Romaan „Mees, kes teadis ussisõnu” osutus Eestis üheks enimmüüdavamaks raamatuks ning on pälvinud palju positiivset kriitikat. Peamiselt sel põhjusel otsustasingi antud teost lugeda.
Süžee on üsna sünge alatooniga. Peategelast Leemetit saadab pidev äng ning surnulõhn, mis sümboliseerib seda, et ta on viimane omasuguste hulgast. Hoolimata sellest, et enamus Leemeti lootustest purunevad ning kõik talle kallid surevad, täitub lõpuks mehe lapsepõlveunistus. Samas tõdeb ta, et miski pole jääv. Maailm muutub, ussisõnade aeg saab läbi, aga kord unustatakse ka raudmehed oma kommetega ja leiutatakse midagi hoopis uut.
Süžee on üsna sünge alatooniga. Peategelast Leemetit saadab pidev äng ning surnulõhn, mis sümboliseerib seda, et ta on viimane omasuguste hulgast. Hoolimata sellest, et enamus Leemeti lootustest purunevad ning kõik talle kallid surevad, täitub lõpuks mehe lapsepõlveunistus. Samas tõdeb ta, et miski pole jääv. Maailm muutub, ussisõnade aeg saab läbi, aga kord unustatakse ka raudmehed oma kommetega ja leiutatakse midagi hoopis uut.
Autor on kujutanud muistseid eestlasi väga looduslähedase rahvana, kes loodud elama metsas.
Rästikud olid nende vennad ning loomulikult osati ka ussisõnu, mille abil kutsuti toidu hankimiseks jahiloomi enda juurde. Inimesed olid siis õnnelikumad ning nende elu oli muretum. End ümbritsevasse suhtuti austuse ja lugupidamisega.
Siiski oli enamik inimesi kolinud küladesse. Nad võtsid omaks raudmeeste uued kombed ning unustasid vanad tavad, kaasaarvatud ussisõnad. See tundus naeruväärne, sest nad alistusid võõrastele, sõid liha asemel veidraid toite ning nägid mõttetult palju vaeva põllul orjamisega.
Jätkub KaSa...?, lk 11
Kati Rööpmann 12B
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar