sa saad laiendada oma silmaringi, suhelda erinevate inimestega, lisaks vabaned igavusest ja õpid end ajapikku paremini väljendama. Ma küll ei tea, kas see ka sul nii on, kuid mina saan ka veel enesekindlust. Enesekindlust selles mõttes, et kui ma midagi kirjutan, jään alati mõtisklema, kas kasutan just õiget sõna ja kas selline lause ikka sobiks. Meie ajakirjanduse ringis õpetavad Kristina ja Eleri, kuidas valmib hea artikkel ja kuidas seda paremini teha. Pikapeale saabki asi käppa, tuleb lihtsalt nende juttu hoolikalt kuulata ja tähele panna.
Kui nüüd järele mõelda, siis tegelikult ega kõike ka tähele ei pea panema, kõige olulisemad on kirjutamisvõtted . Samas kogu aeg ei pea ainult õppima, näiteks kui kohapeal peab mingit tööd tegema. Juhtub, et mõnel pole vahel vastavat meeleolu, märkavad Kristina ja Eleri seda kohe ning tõstavad meie tuju ja saamegi jälle rahus edasi töötada. Kuid ära arva, et kui niisama tujutsed, siis ei peagi üldse tööd tegema. Peab ikka küll, sest kui tööd üldse ei tee, siis ei saa midagi ka valmis (Aga sa ju tahaksid saada. On ju nii?).
Kui sul tekkiski nüüd tahtmine väikeste toimetuse töös osaleda, mida ma loodan, et tekkis, siis lisainfot saab
Kristina Pentsa ja Eleri Lõhmuse käest.
Petra Nook 4a
Roppude laulude pealetung (KaSa...?, nr 10, mai 2007, lk 10)
Küsisime õpilastelt ja õpetajatelt, mida nad arvavad roppudest lauludest. Nii alustasimegi tööga. Mõned õpilased arvavad, et ropendamine ja ropud laulud on POPP! Mõned aga mitte. Osadel õpilastel on mobiilid ja MP-3 mängijad roppe laule täis.
Küsisime õpilastelt ka Eesti Kultuurkapitali poolt valmistatud filmi „Tulnukad” kohta. Arvamusi oli erinevaid, mõnedele meeldis, teistele aga mitte. Armida Jõerand arvas, et see film on „räige värk”. Tarmo Salundil hakkas aga „karvastest” kahju. Osad õpilased ei ole seda filmi vaadanudki.
Enamus tüdrukuid arvavad, et ropendamine on halb. Karin Orro leidis, et inimesed ropendavad sellepärast, et nad on sellega harjunud. Jaanika Lohbergi arvates, et inimesed ropendavad, sest nad tahavad olla esimesed. Õpetaja Kersti Kõiv arvab, et ropp sõnavara võib tekkida juba lasteaias, kuid enamusel puberteedieas. Oma roppu sõnavara saab täiendada ka televisioonist, raadiost ja arvutist. Küsisime temalt ka „Tulnuka” filmi kohta. Õp. Kersti Kõiv arvas, et mõne lapse jaoks on see film kihvt, kuid et ligi 25 min jooksul, kuuldes ainult ropendamist ja vaadates nende noorte inimeste elamisstiili, võiks tekkida vastikus, vastumeelsus selle vastu.
Küsisime õpilastelt ka Eesti Kultuurkapitali poolt valmistatud filmi „Tulnukad” kohta. Arvamusi oli erinevaid, mõnedele meeldis, teistele aga mitte. Armida Jõerand arvas, et see film on „räige värk”. Tarmo Salundil hakkas aga „karvastest” kahju. Osad õpilased ei ole seda filmi vaadanudki.
Enamus tüdrukuid arvavad, et ropendamine on halb. Karin Orro leidis, et inimesed ropendavad sellepärast, et nad on sellega harjunud. Jaanika Lohbergi arvates, et inimesed ropendavad, sest nad tahavad olla esimesed. Õpetaja Kersti Kõiv arvab, et ropp sõnavara võib tekkida juba lasteaias, kuid enamusel puberteedieas. Oma roppu sõnavara saab täiendada ka televisioonist, raadiost ja arvutist. Küsisime temalt ka „Tulnuka” filmi kohta. Õp. Kersti Kõiv arvas, et mõne lapse jaoks on see film kihvt, kuid et ligi 25 min jooksul, kuuldes ainult ropendamist ja vaadates nende noorte inimeste elamisstiili, võiks tekkida vastikus, vastumeelsus selle vastu.
Rait Kamber, Karl-Peter Prozes, Karl-Erik Aavik 4a
12C iseloomustus (KaSa...?, nr 10, mai 2007, lk 16)
Delia Kingsepp: Klassi kõige „tibim” tüdruk, õrna häälekese, lõbusa tujuga, siira ja süütu näoga, kiirgab positiivset energiat.
Anni Haavakats: Räägib vahetpidamata. Sahkerdab alati ringi, koguaeg 1000 erinevat mõtet peas. Sõbralik ja heatahtlik tüdruk.
Liina Laar: Tagasihoidlik ja vaoshoitud tüdruk, südamega ja siiras. Kui ta ükskord rääkima saada, pääseb palju paisu tagant välja.
Lembi Koort: Hakkaja karateplika, kes julgeb oma arvamuse välja öelda, samas arvestades teistega! Meie klassi pesamuna.
Gerda Leer: Enesekindel tüdruk, kes ei pürgi esiplaanile. Vägagi arukas, täiskasvanulik ja aitab alati.
Merli Maiste: Punapäine tirts, kelle sihiks on saada matemaatikaõpetajaks. Julge arvamusega ning enesekindel.
Anne Enniko: Iseseisev ja otsekohene, kuid samas vaikne. Sõbralik ja tore, arvestab teistega, kuid ei lase ennast neist liigselt häirida.
Birgit Jõgeva: Tore, sõbralik, intelligentne, avameelne ja aktiivne tüdruk. Peale selle on ta moeguru. Elus jõuab kindlasti kaugele.
Kairit Suur: Hoolas ja kohusetundlik, aitab ka teisi. Sõbralik ja rahulik ning ei avaldada oma arvamust. Kaine mõistusega.
Triinu Kurvits: Iseseisev ja täiskasvanulik ning ootab sama ka teistelt. Suurepärase lauluhäälega ja esinemisvõimega.
Terje Tenso: Silma jäänud tarkuse ja sõbralikkuse poolest. Julgeb oma arvamust avaldada ka siis, kui see erineb teiste omast.
Triin Raja: Sõbralik ja tagasihoidlik neiu. Abivalmis, naeratav ja positiivne. Väga õrna hingega, kuid andestab kiiresti.
Maarja Kärblane: Haruldaselt vaimukas ja mõnus jutukaaslane, kellel on alati väga head mõtted Läbinisti siiras ja heatahtlik.
Kadi Kiss: Alati naerusuine, julge, hoolas ja kohusetundlik. Keegi ei oska temaga tülis olla, miks peakski? Peale kõige on ta väga hoolas ning kohusetundlik, mille tulemuseks on head hinded.
Heleri Puri: Klass on harjunud tema tujukuse ja ärritumistega, aga tegelikult ta pole selline ego, nagu ta välja laseb paista.
Tauri Tohvri: Tihti mängib lolli, aga tegelikult ta pole seda. Teistsuguse mõttemaailma ja nullilähedase õppimistahtega.
Agnes Moritz: Pealt tõmmu, seest kullakarvaline. Tundides vaikne ja vaoshoitud, kuid kui sõna võtab, siis julgelt ja asjakohaselt.
Amiran Gorgazjan: Pole vist olemas inimest, keda ta ei suudaks naerma ajada. Tark, kuid laisk nagu porikärbes. Tundides tegeleb ta joonistamisega ning vahetundides Beat Box-iga.
Timo Palo: Kui õpib, õpib ta asja nii selgeks, et ise ka imestab. Kunagi ei vea ta kedagi alt ja on väga aus. Hea huumorimeelega.
Mihkel Põder: Lahke ja sõbralik talle sümpaatsete inimestega. Ebameeldivate ees ei lipitse.
Anu Jõesaar: Anu on väga heasüdamlik, sõbralik, lahke, hoolas , tark ja abivalmis tüdruk.
Keiu Koppel: Ennekõike muidugi tark kunstiandega väike neiu. Omapärase nii mõttemaailma, välimuse ja käitumisega. Loominguline ja mitmekesise fantaasiamaailmaga.
Edrin Rebenits: Hea kuulaja ja temaga suheldes igav ei hakka. Inimene, kellele meeldib nalja teha ja kes saab ka naljast aru.
Maive Pütt: Asjalik ja julge. Talle meeldib naerda ja ise nalja teha. Omab ilmekat miimikat, mis lisab talle isikupära.
Helena Kasemets: Helena on särava naeratusega tark neiu. Omab head huumorimeelt. Harva näeb teda tõsise ja kurvana.
Kai Kattai: Tundub olevat vaikne, kuid temaga rääkima asudes tuleb välja, et tegelikult on temas enamatki peidus.
Anni Haavakats: Räägib vahetpidamata. Sahkerdab alati ringi, koguaeg 1000 erinevat mõtet peas. Sõbralik ja heatahtlik tüdruk.
Liina Laar: Tagasihoidlik ja vaoshoitud tüdruk, südamega ja siiras. Kui ta ükskord rääkima saada, pääseb palju paisu tagant välja.
Lembi Koort: Hakkaja karateplika, kes julgeb oma arvamuse välja öelda, samas arvestades teistega! Meie klassi pesamuna.
Gerda Leer: Enesekindel tüdruk, kes ei pürgi esiplaanile. Vägagi arukas, täiskasvanulik ja aitab alati.
Merli Maiste: Punapäine tirts, kelle sihiks on saada matemaatikaõpetajaks. Julge arvamusega ning enesekindel.
Anne Enniko: Iseseisev ja otsekohene, kuid samas vaikne. Sõbralik ja tore, arvestab teistega, kuid ei lase ennast neist liigselt häirida.
Birgit Jõgeva: Tore, sõbralik, intelligentne, avameelne ja aktiivne tüdruk. Peale selle on ta moeguru. Elus jõuab kindlasti kaugele.
Kairit Suur: Hoolas ja kohusetundlik, aitab ka teisi. Sõbralik ja rahulik ning ei avaldada oma arvamust. Kaine mõistusega.
Triinu Kurvits: Iseseisev ja täiskasvanulik ning ootab sama ka teistelt. Suurepärase lauluhäälega ja esinemisvõimega.
Terje Tenso: Silma jäänud tarkuse ja sõbralikkuse poolest. Julgeb oma arvamust avaldada ka siis, kui see erineb teiste omast.
Triin Raja: Sõbralik ja tagasihoidlik neiu. Abivalmis, naeratav ja positiivne. Väga õrna hingega, kuid andestab kiiresti.
Maarja Kärblane: Haruldaselt vaimukas ja mõnus jutukaaslane, kellel on alati väga head mõtted Läbinisti siiras ja heatahtlik.
Kadi Kiss: Alati naerusuine, julge, hoolas ja kohusetundlik. Keegi ei oska temaga tülis olla, miks peakski? Peale kõige on ta väga hoolas ning kohusetundlik, mille tulemuseks on head hinded.
Heleri Puri: Klass on harjunud tema tujukuse ja ärritumistega, aga tegelikult ta pole selline ego, nagu ta välja laseb paista.
Tauri Tohvri: Tihti mängib lolli, aga tegelikult ta pole seda. Teistsuguse mõttemaailma ja nullilähedase õppimistahtega.
Agnes Moritz: Pealt tõmmu, seest kullakarvaline. Tundides vaikne ja vaoshoitud, kuid kui sõna võtab, siis julgelt ja asjakohaselt.
Amiran Gorgazjan: Pole vist olemas inimest, keda ta ei suudaks naerma ajada. Tark, kuid laisk nagu porikärbes. Tundides tegeleb ta joonistamisega ning vahetundides Beat Box-iga.
Timo Palo: Kui õpib, õpib ta asja nii selgeks, et ise ka imestab. Kunagi ei vea ta kedagi alt ja on väga aus. Hea huumorimeelega.
Mihkel Põder: Lahke ja sõbralik talle sümpaatsete inimestega. Ebameeldivate ees ei lipitse.
Anu Jõesaar: Anu on väga heasüdamlik, sõbralik, lahke, hoolas , tark ja abivalmis tüdruk.
Keiu Koppel: Ennekõike muidugi tark kunstiandega väike neiu. Omapärase nii mõttemaailma, välimuse ja käitumisega. Loominguline ja mitmekesise fantaasiamaailmaga.
Edrin Rebenits: Hea kuulaja ja temaga suheldes igav ei hakka. Inimene, kellele meeldib nalja teha ja kes saab ka naljast aru.
Maive Pütt: Asjalik ja julge. Talle meeldib naerda ja ise nalja teha. Omab ilmekat miimikat, mis lisab talle isikupära.
Helena Kasemets: Helena on särava naeratusega tark neiu. Omab head huumorimeelt. Harva näeb teda tõsise ja kurvana.
Kai Kattai: Tundub olevat vaikne, kuid temaga rääkima asudes tuleb välja, et tegelikult on temas enamatki peidus.
Kristina Pentsa: "Vajan ööpäeva lisatunde!" (KaSa...?, nr 10, mai 2007, lk12)
Kristina Pentsa – ma usun (loodan), et meie koolis pole inimest, kes seda nime veel kuulnud ei ole. Miks? Aga selle pärast, et kuuldavasti on tegemist koolilehe “KaSa...?” peatoimetajaga (iga korralik Põlva ÜG õpilane siiski loeb meie lehte) ning jutud käivad, et tema tegemistega toimetuses ollakse päris rahul.Et käesolev trükisoe koolileht on ühtlasi juubelinumber, otsustasime keskenduda pisut enam toimetuse tegemistele. Kuid suudate üht ajalehte ilma peatoimetajata ette kujutada? Ei, kohe kindlasti mitte ning just sellel samal põhjusel lasub minul vastutusrikas ülesanne: paljastada lugejate ees Kristina Pentsa tegelik olemus.
Nimi on ainulaadne
Üks korralik tutvus algab loomulikult enda esitlemisest. Siinkohal meenub mulle, kuidas naeratav ning entusiastlik Alo Savi oma klassiga tunamullusel sügisel sõbraks saada üritas. Kuid, oh õnnetust! Noor klassijuhataja suutis Kristina Kristiinaks lausuda ning meie hea peatoimetaja ei jätnud algajat Alot terava märkusega karistamata.
“Kristiina pole minu nimi, see on täiesti ebakorrektne. Inimese nimi on ainulaadne, see on talle antud ning sellest peaks kinni pidama!”, selgitab Kristina oma pahameelt taoliste (lugematute) juhtumite kohta. Ehk sobiks teda lohutama hea eesti vanasõna: “Heal lapsel mitu nime”?
Näitlejahingega tüüp
Nagu nimedega, nii ka tegemistega. Arvan, et Kristina puhul leiab kinnitust teinegi talurahva tarkus: “Kes teeb palju, jõuab palju”. Kahjuks ise ta selles väga kindel pole: “Vajan ööpäeva lisatunde, et kõige huvipakkuvaga tegeleda!”. Siiski on ta uhke selle üle, et on juhtinud üritusi, nagu PÜT ning Põlva Noorteaasta Lõpetamine. Kristina peab end näitlejahingega tüübiks, kellele tõepoolest meeldib positiivne tähelepanu. Kuna koolivälise aktiivsuse arvelt kannatab kõige rohkem õppimine, siis samas tunnistab Kristina end piisavalt laisaks inimeseks, kes asju lõputusse kaugusesse lükkab.
Kohusetundlik peatoimetaja
Siiski on õppimise kõrvalt just peatoimetaja amet koolilehes üks Kristina peakohustusi (seda arvab ta ka ise ning leiab, et see on tema jaoks seni üks suurimaid saavutusi) ning siin ülalmainitud laiskusele voli ei anta, sest “kui mul on kohustus, siis ma teen selle ära ning mulle tõepoolest meeldib seda teha!”. Koolilehe suhtes on ta üldiselt positiivselt meelestatud, kuna oleme pidevas arengus ning välistatud pole see, et ühel heal aastal võidame Noorte Meediaklubi korraldatud koolilehtede konkursi. Kuid tuleb tõdeda, et viimati mainitud eesmärk on väga kauge, kuid mitte saavutamatu. Seni keskendume oma lehe propageerimisele õpilaste hulgas, et “KaSa...?” muutuks koolielu lahutamatuks osaks.
Toimetuse juures hindab Kristina julgust öelda välja oma arvamust. Samuti on oodatud konstruktiivne kriitika, mis võimaldaks näha vigu ning muuta leht paremaks. Kuid tuleb ettevaatlik olla, et arvustamine ei muutuks põhjendamata viginaks, kuna just taoline käitumine ajab muidu malbe ja rahuliku peatoimetaja väga tigedaks.
Kriitiline huumor
Olles palunud Kristinal end kolme omadussõnaga iseloomustada, vaatasid mulle vastu imestunud silmad ning kõlas küsimus: “Ainult kolmega?”. Siiski peale mõningast mõtlemist õnnestus mul teada saada, et lisaks laisale näitlejahingele peitub Kristinas kriitiline huumorisoon ning meeletu austus oma sõprade vastu.
Sõpradega metsa!
Ja eks sõbrad olegi Kristina elus väga tähtsal kohal, sest suure osa oma vabast ajast veedab ta just lähedaste inimeste seltsis. “Mul on meeletult vedanud enda sõpradega. Nad on võtnud väga olulised kohad minu elus.” Koos võetakse nii mõndagi ette, käiakse üksteisel külas, loodust nautimas, pidudel. Siinkohal tunnistab Kristina ausalt üles, et pole elus kordagi ööklubis käinud. “See on patt, millega ma veel hakkama ei ole saanud!”
Pere ja sõjavägi
Nagu juba enne mainitud, jõuab Kristina päris palju ära teha. Ühtlasi tähendab see seda, et kogu vaba aeg ei kuulu pidutsemisele. Selgub, et talle meeldib väga filosofeerida (“Jah, ka mina suudan olla filosoofiline!”), joonistada ning lilleseadeid teha. Veel tunnistab Kristina, et kui tema tervis vähegi lubaks, siis meeldiks talle sõjaväeski ära käia.
Meelistegevustest rääkides ei unustanud Kristina oma suurt ning toredat perekonda. Tal on kaks nooremat venda ning õde. “Mulle väga meeldib nendega aega veeta!”. Samuti leiab Kristina, et tal on vedanud oma ema ning kasuisaga, kes on osanud olla väga mõistvad ning õigetes kohtades keelanud ja käskinud.
Sarnaselt erinevad sõbrad
Tulles tagasi sõpruseteema juurde, leiab Kristina, et kõik tema sõbrad on perfektsed. “Pole inimest, kellel ei oleks halbu omadusi ning tegelikult need halvad omadused kaunistavad inimest.” Oma sõpru kirjeldab ta ühtviisi väga sarnaste, kuid samal ajal ka väga erinevate inimestena. “Nad oskavad kuulata, nendega on väga lõbus, nad oskavad hinnata igasuguseid vaba aja veetmise viise, nad oskavad hinnata kultuuri, nad on laia silmaringiga, nad on mitmekülgsed, neil on oma kindel arvamus,” ei väsi Kristina kiitmast. Ilma igasuguse valehäbita tunnistab Kristina end heaks sõbraks, kuna leiab, et vastasel juhul need inimesed ei pühendaks talle nii suurt osa oma ajast.
Oluline on välimus!
Hoolimata laialt levinud põhimõttest, et välimus pole oluline, hindab Kristina võõraste inimeste juures esimese asjana just välimust. “Inimese riietus, tema puhtus ja olek loovad kõige esimese pildi ning kui esmamulje pole meeldiv, siis sa ei soovi ju selle inimesega suhelda, eks?” Samas ei liigita ta inimesi riietuse järgi: see, et neiu kannab kingi, ei tee teda veel ajudeta blondiiniks ja vastupidi, neiu, kes riietub sportlikult ning ei meigi end, pole imelik.
Rahumeelsed kaklused
Ükski kollektiiv ei saa läbi konfliktideta, nii on ka “KaSa...?” toimetusega. “Mida kiiremini on vaja leht välja saada, seda rohkem me kakleme. Kõige naljakam on see, et kui ma kellegi peale karjun, siis ma üleüldse ei märkagi, et karjun. Samas pole ma kunagi vihane!” Üldiselt lahendatakse probleemid rahumeelselt ning omavahelist sõprust need painama ei jää. Kuid kui toimetuses on pingelised ajad, siis on kõigil paha tuju ning loomulikult mõjutab see sõpradevahelist suhtlust.
Tolerantne juhendaja
Kristina leiab, et meie koolis on palju neid õpetajaid, kellega ta väga hästi läbi saab. Samas mõne õpetajaga tuleb ette konflikte, millest mõnigi on tingitud Kristina ehk liig suure suu pärast. “Minu jaoks õpetaja ei ole vaenlane. Minu ema on ju ka õpetaja ning sellepärast saan õpetajatest väga hästi aru.” Toimetuse juhendaja, õpetaja Rätsepaga, on Kristina väga rahul. “Temas on piisavalt tolerantsi, ta kannatab välja kõik meie naljad ja lollused. Ta on hästi positiivne, ta usaldab meid. See omakorda tekitab meis parema tunde.”
Energiavood ja feng shui
Kõik, kes Kristinat vähegi tunnevad, teavad tema huvi feng shui vastu. Selle õpetuse kohaselt tuleb oma toas asjad asetada nii, et energia pääseks positiivselt liikuma. “Mina leian küll, et asjade paigutus muudab nii mõndagi. Energiavood on ju olemas, küsige õpetaja Kepi käest, inimestel lihtsalt puudub piisav teadmine nende kohta.” Lisaks on see Kristina meelest väga hea võimalus leida uusi sisekujunduse viise, sest feng shui määrab ära asjade üsnagi täpse paigutuse.
Kui Kristinale antaks võimalus minna ajas tagasi ning minevikus midagi teisiti teha, siis ta keelduks, kuna siiamaani pole asja, mida ta kahetseks. “Ma ei ole teinud enda meelest ühtegi saatuslikku viga. Minevikus kinni olles ei saa ma keskenduda tulevikule!”
Eleri Lõhmus 11b
Sotsiaalpedagoogist (KaSa...?, nr 10, mai 2007, lk9)
Kuidas möödus üldiselt teie aasta meie koolis?
Töiselt ja huvitavalt. Ma pole varem nii pikka aega sellist tööd teinud. See pakkus üsna palju avastamisrõõmu, sain rohkem teada töö olemusest ning sellest mis meetodid toimivad. Praktika annab ju hoopis vahetuma elamuse kui ülikoolis õpitav teooria.
Mis on peamine puudumiste põhjus? Kas halb õppeedukus või konfliktid kaasõpilastega?
Tegelikult on üsna vähe meetmeid, kuidas sellist olukorda lahendada. Põhjuseta puudumised on jäämäe tipp, probleemid on juba varem olemas. Kui tundides ei käida, siis lähevad ju ka hinded alla. Mõnikord on puudumised tingitud kodusest olukorrast.
Muidugi tuleb ette ka õpilaste vahelisi tülisid. Füüsilise vägivalla ning ropu mõnitamise korral tuleks pöörduda politseisse. Vahel suudavad õpilased omavahelised konfliktid ilma kõrvalise sekkumiseta isegi paremini ära lahendada. Üldiselt on poiste ja tüdrukute tülid erinevad. Poisid ütlevad üksteisele kohe kõik välja ja lähevad isegi kätega kallale. Samas kui asjad selgeks rääkida, lepivad nad ka kiiremini. Tüdrukute tülid on aga pikaajalisemad ning sügavamad.
Kas õpilased on teie jutule tulles avatud?
Minu ülesanne on teha ümarlaud ning panna kõik osapooled probleemist rääkima.
Mõnikord tuleb õpilane oma murega saata psühholoogi juurde. Suure osa minu tööst moodustab ka aruannete koostamine.
Kas vahel on ette tulnud ka negatiivset suhtumist?
Muidugi. Üldiselt üritatakse negatiivseid asju vältida, ent minu ülesanne ongi ju probleemidega tegeleda ja püüda lahendust leida.
Üsna palju sõltub ka sellest, kuidas inimesega suhelda. Kellelegi ei meeldi ju kui minna tänitama, asjadest tuleb rääkida rahulikult ja nagu võrdsega. Samas ei saa ka üle moraali lugemisest, sest lisaks õigustele on õpilastel ka kohustused ning aeg- ajalt tuleb neid meelde tuletada.
Mida te arvate kodustest tõenditest?
Ilmselt tulevad sellega seoses järgmisel aastal mingid muudatused. Seda on arutatud ka ainekomisjonidel.
Kui koolist puudutakse mitmeid päevi tervislikel põhjustel, siis oleks kindlasti vaja pöörduda arsti poole. Vahel on õpilase terviseprobleemid tingitud stressist ning siis on vajalik ka psühholoogi sekkumine.
Koduste põhjuste all peetakse üldiselt silmas väga kriitilisi olukordi, mida tegelikkuses tuleb ju harva ette. Ma olen kursis, et mõnedes teistes koolides täidab vanem ennem õpilase puudumist avalduse (näiteks kui soovitakse minna pikemale reisile) ning seejärel vaadatakse õppeedukust ja arutatakse, kas anda puudumiseks nõusolek.
Loomulikult mõistan ma ka seda, et lisaks koolile tegeletakse ka väga paljude muude asjadega. Meil kõigil on ju vaja aega, et puhata, tegeleda hobidega ja olla perega.
Kas töö ja kooli kõrvalt jääb aega ka vaba aega? Kuidas te seda veedate?
Varem Tartus elades meeldis mulle väga kontsertidel käia, nüüd on selleks vähem aega. Vahel käin teatris. Mulle meeldib väga aiatöö ning olla koos perega. Kodu ongi see koht, kust inimene saab energiat edasi tegutseda.
Millised on teie tulevikuplaanid? Kas jätkate tööd meie koolis?
Mulle väga meeldib siin koolis. Jätkan siin tööd ka järgmisel aastal. Samas ootan ka suve ja puhkust.
*Meie kool on liitunud ka EL-i projektiga, mille raames saavad kõik õpilased, õpetajad ja vanemad tasuta abi saamiseks pöörduda Tartu Nõustamis- ja Kriisiabikeskusesse.
Vaksali 14 (2. korrus)
Tel. 7 427 55
Avatud: E-N 10-18, R 10-13
Mis on peamine puudumiste põhjus? Kas halb õppeedukus või konfliktid kaasõpilastega?
Tegelikult on üsna vähe meetmeid, kuidas sellist olukorda lahendada. Põhjuseta puudumised on jäämäe tipp, probleemid on juba varem olemas. Kui tundides ei käida, siis lähevad ju ka hinded alla. Mõnikord on puudumised tingitud kodusest olukorrast.
Muidugi tuleb ette ka õpilaste vahelisi tülisid. Füüsilise vägivalla ning ropu mõnitamise korral tuleks pöörduda politseisse. Vahel suudavad õpilased omavahelised konfliktid ilma kõrvalise sekkumiseta isegi paremini ära lahendada. Üldiselt on poiste ja tüdrukute tülid erinevad. Poisid ütlevad üksteisele kohe kõik välja ja lähevad isegi kätega kallale. Samas kui asjad selgeks rääkida, lepivad nad ka kiiremini. Tüdrukute tülid on aga pikaajalisemad ning sügavamad.
Kas õpilased on teie jutule tulles avatud?
Minu ülesanne on teha ümarlaud ning panna kõik osapooled probleemist rääkima.
Mõnikord tuleb õpilane oma murega saata psühholoogi juurde. Suure osa minu tööst moodustab ka aruannete koostamine.
Kas vahel on ette tulnud ka negatiivset suhtumist?
Muidugi. Üldiselt üritatakse negatiivseid asju vältida, ent minu ülesanne ongi ju probleemidega tegeleda ja püüda lahendust leida.
Üsna palju sõltub ka sellest, kuidas inimesega suhelda. Kellelegi ei meeldi ju kui minna tänitama, asjadest tuleb rääkida rahulikult ja nagu võrdsega. Samas ei saa ka üle moraali lugemisest, sest lisaks õigustele on õpilastel ka kohustused ning aeg- ajalt tuleb neid meelde tuletada.
Mida te arvate kodustest tõenditest?
Ilmselt tulevad sellega seoses järgmisel aastal mingid muudatused. Seda on arutatud ka ainekomisjonidel.
Kui koolist puudutakse mitmeid päevi tervislikel põhjustel, siis oleks kindlasti vaja pöörduda arsti poole. Vahel on õpilase terviseprobleemid tingitud stressist ning siis on vajalik ka psühholoogi sekkumine.
Koduste põhjuste all peetakse üldiselt silmas väga kriitilisi olukordi, mida tegelikkuses tuleb ju harva ette. Ma olen kursis, et mõnedes teistes koolides täidab vanem ennem õpilase puudumist avalduse (näiteks kui soovitakse minna pikemale reisile) ning seejärel vaadatakse õppeedukust ja arutatakse, kas anda puudumiseks nõusolek.
Loomulikult mõistan ma ka seda, et lisaks koolile tegeletakse ka väga paljude muude asjadega. Meil kõigil on ju vaja aega, et puhata, tegeleda hobidega ja olla perega.
Kas töö ja kooli kõrvalt jääb aega ka vaba aega? Kuidas te seda veedate?
Varem Tartus elades meeldis mulle väga kontsertidel käia, nüüd on selleks vähem aega. Vahel käin teatris. Mulle meeldib väga aiatöö ning olla koos perega. Kodu ongi see koht, kust inimene saab energiat edasi tegutseda.
Millised on teie tulevikuplaanid? Kas jätkate tööd meie koolis?
Mulle väga meeldib siin koolis. Jätkan siin tööd ka järgmisel aastal. Samas ootan ka suve ja puhkust.
*Meie kool on liitunud ka EL-i projektiga, mille raames saavad kõik õpilased, õpetajad ja vanemad tasuta abi saamiseks pöörduda Tartu Nõustamis- ja Kriisiabikeskusesse.
Vaksali 14 (2. korrus)
Tel. 7 427 55
Avatud: E-N 10-18, R 10-13
Kati Rööpmann 11b
KaSa...? 10 - Kaua veel? (KaSa...?, nr 10, mai 2007, lk6)
PROLOOG
Intermetso
Aasta 2001. Toona olid veel armastatud 20-minutised toiduvahetunnid. Veetsin üht sellist kooli raamatukogus (mis muide esimest aastat põhihoones resideeris; äsja internaadi majast ära kolinud oli). Kuidagi sattus mulle kätte TÕNNIKE. Tol ajal ei osanud ma sellele suuremat tähelepanu pöörata.
Just selline kummaline kombinatsioon väikestest ja suurtest tähtedest oli lehe pealkirjaks. Ma ei tea, kas TÕNNIKE on esimene PÜG koolileht. Võib vaid aimata, mitu numbrit selles sarjas ilmus. Tean aga seda, et antud lehte on ainult kaks eksemplari säilinud meie raamatukogus. Ja need hakkavad juba kollaseks muutuma. Tunda on ajaloohõngu.
Fakt on aga see, et KaSa..? näol on juba praegu tegu PÜG kõige kestvamalt ilmunud ajalehega.
Aasta 2001. Toona olid veel armastatud 20-minutised toiduvahetunnid. Veetsin üht sellist kooli raamatukogus (mis muide esimest aastat põhihoones resideeris; äsja internaadi majast ära kolinud oli). Kuidagi sattus mulle kätte TÕNNIKE. Tol ajal ei osanud ma sellele suuremat tähelepanu pöörata.
Just selline kummaline kombinatsioon väikestest ja suurtest tähtedest oli lehe pealkirjaks. Ma ei tea, kas TÕNNIKE on esimene PÜG koolileht. Võib vaid aimata, mitu numbrit selles sarjas ilmus. Tean aga seda, et antud lehte on ainult kaks eksemplari säilinud meie raamatukogus. Ja need hakkavad juba kollaseks muutuma. Tunda on ajaloohõngu.
Fakt on aga see, et KaSa..? näol on juba praegu tegu PÜG kõige kestvamalt ilmunud ajalehega.
KUIDAS SÜNDIS KaSa…?
Valel ajal vales kohas
Sisustasin 2004. aastal raamatukogus järjekordset vahetundi, kui sisenes õpetaja Viive Rätsep. Ta astus juurde ja palus abi, kas ma saaksin teda KORRAKS aidata, nimelt on plaanis välja anda kooli leht ja sinna on kujundajat vaja. Mulle meenus ähmaselt „TÕNNIKE.” Kannustatud selle mälestusest, mõtlesin, et oleks lahe ise midagi taolist teha (milline naiivsus). Tärmini määrasime järgmisesse nädalasse.
Avaetendus
Kui enda tunnid lõpule jõudsid, oli tegevus juba alanud. 9. tunni alguses sisenesin ruumi, kus alati umbne ning soe on; monitorid annavad õhule hubase laengu. Aeg tundus hiline, alles hiljem mõistsin, mida õigupoolest tähendab HILINE. Mind ootas ees seltskond, kes oli hõivanud pooled arvutid. Meeleolu oli kõrgel ja lehetegemine võis suure tuhinaga alata.
Hierarhiline järjestus
Enamus vastse toimetuse liikmeid sirvis roosal taustal lehekülgi või suhtles MSNis. Teine osa mõtles välja ja jagas tiitleid. Peatoimetaja oli siiski teada. Küll aga polnud teada lehe pealkiri. Pakuti välja näiteks „Välk ja Pauk”, „Koolileht”, „Meie Kool ja Muud Loomad”. Peatoimetaja Virgi Sokk soovis „KaSa...?”. Kuna kokkuleppele ei jõutud, sai sõbrapäeval kasutust leidev oranž kast taksofoni kõrval endale nädalaks sildi „Koolileht otsib nime!”. Minu mäletamist mööda sinna kirju ei potsatanud, või siis oli neid ainumas. Virgi võit.
Esimesed väljalangejad
Poole tunni möödudes kostus: „Ma pean bussi peale minema. Tsau!”. Järgmised pidid minema trenni ja kellelgi oli tarvis veel Tartusse jõuda. Mõned lahkusid sõnagi lausumata (polnud koosviibimise jooksul sõna lausunudki). Järgmisele koosviibimisele saabus umbes 30% esmastest; edaspidi tegime lehed neljakesi. „Inimese teeb suureks või väikeseks tema tahe.” (Fr. Schiller)
Vana tundmatu tarkvara
Esimest korda avanes me silme all helesinisel taustal MS Publisher. Mõistetamatuks jäi vaid, miks sinna midagi kirjutada võimalik ei olnud. Alles hiljem mõistsime, et iga üksiku tähe või lõigu jaoks oli tarvis vedada mingi kast, mille olulisus/otstarve alles hiljem mõistetavaks sai. Mõne aasta pärast koostas toimetuse uus liige Üllar Tobreluts üht sudokut ja vandus, et peab iga kasti sisse textboxi joonistama...
Fondid ei tööta
Kuigi nimekirjas oli vähemalt 100 erinevat ja kaunist kirjastiili, töötas neist reaalselt vaid ~5 (nad ei tööta siiani normaalselt, tervitan õpetaja Lodi!). Teisi oli võimalik kasutada ainult nii, kui tekst pildiks teha. Peale tundidepikkust istumist otsustasime äärepealt, et lihtsam on lehte teha Wordis. Siiski sai jäädud esimesele programmile truuks, mis takkajärgi mõistlikuks otsuseks osutus.
100 koopiat
Kuna ühte faili mitu inimest korraga vaadata ei saanud, võisime mõne aja möödudes leida oma kaustast üle viiekümne erineva koopia; mitte midagi ütlevate nimedega ja erinevas valmimise astmes. Lisaks sellele genereeris arvuti meile pidevalt soovimatuid varukoopiaid. Võin vassimata öelda, et esimest lehte oli meil arvutis 100 eksemplari. Ehk siis iga lehe oleks võinud oma failist printida. Ja kui mõnes lehes oli mõni koma, punkt, sõna, lõik või lehekülg puudu, siis teises failis oli see olemas. Loogilise järjena võinuks iga ostja saada oma isikliku lehe.
12-tunnised koolipäevad.
Ei olnud ainukordne, kui astusin koolimaja uksest sisse kell 7.50 ja lahkusin 20.05. Arvuti taga väsinud silmi lahti hoides võis märgata, kuidas väljas pimenes, süttisid tuled staadionil, lõpuks kustusid needki. Õpetajad lahkusid, tulid hiljem tagasi meie järel sulgema. Pea oli pulki täis, kõht tühi, enesetunne haiglane. Kord koju jõudes oli tarvis veel järgmiseks päevaks õppida.
Arvutiklassis on vastu võetud nii esimene lumi kui esimene kevadine äikeseilm. Millegipärast meenub siinkohal Janno Surva mõttevälgatus: „Käin koolilehes, et omada piisavat juurdepääsu kooli ruumidele.”
Meeskonnavahetus
2006. aasta sügisel uuenes meie toimetus põhjalikult. Endised lehe rajajad, ankrud ja eestvedajad (Virgi Sokk, Liina Roop) lahkusid parematele jahimaadele.
Õnneks suutis õp. Rätsep värvata abiväe (Kristina Pentsa, Eleri Lõhmus, Üllar Tobreluts, Kaspar Masen ja palju teisi toredaid inimesi), kes vabad positsioonid täitsid.
Uus veri tõi lehele värskeid mõtteid, uue välimuse (äärepealt ka uue nime).
Isiklikult olin tänulik, kuna nüüdsest sain musta töö suuresti brigaadile loovutada. Tulevik paistab jätkusuutlik.
PALJUNDAMINE ON KUNST!!!
Esimene kohtumine
See oli aastal 1999. Mina käisin 5. klassis, olin just internaadi majast ülendatud. Paljundusmasin oli kantseleis ja tema abil sai ette valmistada õppimata jäänud eesti keele kontrolltöid. Paljunduse hind oli kas kroon või 50 senti, enam ei mäleta. Tol ajal tundus see suur raha.
Kõik uus on ammuunustatud vana
Toimetusse astumine soojendas ununenud tutvuse uuesti üles. Nüüd võisin masina leida õpetajate toast. Ja enam ei allunud ta vahendajale kantselei tädile, kes raha tahtis, nüüd paljundas ta minu käe all.
Etapp 1
Esiteks printisime arvutiklassis koolilehe 12 A4 leheküljel välja. Seal tekkisid esimesed kvaliteedi-kaod. Kuigi „EL toetab” kleepsudega printer oleks pidanud olema tipp-topp, oli sel alatasa kassett tühi, või siis muul põhjusel trükkis ta jooneliselt, ähmaselt ja määris paberit.
Kvantiteet kvaliteediks
Lehepatakas käes, tuli kõndida järgmisele korrusele – õpetajate tuppa. Kui mõnel õpetajal järgmisel hommikul kontrolltöid polnud, oli selles süüdi meie 3-tunnine riitus. Paljunduses sai neljast ühepoolsest A4-st üks kahepoolne A3. Peale seda, kui olime saanud soovitud koguse ühepoolseid A3 lehti, võtsime need ja panime tagurpidi puhta paberi šahti tagasi. Samal ajal vahetasin ära paljundusmasina klaasil olevad originaalid. Niimoodi saavutasime lehele ka teise poole.
Repliik: !!!Tähelepanu!!!
Tuli olla hoolas, sest eksimis-võimalusi oli palju.
Esmalt pidi jälgima, et õiged lehed sobivaid veeri pidi kokku satuksid. Omaette matemaatiline tsirkus oli esimese ja tagumise külje numbrid korrektsesse vastavusse saada. Sellele lisandus virvendavalt paljundusmasina ekraanilt iga lehe tarvis sobiva tumeduse astme valimine. Oluline oli saavutada ka see, et üldmulje tasakaalu jääks. Alatasa kippus materjal A3 ühte serva kalduma. Ja kõik need paljundusel tekkivad mustad randid.
Kolmandatel isikutel oli meie rabelemist kahtlemata lõbus jälgida. Isegi tuvid akna taga muigasid.
Kui osoon välja pääses…
Tihtipeale sõi paljundusmasin paljud meie lehed ära. Siis tuli neid tükke tema kõhust kätte saada. Oli tarvis palju uksi ja luuke avada, lisaks kange pöörata. Seejärel juba paljundatud paberihunnik inventeerida ning masinale vastavalt uus arv kirjutada, mitu veel puudu on. Kogu tegevust ümbritses üsnagi O³ kontsentreeritud õhk. Vana paljundusmasin eritas selle joovastavat aroomi pidevalt.
Parematel hetkedel pääsesid lehed läbi ega jäänud iga paari minuti järel kinni. Siis meenutasid progressi vaid monotoonsed metalsed hääled tema kõhus, ja osoon, mida juba õpetajate toa uksel tunda oli.
TEADUSE JA TEHNIKA ARENGU IMELISED VILJAD
IGAVENE masin
Aparaat, mis lugematu arvu higipiiskade ja -tundidega osakeseks minust saanud oli, viidi ära. Praegu suriseb ta vaikselt raamatukogus. Vähestele (kaasa arvatud mina) on teada kood, millega ta oma võlud avab ja me soove täidab, lõputult konspekte ja (köhh…) spikreid paljundab. Masin, mis juba enne mind siin koolis oli; mind teenis; jääb ka peale seda, kui lahkunud olen, edasi töötama. Parafraseerides meenutab ta mulle M. Traadi surematut aurukatelt. Minu pieteet temale.
Roheline uustulnuk
Loodus tühja kohta ei salli. Ei möödunud nädalatki, kui uus paljundusmasin esimese lehe välja sülitas. Eelnevalt oli see aukartust äratavate gabariitidega hübriid esikus, tütarlaste WC ees, mõned päevad oma võimukust näidanud. Läks tarvis palju laudu, köisi, ja veel rohkem käsi, et roheline monstrum õpetajate tuppa jõuaks. Kes eest ei tõmmanud, lükkas tagant. Kilesse pakendamatagi oli uus tehnikasaavutus 2 korda nii suur, kui tema eelkäija.
Revolutsioon!!! Unustage paber.
Elame 21. sajandis. Kõik analoogne muutub digitaalseks. Me ei vaja enam paberit. Lõpp-produkt, mille letile paiskame, on ainus, mis veel vana koolilehte meenutab. On saabunud uus ajastu, johtuvalt uuest tehnikast. Nüüd tehakse leht arvutis valmis, vajutatakse print ja …11010100… jada läheb juhtmete sees ülemisele korrusele. Inimesele jääb veel vaid lehe kokkuvoltimise ja turustamise vaev. Ei mingit paljundamist enam. Valmisprinditud kahepoolsed koolilehed potsatavad teineteise järel kogujasse. Ma ei tahtnud küll mõttetult rõõmutseda, siiski tundus see liialt lihtne, et olla tõsi.
EPILOOG
Natuke Nostalgiat
Selle, enda viimase kaastöö, kirjutamiseks käisin raamatukogus ja otsisin üles „TÕNNIKEse,” meie lehe eelkäija, kaks säilinud numbrit - koolileht 6 aastat tagasi. Peatoimetaja oreooli kandis toona Mart Zirnask. (Muide, siis oli lehe hinnaks 4 krooni.) Millest ometi kirjutati aastal 2001??? Toon alljärgnevalt välja mõned põnevamad kätked.
”KOOLILEHTE TEHAKSE VABARIIGI ISESEISVUSPÄEVA ÖÖSITI”
Antud Mart Zirnaski kirjutis vääriks eraldi peatükki.
„Südaöösel pole ikka erilisi töötulemusi näha. Ruumisolijate näod on juba imelikud. Annely H.’l on silmad punased;” „Korraga hakkab kõigist ajalehtede peatoimetajatest kahju;” „Päeva lõpuks on pea haige, halb olla ja käed värisevad;” „Reedesest töövaimustusest ja õhinast pole raasugi järel;” „Kella kaheksa ajal töötan hoolega, teised vaatavad muusikavideoid;” „Kaks-kolm lehte on juba valmis. Viie tunniga!;” „Pidevalt tahaks hästi kaua, ropult ja kõvasti ropendada;” „Peaasi, et magada saaks; ...”
RESÜMEE
Aasta lõpp on ikka kokkuvõtete tegemise aeg. “Kes minevikku ei mäleta, elab ilma tulevikuta.” (J. Liiv) Minagi üritan siinkohal otsad kokku tõmmata.
Eellaste üllitised meenutavad kangesti omal nahal kogetut. Siiski, pean andma au. Kuigi L. Saatpalu on laulnud: „Üks hetk päevast jäi puudu,” piirdus meie meeskond lehetegemisel kõigest päevase ajaga. Aga sellest piisas, et tekiks spliin, mis ööselgi välja puhata ei lase. Sest alati olid tähtajad. Ja alati vedas keegi viimasel hetkel alt või ei pidanud kokkuleppest kinni.
Loodan, et meie printsipiaalne tegutsemine on viinud mingi tulemuseni, et loominguline kollektiiv ei lakka ka peale veteranide lahkumist.
Praegune on kõigest lehe kümnes number. Ehk hoian kunagi käes selle kümnendat aastakäiku. Peavad ju järgmisedki kujundajad eluõuna mõrumat poolt maitsta saama.
Valel ajal vales kohas
Sisustasin 2004. aastal raamatukogus järjekordset vahetundi, kui sisenes õpetaja Viive Rätsep. Ta astus juurde ja palus abi, kas ma saaksin teda KORRAKS aidata, nimelt on plaanis välja anda kooli leht ja sinna on kujundajat vaja. Mulle meenus ähmaselt „TÕNNIKE.” Kannustatud selle mälestusest, mõtlesin, et oleks lahe ise midagi taolist teha (milline naiivsus). Tärmini määrasime järgmisesse nädalasse.
Avaetendus
Kui enda tunnid lõpule jõudsid, oli tegevus juba alanud. 9. tunni alguses sisenesin ruumi, kus alati umbne ning soe on; monitorid annavad õhule hubase laengu. Aeg tundus hiline, alles hiljem mõistsin, mida õigupoolest tähendab HILINE. Mind ootas ees seltskond, kes oli hõivanud pooled arvutid. Meeleolu oli kõrgel ja lehetegemine võis suure tuhinaga alata.
Hierarhiline järjestus
Enamus vastse toimetuse liikmeid sirvis roosal taustal lehekülgi või suhtles MSNis. Teine osa mõtles välja ja jagas tiitleid. Peatoimetaja oli siiski teada. Küll aga polnud teada lehe pealkiri. Pakuti välja näiteks „Välk ja Pauk”, „Koolileht”, „Meie Kool ja Muud Loomad”. Peatoimetaja Virgi Sokk soovis „KaSa...?”. Kuna kokkuleppele ei jõutud, sai sõbrapäeval kasutust leidev oranž kast taksofoni kõrval endale nädalaks sildi „Koolileht otsib nime!”. Minu mäletamist mööda sinna kirju ei potsatanud, või siis oli neid ainumas. Virgi võit.
Esimesed väljalangejad
Poole tunni möödudes kostus: „Ma pean bussi peale minema. Tsau!”. Järgmised pidid minema trenni ja kellelgi oli tarvis veel Tartusse jõuda. Mõned lahkusid sõnagi lausumata (polnud koosviibimise jooksul sõna lausunudki). Järgmisele koosviibimisele saabus umbes 30% esmastest; edaspidi tegime lehed neljakesi. „Inimese teeb suureks või väikeseks tema tahe.” (Fr. Schiller)
Vana tundmatu tarkvara
Esimest korda avanes me silme all helesinisel taustal MS Publisher. Mõistetamatuks jäi vaid, miks sinna midagi kirjutada võimalik ei olnud. Alles hiljem mõistsime, et iga üksiku tähe või lõigu jaoks oli tarvis vedada mingi kast, mille olulisus/otstarve alles hiljem mõistetavaks sai. Mõne aasta pärast koostas toimetuse uus liige Üllar Tobreluts üht sudokut ja vandus, et peab iga kasti sisse textboxi joonistama...
Fondid ei tööta
Kuigi nimekirjas oli vähemalt 100 erinevat ja kaunist kirjastiili, töötas neist reaalselt vaid ~5 (nad ei tööta siiani normaalselt, tervitan õpetaja Lodi!). Teisi oli võimalik kasutada ainult nii, kui tekst pildiks teha. Peale tundidepikkust istumist otsustasime äärepealt, et lihtsam on lehte teha Wordis. Siiski sai jäädud esimesele programmile truuks, mis takkajärgi mõistlikuks otsuseks osutus.
100 koopiat
Kuna ühte faili mitu inimest korraga vaadata ei saanud, võisime mõne aja möödudes leida oma kaustast üle viiekümne erineva koopia; mitte midagi ütlevate nimedega ja erinevas valmimise astmes. Lisaks sellele genereeris arvuti meile pidevalt soovimatuid varukoopiaid. Võin vassimata öelda, et esimest lehte oli meil arvutis 100 eksemplari. Ehk siis iga lehe oleks võinud oma failist printida. Ja kui mõnes lehes oli mõni koma, punkt, sõna, lõik või lehekülg puudu, siis teises failis oli see olemas. Loogilise järjena võinuks iga ostja saada oma isikliku lehe.
12-tunnised koolipäevad.
Ei olnud ainukordne, kui astusin koolimaja uksest sisse kell 7.50 ja lahkusin 20.05. Arvuti taga väsinud silmi lahti hoides võis märgata, kuidas väljas pimenes, süttisid tuled staadionil, lõpuks kustusid needki. Õpetajad lahkusid, tulid hiljem tagasi meie järel sulgema. Pea oli pulki täis, kõht tühi, enesetunne haiglane. Kord koju jõudes oli tarvis veel järgmiseks päevaks õppida.
Arvutiklassis on vastu võetud nii esimene lumi kui esimene kevadine äikeseilm. Millegipärast meenub siinkohal Janno Surva mõttevälgatus: „Käin koolilehes, et omada piisavat juurdepääsu kooli ruumidele.”
Meeskonnavahetus
2006. aasta sügisel uuenes meie toimetus põhjalikult. Endised lehe rajajad, ankrud ja eestvedajad (Virgi Sokk, Liina Roop) lahkusid parematele jahimaadele.
Õnneks suutis õp. Rätsep värvata abiväe (Kristina Pentsa, Eleri Lõhmus, Üllar Tobreluts, Kaspar Masen ja palju teisi toredaid inimesi), kes vabad positsioonid täitsid.
Uus veri tõi lehele värskeid mõtteid, uue välimuse (äärepealt ka uue nime).
Isiklikult olin tänulik, kuna nüüdsest sain musta töö suuresti brigaadile loovutada. Tulevik paistab jätkusuutlik.
PALJUNDAMINE ON KUNST!!!
Esimene kohtumine
See oli aastal 1999. Mina käisin 5. klassis, olin just internaadi majast ülendatud. Paljundusmasin oli kantseleis ja tema abil sai ette valmistada õppimata jäänud eesti keele kontrolltöid. Paljunduse hind oli kas kroon või 50 senti, enam ei mäleta. Tol ajal tundus see suur raha.
Kõik uus on ammuunustatud vana
Toimetusse astumine soojendas ununenud tutvuse uuesti üles. Nüüd võisin masina leida õpetajate toast. Ja enam ei allunud ta vahendajale kantselei tädile, kes raha tahtis, nüüd paljundas ta minu käe all.
Etapp 1
Esiteks printisime arvutiklassis koolilehe 12 A4 leheküljel välja. Seal tekkisid esimesed kvaliteedi-kaod. Kuigi „EL toetab” kleepsudega printer oleks pidanud olema tipp-topp, oli sel alatasa kassett tühi, või siis muul põhjusel trükkis ta jooneliselt, ähmaselt ja määris paberit.
Kvantiteet kvaliteediks
Lehepatakas käes, tuli kõndida järgmisele korrusele – õpetajate tuppa. Kui mõnel õpetajal järgmisel hommikul kontrolltöid polnud, oli selles süüdi meie 3-tunnine riitus. Paljunduses sai neljast ühepoolsest A4-st üks kahepoolne A3. Peale seda, kui olime saanud soovitud koguse ühepoolseid A3 lehti, võtsime need ja panime tagurpidi puhta paberi šahti tagasi. Samal ajal vahetasin ära paljundusmasina klaasil olevad originaalid. Niimoodi saavutasime lehele ka teise poole.
Repliik: !!!Tähelepanu!!!
Tuli olla hoolas, sest eksimis-võimalusi oli palju.
Esmalt pidi jälgima, et õiged lehed sobivaid veeri pidi kokku satuksid. Omaette matemaatiline tsirkus oli esimese ja tagumise külje numbrid korrektsesse vastavusse saada. Sellele lisandus virvendavalt paljundusmasina ekraanilt iga lehe tarvis sobiva tumeduse astme valimine. Oluline oli saavutada ka see, et üldmulje tasakaalu jääks. Alatasa kippus materjal A3 ühte serva kalduma. Ja kõik need paljundusel tekkivad mustad randid.
Kolmandatel isikutel oli meie rabelemist kahtlemata lõbus jälgida. Isegi tuvid akna taga muigasid.
Kui osoon välja pääses…
Tihtipeale sõi paljundusmasin paljud meie lehed ära. Siis tuli neid tükke tema kõhust kätte saada. Oli tarvis palju uksi ja luuke avada, lisaks kange pöörata. Seejärel juba paljundatud paberihunnik inventeerida ning masinale vastavalt uus arv kirjutada, mitu veel puudu on. Kogu tegevust ümbritses üsnagi O³ kontsentreeritud õhk. Vana paljundusmasin eritas selle joovastavat aroomi pidevalt.
Parematel hetkedel pääsesid lehed läbi ega jäänud iga paari minuti järel kinni. Siis meenutasid progressi vaid monotoonsed metalsed hääled tema kõhus, ja osoon, mida juba õpetajate toa uksel tunda oli.
TEADUSE JA TEHNIKA ARENGU IMELISED VILJAD
IGAVENE masin
Aparaat, mis lugematu arvu higipiiskade ja -tundidega osakeseks minust saanud oli, viidi ära. Praegu suriseb ta vaikselt raamatukogus. Vähestele (kaasa arvatud mina) on teada kood, millega ta oma võlud avab ja me soove täidab, lõputult konspekte ja (köhh…) spikreid paljundab. Masin, mis juba enne mind siin koolis oli; mind teenis; jääb ka peale seda, kui lahkunud olen, edasi töötama. Parafraseerides meenutab ta mulle M. Traadi surematut aurukatelt. Minu pieteet temale.
Roheline uustulnuk
Loodus tühja kohta ei salli. Ei möödunud nädalatki, kui uus paljundusmasin esimese lehe välja sülitas. Eelnevalt oli see aukartust äratavate gabariitidega hübriid esikus, tütarlaste WC ees, mõned päevad oma võimukust näidanud. Läks tarvis palju laudu, köisi, ja veel rohkem käsi, et roheline monstrum õpetajate tuppa jõuaks. Kes eest ei tõmmanud, lükkas tagant. Kilesse pakendamatagi oli uus tehnikasaavutus 2 korda nii suur, kui tema eelkäija.
Revolutsioon!!! Unustage paber.
Elame 21. sajandis. Kõik analoogne muutub digitaalseks. Me ei vaja enam paberit. Lõpp-produkt, mille letile paiskame, on ainus, mis veel vana koolilehte meenutab. On saabunud uus ajastu, johtuvalt uuest tehnikast. Nüüd tehakse leht arvutis valmis, vajutatakse print ja …11010100… jada läheb juhtmete sees ülemisele korrusele. Inimesele jääb veel vaid lehe kokkuvoltimise ja turustamise vaev. Ei mingit paljundamist enam. Valmisprinditud kahepoolsed koolilehed potsatavad teineteise järel kogujasse. Ma ei tahtnud küll mõttetult rõõmutseda, siiski tundus see liialt lihtne, et olla tõsi.
EPILOOG
Natuke Nostalgiat
Selle, enda viimase kaastöö, kirjutamiseks käisin raamatukogus ja otsisin üles „TÕNNIKEse,” meie lehe eelkäija, kaks säilinud numbrit - koolileht 6 aastat tagasi. Peatoimetaja oreooli kandis toona Mart Zirnask. (Muide, siis oli lehe hinnaks 4 krooni.) Millest ometi kirjutati aastal 2001??? Toon alljärgnevalt välja mõned põnevamad kätked.
”KOOLILEHTE TEHAKSE VABARIIGI ISESEISVUSPÄEVA ÖÖSITI”
Antud Mart Zirnaski kirjutis vääriks eraldi peatükki.
„Südaöösel pole ikka erilisi töötulemusi näha. Ruumisolijate näod on juba imelikud. Annely H.’l on silmad punased;” „Korraga hakkab kõigist ajalehtede peatoimetajatest kahju;” „Päeva lõpuks on pea haige, halb olla ja käed värisevad;” „Reedesest töövaimustusest ja õhinast pole raasugi järel;” „Kella kaheksa ajal töötan hoolega, teised vaatavad muusikavideoid;” „Kaks-kolm lehte on juba valmis. Viie tunniga!;” „Pidevalt tahaks hästi kaua, ropult ja kõvasti ropendada;” „Peaasi, et magada saaks; ...”
RESÜMEE
Aasta lõpp on ikka kokkuvõtete tegemise aeg. “Kes minevikku ei mäleta, elab ilma tulevikuta.” (J. Liiv) Minagi üritan siinkohal otsad kokku tõmmata.
Eellaste üllitised meenutavad kangesti omal nahal kogetut. Siiski, pean andma au. Kuigi L. Saatpalu on laulnud: „Üks hetk päevast jäi puudu,” piirdus meie meeskond lehetegemisel kõigest päevase ajaga. Aga sellest piisas, et tekiks spliin, mis ööselgi välja puhata ei lase. Sest alati olid tähtajad. Ja alati vedas keegi viimasel hetkel alt või ei pidanud kokkuleppest kinni.
Loodan, et meie printsipiaalne tegutsemine on viinud mingi tulemuseni, et loominguline kollektiiv ei lakka ka peale veteranide lahkumist.
Praegune on kõigest lehe kümnes number. Ehk hoian kunagi käes selle kümnendat aastakäiku. Peavad ju järgmisedki kujundajad eluõuna mõrumat poolt maitsta saama.
Wolfgang Lang 12B
Tellimine:
Postitused (Atom)