PÜG õpilased maailm avastamas: vol 2 (KaSa...?, nr14, mai 2008,lk 8)

Paar aastat tagasi tundis meie kooli õpilane Kaari, kes käib praegu Norras meie mõistes 10.klassis, et tahaks proovida midagi uut ja huvitavat. Ta oli kuulnud YFU (Youth For Understanding) vahetusprogrammist. Valides riiki kuhu minna, osutus kõige sobilikumaks suusaparadiis Norra.

Norras sattus ta elama teadlaste perre, kus lisaks vanematele on veel kaks last ja kaks koera. Kaardi pealt vaadates elab ta Põhja – Norra suurimal saarel Kvaløyl, mis on suvel üks Norra külastatavamatest piirkondadest. Algselt kooli minnes tekitas õpitavast arusaamine raskusi, sest kõik toimus senini tundmatus norra keeles. Trollidemaa noored on nö põhjamaised- mingit temperamenti ega huvi keegi otseselt ei näidanud, ise pidi juurde minema ning juttu alustama, millele vastati aga suure sõbralikkusega.

Arenguruum?

Norras on kooliminekuga hoopis rõõmsamad meeleolud kui Eestis, esimene asi, mida Kaari kohalike noorte seas märkas, on kibe tahtmine kooli minna, kusjuures mingi “popitamine” ei tule kõne allagi, sest see olevat mõttetu. Koolistress on Norras harv nähtus ning õpetajad ja õpilased suhtlevad omavahel nagu vanad head tuttavad. Õpetajaga sõber olles sujub ka koolitöö paremini (vahel juhtub isegi nii, et õpetaja ja õpilane vahetavad kohad ja õpilane hakkab tundi juhtima).

Kaarile avaldavad kõige rohkem muljet Norra keele tunnid, kus grammatikast ja sõnade pähe tuupimisest on asi kaugel, eelistatakse filmide vaatamist ning nende põhjal arutluste tegemist. Gümnaasiumides püütakse juurutada õppekorraldust, mis tagab igale õpilasele arvuti, sest selle olemasolu tundides on hädavajalik. Konspektid trükitakse arvutisse ja vajadusel saab materjali klassi printerist välja printida. Kaari koolis on see süsteem veel noor ja enamikes koolides puudub üldse.

Jätkub KaSa...? lk 8

Alice Herzmann 10C

Reisimulje (KaSa...?, nr 14, mai 2008, lk 7)

Tänavuste abiturientide lõpureis viis nad läbi Läti, Leedu ja Poola Tsehhimaa pealinna Prahasse. Viimane ühine väljasõit linna, mida on võrreldud nii Pariisi kui Veneetsiaga, sai alguse mõned päevad enne kevadvaheaega.

Et Põlvast Prahani on ligikaudu kaks tuhat kilomeetrit ning need läbiti bussiga, kulus seitsmepäevasest reisist kogunisti kaks sihtpunkti jõudmiseks. Terve bussitäis rahvast tundus kergendatult õhkavat, kui ületati Tsehhi piir ning saabumine hotelli oli vaid mõne tunni kaugusel.

Praha tervitas meid päikesepaiste ning äärmiselt sooja kevadilmaga. Loo autorile jättis vanalinna ekskursioon kõige sügavama mulje, kuna tänavad ja hooned paistsid nii väärikad ja uhked, et neist lausa hoovas ajaloo ning möödunud sündmuste hõngu. Kõige kustumatumad mälestused jättis endast Svatý Víti ehk Püha Viituse katedraal, mis kõrgus oma uudistajate kohal nii võimsalt, et peaaegu igast suust kostis aukartust tulvil ohe. Samuti oli omaette vaatamisväärsus Karli sild, mis laius üle Prahat läbiva Vltava jõe. Silda kaunistavad mitmed kujud, millest viimasel kui ühel on oma tekkelugu.

Jätkub KaSa...? lk 7

Eleri Lõhmus 12B

„Õpilane on mõtlev inimene” (KaSa...?, nr 14, mai 2008, lk 6)

Härra Kaido Palu on meie kooli oma karmi aga õiglase käega juhtinud juba viis aastat, kuid ometi kohtuvad õpilased temaga põhiliselt aktustel ja koolisööklas. Nüüd on KaSa...? lugejatel eksklusiivne võimalus lehe vahendusel meie direktorit rohkem tundma õppida.

Nagu iga teine tööinimene tuleb härra Kaido Palu hommikul kell kaheksa koolimajja ning lahkub sealt alles õhtul kuue paiku. Direktori argipäev on oma korralduse poolest küllaltki kaootiline. Päev algab kantseleis, kus vaadatakse üle eelmisel õhtul lahendamata jäänud majandusküsimused ning direktor võtab vastu posti. Järgnev tund kulubki kirjadele vastamiseks ning kalendriga töötamiseks. Üsna pea tekivad erinevad probleemid: kas kellelgi on midagi tarvis, tuleb mingi mure lahendada või on Kaidol vaja olla vahendajaks kahe erineva osapoole vahel. Ja otseloomulikult on direktori päevakavas erinevad koosolekud, kas siis õpetajatega või linnavalitsuses, kus ühiselt arutatakse kooliga seonduvaid probleeme.

Et päev on pikk ja väsitav, käib Kaido lõunapausil koolisööklas söömas. “Mina olen söökla toiduga rahul. Mulle ka vahetevahel ei meeldi mõni söök, näiteks hernesupp, aga kui kõht on tühi, söön ma ikkagi toidu ära. Aga kodus vabatahtlikult ma hernesuppi küll ei tee.”

Ka õpilane on inimene

Rääkides direktoritöö positiivsetest pooltest, ei väsi Kaido kiitmast meie kooli õpilasi ja õpetajaid. “Meil on väga head õpetajad ja väga head õpilased. Targad, särasilmsed, õpihimulised. Selle üle on ainult hea meel.” Samas ei salli direktor virisemist, kuna sellise suhtumisega ei saavat midagi paremaks muuta. “Tegelikult on palju asju, mida igaüks saab muuta. Tuleb need asjad leida ja vaikselt pihta hakata.”

Õpilastega puutub direktor kokku paar korda päevas, mil tuleb tõsiselt noortega suhelda. Keerulisemaid probleeme esineb nädalas mõni, sellisel juhul on tavaliselt tegemist suurema, mitme õpilase vahelise probleemiga. “Ükskõik, mida õpilasega ka ei arutata, on ta mõtlev inimene ning temasse tuleb suhtuda austavalt.”

Kaido ise oli õpilasena täiesti tavaline poiss, kes ei seisnud pudeliski paigal. “Ma olen peale tunde nurgas seisnud ja mitte ükskord. Samas oli mul kolmanda klassi päevikus kõikide märkuste kõrval ka üks kiitus: “Tubli poiss, sõi kõik toidu ära!”.”

Jätkub KaSa...? lk 6

Eleri Lõhmus 12B

PÜG köögipool (KaSa...?,nr14, mai 2008,lk 5)

Koolitoidu valmistamine pole sugugi nii lihtne töö nagu paljud arvavad. Et asjaoludesse natuke selgust tuua, küpsetas KaSa…? ühe paraja piruka ja uuris, mida kokatädid meie sööklast ja seal valitsevast hierarhiast arvavad.

Õpilaste koolipäevad pole just kõige lühemad, mis tähendab seda, et kindlasti vajab organism sooja toitu. Paljudes koolides on probleemiks see, et õpilased ei käi söömas. Kas pole koolis pakutav toit piisavalt hea, ei taheta raha maksta või mingil muul põhjusel. Meie koolis on aga just vastupidi, õpilastele meeldib koolisöök ja õpilasi käib nii palju söömas, et toidu valmistamiseks mõeldud seadeldised ütlevad tihti üles. Koolilehe toimetus uuriski peakokk Kaja käest, kuidas toidud valmivad ja mida muud huvitavat koolisööklas tehakse.

Varajased hommikutunnid

Toitu valmistatakse põhimõtteliselt terve päev. Algust tehakse juba varajastel hommikutundidel, enamasti poole seitsme paiku hommikul. Esiteks kaupa vastu võttes eeldatakse, et kõik tooraine, mis on tellitud hulgiladudest lepingute alusel, on värske. Peale kauba vastuvõttu jagatakse neljale kokale tööülesanded. Päevas valmistatakse toitu umbes kaheksasajale inimesele, valdavalt 50 õpetajale, 700le õpilasele ja ka Põlva linna vanuritele ja sotsiaalhoolduse all olevatele inimestele. Toitu jääb üle suhteliselt vähe, sest see valmistatakse ostetud talongide järgi. Kuid kui jääb, siis on võimalus peale kella ühte sööma tulla. Toimeka päeva lõpus pannakse toolid laudadele ning korjatakse põrandalt lebavaid leivakoorukesi.

Mille pärast te päeva jooksul kõige rohkem muretsete?

„Kõige rohkem muretseme me muidugi talongide pärast. Tihtipeale antakse talonge ka vanematele õpilastele, kes ei ole toidu eest maksnud. Nii võib aga juhtuda, et toitu ei jätkugi.

Toidu suhtes avaldavad õpilased tihti oma arvamust, paljud ütlevad just, et võiks rohkem praadi olla. Praed ja makaronid ongi õpilaste lemmikud, juurviljasööke eriti ei taheta, kuid neid võiks just rohkem süüa,” arvab Kaja. Supid on vajalikud, sest igapäevane prae ja võileiva söömine võib pikapeale tervisele tunda anda. Makaronidele tuleb varsti piirang, nii palju ei tohigi anda. Viimased on palju kaloririkkamad kui kartul. Keskmiselt sisaldab üks portsjon makarone 600 kilokalorit, nende väljaarvutamiseks on mõeldud spetsiaalne programm. Hamburgerid, pitsad ja muu rämpstoit on täiesti keelatud- kõik peab olema tervislik. Ka puhvetis pakutakse tervislikumaid toite: apelsine, viinamarju jne, kuid kõrge hinna tõttu ostetakse neid vähe.

Jätkub KaSa...?, lk 5

Alice Herzmann 10C

Retk füüsika sügavustesse (KaSa...?, nr14, mai 2008, lk 4)

Kolmandal aprillil käis õpetaja Jaak Kepp 11B klassiga Tartus, TÜ Füüsikainstituudis.

Esmalt juhatati meid salapärase maja kõrgeimale korrusele, kus füüsikud tegelevad radioaktiivsuse ja kiirituse uurimisega. Seal haris üks kena noormees meid erinevate kiirguste ja nende levimiskeskkondade kohta ning näitas igasuguseid huvitavaid “riistapuid”.

Järgmiseks juhatati meid paar korrust allapoole, kus teadlased aatomkihtladestusega tegelevad. Olgugi et tegemist on väga huvitava protsessiga, mis iseenesest hõlmab endas rohkem keemiat kui füüsikat, ei olnud me tähtsa teadusliku avastuse tunnistajateks. Aatomkihtladestust saab kasutada väga väikeste osakeste või laengutega kulgevate protsesside kindlaks määramisel. Näiteks suitsuandurites. Härrastel oli seal kaks suurt masinat, millest üks oli kodukootud, teine kalli raha eest ostetud.

Edasi liikusime ruumi, kus füüsikud tegelevad pinnauuringutega. Meil kästi küll keset tuba asuvast hästi suurest ja hirm-kallist masinast vähemalt meetri kaugusele hoida, kuid selgitati siiski elavalt tema tööpõhimõtteid. Saime vaadata, millega ja kuidas vaakumit tekitatakse ja teada, miks ei tasu endale plasmatelerit soetada.

Jätkub KaSa...?, lk 4

Maria Kinnunen 11B

Jüri Ratas: “Edu võti on kodumaa-armastus” (KaSa...? nr14, mai 2008, lk 3)

Riigikogu aseesimees Jüri Ratas andis esmaspäeval, 28. mail Põlva Ühisgümnaasiumi 10. C klassile ühiskonnaõpetuse avatud tunni.

Härra Ratas uuris õpilastelt, miks kohalolijad just Põlva Ühisgümnaasiumis käivad, mida nad vabal ajal teha armastavad ja probleemidest Põlvas.

Veel räägiti hetkel kõige aktuaalsematel teemadel, nt majanduslangusest ning aktsiiside ja hindade tõusust. Et viimasega toime tulla, soovitas härra aseesimees teha pere eelarve – see on hea võimalus näha enda kulutusi.

Härra Ratas tunnustas kampaaniat „Teeme ära”, kus ta ka ise osales.
Tänapäeva Eesti probleemideks nimetas ta pigem raha kui kaupade puudust, tuues võrdluseks aega, kui poest sai asju vaid talongidega. Lõpetuseks mainis Jüri Ratas, et meist oleneb väga palju. Meie, kes me hetkel noored oleme, hakkame kandma järjest suuremat vastutust selle eest, milliseks kujuneb Eesti.

Ta soovitas mõelda, millega tahame tegelema hakata. Tema arvates on kodumaaarmastus edu võti. Lõpetuseks toonitas ta praeguste õpetajate ja klassikaaslaste olulist rolli meie elus, sest nemad mõjutavat meie tulevikku kõige rohkem.

Jätkub KaSa...?, lk 3

Mari-Liis Maikalo 10A

Uustulnukas (KaSa...?, nr14, mai 2008, lk 2)

Ehk on mõned tähelepanelikumad meist juba märganud, et endise sotsiaalpedagoogi Katrin Pihlapi asemel täidab vastavaid kohustusi keegi uus ja sõbralik naisterahvas. See tähelepanek on täiesti õige, sest alates 14. aprillist on Põlva Ühisgümnaasiumi sotsiaalpedagoogiks Ulvi Kollom.

Vestluse käigus selgus, et energiline ja rõõmus Ulvi töötas varem juuksurina (mis tema heade suhtemisoskuste tõttu talle ka kindlasti sobis), kuid umbes kolm aastat tagasi otsustas ta proovida midagi uut. Alguses kaldus mõte küll psühholoogia poole, kuid Ulvi mõistis, et ka sotsiaaltöö hõlmab erinevaid valdkondi, millest parim on tema arvates töötamine noortega. Seda silmas pidades seadiski ta sammud Lääne- Viru Rakenduskõrgkooli poole, mille ta sel kevadel sotsiaaltöö alal lõpetada kavatseb.

Jätkub KaSa...?, lk 2

Henet Kurvits 10A

“Mees, kes teadis ussisõnu“ (KaSa...?, nr 13, veebruar 2008, lk 11)

Romaan „Mees, kes teadis ussisõnu” osutus Eestis üheks enimmüüdavamaks raamatuks ning on pälvinud palju positiivset kriitikat. Peamiselt sel põhjusel otsustasingi antud teost lugeda.

Süžee on üsna sünge alatooniga. Peategelast Leemetit saadab pidev äng ning surnulõhn, mis sümboliseerib seda, et ta on viimane omasuguste hulgast. Hoolimata sellest, et enamus Leemeti lootustest purunevad ning kõik talle kallid surevad, täitub lõpuks mehe lapsepõlveunistus. Samas tõdeb ta, et miski pole jääv. Maailm muutub, ussisõnade aeg saab läbi, aga kord unustatakse ka raudmehed oma kommetega ja leiutatakse midagi hoopis uut.

Autor on kujutanud muistseid eestlasi väga looduslähedase rahvana, kes loodud elama metsas.

Rästikud olid nende vennad ning loomulikult osati ka ussisõnu, mille abil kutsuti toidu hankimiseks jahiloomi enda juurde. Inimesed olid siis õnnelikumad ning nende elu oli muretum. End ümbritsevasse suhtuti austuse ja lugupidamisega.

Siiski oli enamik inimesi kolinud küladesse. Nad võtsid omaks raudmeeste uued kombed ning unustasid vanad tavad, kaasaarvatud ussisõnad. See tundus naeruväärne, sest nad alistusid võõrastele, sõid liha asemel veidraid toite ning nägid mõttetult palju vaeva põllul orjamisega.

Jätkub KaSa...?, lk 11

Kati Rööpmann 12B

Teateid rindejoone tagant (KaSa...?, nr13, veebruar 2008, lk 9)

Vanasti ei olnud rohi rohelisem kui nüüd. Juba siis oli paljudes kohtades asfalt. Ei hakka vanu illusioone ja müüte enam toitma. Mis on siis viie aastaga muutunud, kui seisad ühtäkki pidevalt näoga klassi poole? Ehk kui oled õpilase asemel õpetaja. Aega on ikka vaid 45 minutit. Ja mõlemal osapoolel on piisavalt püssirohtu. Muidugi juhul, kui saab väita, et tegemist on vastandlike osapooltega.

Tunnis kirju ma enam ei kirjuta. Mitte, et teemasid poleks või mõte ei jookseks. Samuti on lakanud kudumine. (Miks mul oli 5. klassis illusioon, et ma sellega vahele ei jää?) Sosistamine on vähenenud drastiliselt, mis on ilmselt tingitud pinginaabri puudumisest. Muus osas on kõik üsna sama, et peab õpikut lugema, töövihikut täitma, koduseid töid tegema, raamatukogus käima. Hilineda tundi ei või, tukkuda ja haigutada pole ka hea. Aknast välja vaatamine on siiski jäänud. Vaieldamatu lemmik on lumehelveste lugemine kontrolltööde ajal. Kõva häälega lobisemine on endiselt jõukohane, aga selle eest makstakse nüüd juba palka.
Aga jah, et mis vahe siis on olla õpilane ja õpetaja?

Seitsmes taevas

Ma alustasin ajaloo õpetamist 7. klassidega. Kõige mõnusam iga, kus üldse alustada tutvust noorsooga. See vanus on õpilaste jaoks keerukas ja noorel õpetajal on iseendaga nii palju tegemist, et milleks langeda hüsteeriasse kohe esimestel tundidel? Mõlemal on tegevust niigi. Igatahes, ma hakkasin kusagilt otsast oma ainealase jutuga pihta. Kolmkümmend teismelist ja ristiusu kiriku struktuur. Kui see ei ole lotovõit, siis mis veel saab olla? Kõik vajalikud kriteeriumid on korraga olemas, et tund luhta läheks. Selline tunne oli, nagu oleks elukutse valikul väikese, aga küllaltki otsustava vea teinud. Trennis polnud õpetamise alguskuudel käia enam vaja, paraja füüsilise koormuse sain juba oma tundidestki kätte. Kuidagi ääri-veeri need minutid ja tunnid kulusid. Kuni ühel päeval jäi üks noormees 7. klassist pärast tundi ning hakkas vaiksel häälel rääkima, et tema isa tahab ühte teadet mulle edastada. No selge, et esimene jama käes- oli mu mõte. Poiss hakkas vaikselt rääkima, et kuule, mu isa tahaks teiega kokku saada ja seda kiiremas korras. Minu küsivale pilgule vastati konkreetselt- ta tahab teid omale naiseks. Ma ehmatasin väga ära, ühmasin, et mina tema isa ei taha, kuni tuli meelde, et nüüd ma võisin küll õpilast väga solvata. Poiss siis vastu, et olgu pealegi. Aga et äkki ma võiks tema endaga abielluda. Tegin vaid suuri silmi, poiss lisas, et kuule, ega ma ei ole esimest korda 7. klassis. Enam ei mäleta, kuidas see dialoog lõppes. Igatahes enne abielu saime pidama. „Meie ajal” üldiselt selliseid ettepanekuid ei tahetud teha või ei tuldud selle peale. Või tehti neid koridorivaikuses, nelja silma all.

Jätkub KaSa...?, lk 9

Õpetaja Piret Tänav

PÜG õpilased maailma avastamas:vol 1 (KaSa...?, nr13, veebruar 2008, lk 8)

Kindlasti on paljud Põlva ÜG õpilased tähele pannud, et alati rõõmsameelset ja toredat tüdrukut Liisbet Tilka ei ole enam meie koolis näha. Ta õpib sellel aastal Austrias. Uurisin temalt selle kohta veidi.

Räägi täpselt, kuidas see kõik algas?

Algas see kõik tegelikult juba päris ammu. Mulle on alati vahetusõpilase elu huvitavana tundunud ja sooviks oli ka veel ühe võõrkeele selgeks saamine. Natuke lähemale oma mõtte teostamisele jõudsin ma ühel tavalisel suvepäeval. Sõitsime perega autoga ja rääkisime maailma asjadest. Ütlesin niisama jutujätkuks, et ma tahaks vahetusõpilaseks minna. Selle toetajaskonnaks osutus terve minu pere. Isa ütles kohe, et jaa muidugi! Hakka võimalusi uurima ja mine!

Mis edasi sai?

Edasi otsisin erinevaid variante ja sattusin ka Youth For Understandingu(YFU) koduleheküljele. Jäingi YFU juurde pidama. Seal oli vaja ära täita üks ankeet. Küsimused puudutasid perekonda ja loomulikult seda, miks soovin vahetusõpilaseks minna. Natukese aja pärast sain kutse valimispäevale.

Mis tundega lahkusid Eestist?

Eestis olles polnud mul aimugi, mis toimuma hakkab. Ma küll teadsin, et mu elu muutub 100%. Aga kuidas täpselt? Kümnenda klassi viimasel koolipäeval sain päriselt aru, et oma seniste klassikaaslastega ei saa ma enam kunagi ühes klassis olla.

Kuidas Sind seal vastu võeti? Ja kuidas üldse Sinusse suhtutakse?

Siia tulles olin ma alguses esimeses vahetusperes. Seal oli mul kaks peaaegu samaealist venda. Nad võtsid mind väga hästi vastu. Mu esimene pere oli suurepärane. Kaks nädalat elasin seal ja siis läksin oma õigesse perre. Siin on mul aasta noorem õde. Tema läks pooleks aastaks Lätti vahetusõpilaseks, nii et praegu elan ma koos ainult oma kasuemaga. Koolis ja orkestris olen ma samasugune liige nagu kõik teised. Muidugi pöörati mulle alguses rohkem tähelepanu, aga nüüd on see vaibunud.

Kas sealse eluga harjumine võttis kaua aega?

Ma arvan, et päris kõigega pole ma siiani harjunud. Siin on komme alati kõiki kättpidi tervitada, mina aga olen harjunud lihtsalt kõva häälega “Tere!" ütlema. Alguses oli küll harjumatu iga päev rongiga sõita või pea igal nädalavahetusel ballidel käia. Tänaseks on see kõik igapäevane. Üldine elu-olu ja toitumine on küllaltki sarnane Eesti omale. „Kultuurišokki”, millest meile kogu aeg räägiti, pole ma kogenud.

Jätkub KaSa...?, lk 8

Kerli Loopman 10B

Saskia Pellenen: „Mulle meeldib, kui inimesed mõtlevad kõva häälega” (KaSa...?, nr13, veebruar 2008, lk 7)

Kes on see stiilne tüdruk oma julge kõnnakuga, kes tekitab aukartust nii õpilastes kui oma kolleegides – Õpilasesinduse liikmetes? See on Saskia Pellenen – Põlva Ühisgümnaasiumi Õpilasesinduse president.

Saskia päev algab äratuskellaga. Täpsemalt teeb see häält iga üheksa minuti tagant, kuni neiu on sunnitud konstateerima fakti, et taas on koolipäev. Väike ekskursioon vannituppa ja siis liigub Saskia kööki, kus teda ootab muuhulgas hommikune šokolaadipuding ja kohv. Tüüpiliste hommikutegevuste hulka kuulub ka koos vennaga multikate vaatamine ja seejärel sukeldub ta oma garderoobi. Saskia arvates puudub tal kindel žanr, mille järgi riietuda: „Ma ei taha olla mingi beibe või goot (subkultuur, mille järgijad kannavad keskaegsete mõjutustega musti kleite, korsette jms. - toim.), ma kannan seda, mida ma tahan.”

Autoriteetne president

Õpilasesinduse (edaspidi ÕE) presidendiks olemine ei ole mingi koormus, Saskia ülesanneteks on muu hulgas protokollida ja juhtida (huvijuhi abiga) koosolekuid. Tavalisele õpilasele mõeldes korraldab ÕE igasuguseid stiilipäevi ja üritusi, et vähegi huvitav oleks. Ühe (õpilasesinduse) presidendi olulisimad omadused on Saskia arvates sõbralikkus ja autoriteetsus, kuna presidendi sõna loeb rohkem kui tavaliikme oma. Suurimaks muutuseks ÕEs on tema arvates just presidendi vahetus, sest eks igaüks too endaga uusi tuuli kaasa. Saskiale meeldib koosolekutel viibida: „Mulle väga meeldib, minu meelest on siin väga vahvad inimesed koos.”

Head õpetajad ja maitsev toit

Küsimusele, milliseid probleeme koolis kõige rohkem ette tuleb, vastab ta oma tavapärasel positiivsel toonil, et kõik on normaalne. Niinimetatud klannid kuuendas-seitsmendas klassis on Saskia arvates ealine iseärasus, ja et seda tuleb ette igas koolis. Midagi märkimisväärset, mis teda häiriks, ei ole. Kuigi tuleks ära mainida asjaolu, et liigub arvamus, nagu oleks gümnaasiumiastmes kõige nõrgem just C (keelte ja kultuuri) klass. Saskiale meeldikski just C klassis oma õpinguid jätkata, et omandada kolmandat keelt ja õppida draamakunsti, aga ta ei tee seda just selle üldlevinud arvamuse pärast. Koolitoit maitseb Saskiale väga (siiski Tarbijate Ühistust) ja õpetajatega on tema arvates meil väga vedanud. Ained, mida ta tahaks õppida, aga pole kooli tunniplaanis, on psühholoogia, mis tuleb tõsi küll alates 10ndast klassist, ja ladina keel. „Prantsuse keel on ka ilus, aga selleks tuleb minna Tartusse,” räägib ta.

Sõprus ja usaldus

Saskia hindab inimestes kõige rohkem ausust ja otsekohesust: „Mulle meeldib, kui inimesed mõtlevad kõva häälega ja julgevad seda, mida nad mõtlevad, välja öelda.” Saskia räägib ausalt ja ütleb, et temal on paljude tuttavate seas vaid üks sõber, sest sõprus on midagi enamat kui niisama ringi hängimine. Sõprus tähendab tema jaoks midagi enamat kui sõbrad olemist ja sõpruse tähtsaimaks eelduseks peab ta vastastikust usaldust.

Jätkub KaSa...?, lk 7

Alo Valge 9D

Jaana Aedmäe: “Oluline on teha oma asja ning teha seda hästi.” (KaSa...?, nr13, veebruar 2008, lk 6)

Kindlasti on meie lugejad märganud koolis ringi liikumas särasilmset huvijuhti Jaana Aedmäed. Et noorel naisterahval on hetkel käsil esimene tööaasta Põlva ÜG-s, pole paljud jõudnud temaga lähemat tutvust sobitada. Siinkohal on usaldatud mulle vastutusrikas ülesanne: tuua teieni Jaana Aedmäe mõtted iseendast ning “huvijuhtimisest.”

Enne Põlva ÜG-sse tulemist töötas Jaana Meremäe vallas arendusnõunikuna, kuid kui härra Kaido Palu pakkus talle võimalust liituda meie kooli kollektiiviga, oli Jaana lahkesti nõus. “Arvatavasti oli tegemist mitmete asjaolude kokkulangemisega. Mulle väga meeldis mu eelmine töö, kuid Verioralt Meremäele on piisavalt kauge käia ning ilmselt olin jõudnud arusaamani, et tahan rohkem tegeleda noortega.” Ja kogemusi selles vallas Jaanal jätkub: näiteks oli ta pikka aega Veriora noortekeskuse perenaine ning möödunud suvel Obinitsa rahvusvahelise noortelaagri Simple Life peakorraldaja.

Uudsus on põnev

Oma tööd huvijuhina peab Jaana väga põnevaks, eriti praegu, esimesel aastal, mil kõik situatsioonid on esmakordsed. Ta hindab väga kõrgelt koostööd noortega, neilt tulevat positiivset energiat ning võimalust midagi organiseerida, korraldada. Samas ei lase Jaana end ettetulevatest raskustest häirida. “Neil hetkedel, mil olen tundnud kurbust, olen mõelnud, et tegelikkuses pole viga ei minus ega kelleski teises, vaid selles, et inimeste ootused ja nägemused asjadest on erinevad ning pole toimunud piisavat omavahelist kommunikatsiooni. Ja... nii suures kollektiivis kui seda on Põlva ÜG-s ei saagi alati kõik rahul olla. Oluline on teha oma asja ning teha seda hästi.”

Humanistlik külg

Et elu ei koosne sajaprotsendiliselt argitööga seonduvast, ei saanud loo autor veidi isiklikematest küsimustest kuidagi üle ega ümber. Samas polnud Jaanagi sõnakehv ning osutus oma vaadetes vägagi humanistlikuks. Näiteks enda tugevamaks küljeks peab ta hoolivust teiste suhtes. “Ma üritan inimestele mitte haiget teha ning eeldan, et ka mulle ei tehta haiget.” Olulisim iseloomuomadus on Jaana jaoks ausus, mida küll kahjuks tänapäeva maailmas kipub järjest vähemaks jääma. “Silmakirjalikkus, valetamine ja vägivald on minu jaoks täiesti taunitavad.”

Jätkub KaSa...?, lk 6

Eleri Lõhmus 12B

“Tule ja püüa ise ära teha!“ (KaSa...?, nr13, veebruar 2008, lk 4-5)

Huvijuht Jaana teatas meile ühel päeval, et tema meelest oleks väga tore kui me kool saaks mõnelt tuntud poliitikult vabariigi aastapäeva puhul isikliku tervituse ja ehk meie Eleriga oleksime nõus seda ülesannet enda kanda võtma. Kehitasime Eleriga õlgu, ning märkamatult olime me Jaanale juba lubaduse andnudki.

Mõne nädala pärast taas Jaanaga kokku saades küsisime muuseas, kes see poliitik olla võiks. "Ergma," vastas huvijuht kindlalt. "Miks just tema, kas keegi teine ei või olla?" ei saanud me aru. "Aga mis Ergmal viga on?" "Ei olegi midagi, ausõna! Aga miks just tema?" Mida lihtsam on küsimus, seda raskem vastus. Kool oli meile kokkusaamise riigikogu esimehega juba valentinipäevaks ära korraldanud. (Muide, võtke teadmiseks, et EV põhiseaduses ei ole kasutatud mõistet riigikogu esinaine või riigikogu peaspiiker, just seetõttu on eelmainitud ametinimetus olenemata soost kõige korrektsem.) Ega midagi! Kuigi kuupäev just parim polnud, leppisime asjaoluga, sest küllap on lihtsam meil oma ajakava muuta kui proua Ergmal.

400 kilomeetrit kõhugrippi

Kuigi õues olev plöga ei meenuta mingil tingimusel talve, ei huvita ilm viiruseid ega batsille. Juba nädal aega peres möllanud kõhugripp polnud minu peal veel endast märki näidanud ja arvasin sinisilmselt, et läheb nagu enne- ma ei jäägi haigeks. Arvake, kas mul oli õigus? Otseloomulikult mitte! Hommikul koolis, sõpradele kaardikesi ja kinke jagades tundsin end veidi nõrgalt, kuid panin selle uimasuse liiga kiirelt sooritatud hommikuse söömaaja arvele. Siiski, suundusin apteeki ja palusin midagi juhuks, kui see koledus mind siiski tabama peaks. Reisitabletid põlgasin ära, sest nende varu oli juba kuhjaga olemas (ma lihtsalt pole kunagi pikki sõite talunud), ning validool sai ainsaks (naiivseks) lootuseks. Jalutasin ühes selle lootusega autosse, et alustada pikka teekonda koos Eleri, Jaana ja autojuht Peetriga.

Esimesed paarkümmend kilomeetrit möödusid minu tögamise saatel. Tulevikuperspektiiv minna ajalukku inimesena, kes kogu riigikogu raskelt nakatas, oli ühtlasi naljakas ja ka masendav.
Mõne aja pärast, esimeses söögipeatuses, selgus, et tulebki kõige hullem. Ausalt öeldes, minu puhul oli söömisest asi kaugel ja edasist sõitu muutsid värvikamaks pausid…teadagi milleks. Kuidagi õnnestus kohale jõuda ja jätkasin järjekindlalt palvetamist, et pean mõne tunnikese vastu...

Osavõtlikud kuulajad

Riigikogus võttis meid lahkelt vastu Põlva oma "poiss" härra Urmas Klaas. Muude tegemiste kõrvalt tutvustas ta veidi hoonet ja rääkis ehk veidi avameelsemalt riigikogulase igapäevast. Olgu mainitud, et pisut häbelikult tunnistas Klaas Põlva olevat mõnusaimaks töö-ja elukeskkonnaks, kuigi see just suure üllatusena kahele Põlva patrioodile ei tulnud.
Usun, et minu ja Eleri näod jätsid mulje kõigest muust kui kahest noorest aktiivsest kodanikust, mida me ju ometigi oleme. Lisaküsimusi me suutelised esitama polnud, ise selle üle suurt piinlikkust tundes. Mina oma tõbise oleku tõttu ja Eleril on lihtsalt meeletu empaatiavõime. Seesamune empaatia lõi välja ka hiljem, ekskursioonil, kus poolel teel ma lihtsalt nõrkesin ja koridori pingi mugavust testida otsustasin. Jaanal õnnestus need mannetud ilmed ka imeosavalt koolidigika mälukaardile talletada.

"Jumal-jumal, te ju nakatate esimeest!"

Kui kell lõpuks tõotatud tundi näitas, juhatati meid Ene Ergma ruumidesse, mis olid esinduslikud ja suured . Kogu seltskond jätkas mõttes palvetamist, et ma inim-survepesuriks ei moonduks. Ei tea, kas oli palvetest abi, kuid viisakusavaldused ja tutvumine said vahejuhtumiteta mööda. Eleri sättis kohale kaamera ja proua esimees võis oma kõnega alustada. Kõnele järgnes videointervjuu, mille alustasin ja hiljem, end siiski kehvasti tundes, Elerile üle andsin.
Ilmselt olete aru saanud, et mul on kalduvus sattuda kõige imelikumatesse olukordadesse pentsikutes kohtades, nõnda jätkus ka minu saaga. Vahepeal, enne kõne algust ära käies tuli mind otsima Eleri, kes palus, et ma diktofoni tööle paneksin. Kui me ruumi tagasi minna soovisime, käratas üks kahest sekretärist meile, et me vait oleksime, sest ruumis filmitakse. Käratus ühtlasi ärritas ja lõbustas, sest naine polnud nähtavasti aru saanud, kes tegelikult filmivad. Kohe koorus küsimus, kelleks ta meid peab? Ma mõtlen funktsionaalselt. Et töllerdame niisama, kasutult, kaasas?

Hiljem nõrkushoole alla andes palusin end tualetti juhatada ja kui eelmainitud sekretär pihta sai, MILLISE haigusega tegemist on, saatis ta mind oma teekonnal koos sajatusega: "Jumal-jumal, te ju nakatate esimeest!" Hiljem ei lubatud mul ruumi tagasi minna, põhjendusega, et ehk pole veel liiga hilja. Momendiks tundus, et olen peaosaline ulmefilmis, kus katk taas maad laastab, kusjuures mina olengi kurjajuur. Eleri ühmas hiljem, et haritud inimene peaks teadma, et momendil oli ülejäänud seltskond palju nakkusohtlikum kui mina. Usun teda kui targemat inimest osalt juba seetõttu, et ta minu enesetunnet nõnda paremaks tegi.
Selle artikli peategelaseks pole siiski mina, vaid terve ja nooruslik Ene, kelle pärast me üldse tõotatud tee jalge alla võtsime. Toon teieni eksklusiivselt parimad katked intervjuust.

Jätkub KaSa...?, lk 5

Kristina Pentsa 12B

360º laulurõõmu (KaSa...?, nr13, veebruar 2008, lk 3)

Sõbrapäeval, 14. veebruaril sõitsime Pikajärve rühmaga Tallinnasse ÕEM-i lauluvõistlusele.
Üritus toimus ööklubis „360º”. Sinna oli kogunenud koos meiega seitse lauluhimulist malevarühma üle kogu Eesti.

Esitada tuli kaks laulu: üks omaloominguline, teine võis olla kaverdatud. Meie omaloominguliseks lauluks oli „Vana tee” (sõnad: Rivo Veski; viis: Heilo Järv, Birgit Päkk). Teiseks oli suvel maleva kokkutulekuks valminud „Pikajärvel lauluta ei saa”, mis sai esitatud nüüd väikeste muudatustega.

Žüriisse kuulusid kunagised rühmaülemad, tuntud poliitik Edgar Savisaar ja Justamendi muusik Jaan Elgula. Nende südamed võitsime oma teise lauluga, mis algas niivõrd plahvatuslikult, et pani terve publiku huvi tundma, mis laval toimub. Kaverdasime kolme tuntud laulu: „Leto svet”, „Korraks vaid”, „Suudlus läbi jäätunud klaasi”. Meie pingutused premeeriti auväärse teise poodiumikohaga.

Auhinnad panid välja Postimees, Kuulsaal, Laserring.
Üllatus oli suur, kuna me ei läinud võitma ning seega ei osanud arvata, et niivõrd hästi läheb. Kõik olid väga rahul ja nurisemiseks polnud põhjust.

Helen Vestla 12C

Võistulausujatest (KaSa...?, nr13, veebruar 2008, lk 3)

8.-9. veebruaril toimus Saaremaal Kuressaare Linnateatris Kuressaare Gümnaasiumi poolt korraldatud poeetilise nimetusega ettevõtmine: „Ülemaaline ilulugejate 15. võistulausumine“, lihtsamalt öeldes vabariiklik etlemiskonkurss, kus lisaks eesti koolidele on traditsiooniliselt osalejateks ka venekeelsete koolide parimad etlejad.

Möödunud aastal toimus see üritus Põlvamaal Moostes. Konkursi eesmärgiks on suurendada õpilaste huvi nii proosa kui luule lugemise vastu. Võistlusreglement nõuab mõlemat liiki tekstide esitamist. Auhindamisele järgneva arutelu jooksul vaadeldi kirjanike loomingu interpreteerimise erinevaid võimalusi. Žürii tööd juhtis tuntud näitleja Hans Kaldoja.

Põlvamaad esindasid Põlva Ühisgümnaasiumi etlejad Liisa Lutter, Erki Limbak, Eneli Vals (juhendaja Maia Punak) ja Eliisa Seedre (juhendaja Merle Pintson). Kõik neli on teinud läbi tõsise tuleproovi maakondlikel konkurssidel ja esindasid väärikalt meie maakonda. Võistlus oli erakordselt tasavägine ja kõrgetasemeline. Kokku tutvustati rohkem kui neljakümne erineva autori loomingut Kreutzwaldist Kivirähkini. Venekeelsete õpilaste esituses (osad neist astusid üles eesti keeles) saime nautida näiteks suurepäraseid Majakovski ja Zoštšenko tekstide interpretatsioone. Närvipinge oli nii suur, et üks esineja katkestas poolelt sõnalt ja lahkus lavalt. Õnneks suutis ta end siiski koguda ja astus üles viimasena, näidates suurepärast taset. Grand prix anti nooremas astmes Tallinna Inglise Kolledži noormehele Markkus Pulgale ja keskastmes Lümanda Põhikooli õpilasele Anna Talvile. Vanemas astmes viis selle koju Tallinna Vanalinna Hariduskolleegiumi neiu Doris Tääker.

Meie õpilastest jäi žüriile silma Eliisa Seedre (9. klass) väga hea noortepärase teksti esitamisega ja pälvis eripreemia. Žürii tänukiri ulatati ka Liisa Lutterile (5. klass) erakordselt täpse Paul-Eerik Rummo loomingu tõlgendamise eest. Ometi oli suurim kingitus meie ühisel arvamisel osalemisrõõm.

Võistlus toimus üksteist toetavas mõnusas õhkkonnas. Päeva lõpetuseks korraldati külalistele ekskursioon Kuressaare linnusesse, kus etlejaid üllatati muusikalise etteastega.

Jätkub KaSa...?, lk 3

Õpetaja Maia Punak

KULTUURIHEEROLD (KaSa...?,nr13,veebruar 2008,lk 2)

Põlva Kultuuri- ja Huvikeskuses askeldavad juba mitmendat aastat Põlva noored. Nad tegelevad kõigega alates riidehoiust, lõpetades ürituste korraldamisega.

Kultuuriheeroldite puhul on tegemist Põlva Kultuuri-ja Huvikeskuse projektiga, kus koolitatakse noori kultuurihuvilisi, et neid kurssi viia ürituste korraldamisega, projektide kirjutamisega ja tehnika süsteemidega, mis hõlmab enda alla nii selle kasutamise kui ka selle terminoloogia. Lisaks teoreetilistele loengutele on ka noortel endal võimalus käsi külge panna nii mõnegi ürituse korraldamisel. Tutvutakse lavataguse eluga ning saadakse täpselt teada, kui palju ühe ürituse korraldamine ikkagi aega ja energiat võtab. Noored on käinud ka uudistamas Tartu Vanemuise teatrit, kus neile tehti pikk ja väga põhjalik ringkäik. Põlva Kultuuri- ja Huvikeskus on neil aga otsast lõpuni läbi uuritud.
Põhiliselt tegelevad heeroldite koolitamisega Leena Kreitner (Põlva Kultuuri- ja Huvikeskuse turundusjuht) ja Eike Feigenbaum ( Põlva Kultuuri- ja Huvikeskuse direktriss).
Sellest projektist osa võtmine on suurepäraseks võimaluseks neile, kes on planeerinud end tulevikus siduda Tartu Ülikooli Viljandi Kultuuriakadeemiaga.

Mari Laaniste 12B

Vabadussõja kuule pühendatud aktus (KaSa...?,nr13,veebruar 2008,lk 2)

30. jaanuaril leidis aset Põlva Kultuurikeskuses Vabadussõja kuule pühendatud aktus, kuhu kutsuti kõik Põlva Ühisgümnaasiumi 10. klassi õpilased.

Teiste seas olid seal ka Kaitseministeerium, Kaitseliit, Põlva Maavalitsus, Põlva linnavalitsus, Räpina vallavalitsus, Kanepi vallavalitsus, Värska vallavalitsus, Räpina ÜG, Värska KK, Kanepi KK ja Põlva KK. Igast eelnimetatud koolist oli üks õpilane valmistanud ettekande vabadussõja ajaloost ning tähtsusest praegusele Eesti riigile, Põlva ÜG-d esindas Karl Kallas 10A klassist.
Aktusele tegi sissejuhatuse Põlva Maleva pealik kapten Tarmo Sütt, millele järgnesid tervitussõnad linnapea hr Tarmo Tammelt ja maavanem hr Priit Sibulalt. Sõnavõtuga esinesid kaitseminister hr Jaak Aaviksoo ja riigikogu liige hr Urmas Klaas. Iga üritusest osa võtnud kool sai kingituseks Vabadussõja kaardi.

Alice Herzmann 10c