PÜG õpilased maailma avastamas:vol 1 (KaSa...?, nr13, veebruar 2008, lk 8)

Kindlasti on paljud Põlva ÜG õpilased tähele pannud, et alati rõõmsameelset ja toredat tüdrukut Liisbet Tilka ei ole enam meie koolis näha. Ta õpib sellel aastal Austrias. Uurisin temalt selle kohta veidi.

Räägi täpselt, kuidas see kõik algas?

Algas see kõik tegelikult juba päris ammu. Mulle on alati vahetusõpilase elu huvitavana tundunud ja sooviks oli ka veel ühe võõrkeele selgeks saamine. Natuke lähemale oma mõtte teostamisele jõudsin ma ühel tavalisel suvepäeval. Sõitsime perega autoga ja rääkisime maailma asjadest. Ütlesin niisama jutujätkuks, et ma tahaks vahetusõpilaseks minna. Selle toetajaskonnaks osutus terve minu pere. Isa ütles kohe, et jaa muidugi! Hakka võimalusi uurima ja mine!

Mis edasi sai?

Edasi otsisin erinevaid variante ja sattusin ka Youth For Understandingu(YFU) koduleheküljele. Jäingi YFU juurde pidama. Seal oli vaja ära täita üks ankeet. Küsimused puudutasid perekonda ja loomulikult seda, miks soovin vahetusõpilaseks minna. Natukese aja pärast sain kutse valimispäevale.

Mis tundega lahkusid Eestist?

Eestis olles polnud mul aimugi, mis toimuma hakkab. Ma küll teadsin, et mu elu muutub 100%. Aga kuidas täpselt? Kümnenda klassi viimasel koolipäeval sain päriselt aru, et oma seniste klassikaaslastega ei saa ma enam kunagi ühes klassis olla.

Kuidas Sind seal vastu võeti? Ja kuidas üldse Sinusse suhtutakse?

Siia tulles olin ma alguses esimeses vahetusperes. Seal oli mul kaks peaaegu samaealist venda. Nad võtsid mind väga hästi vastu. Mu esimene pere oli suurepärane. Kaks nädalat elasin seal ja siis läksin oma õigesse perre. Siin on mul aasta noorem õde. Tema läks pooleks aastaks Lätti vahetusõpilaseks, nii et praegu elan ma koos ainult oma kasuemaga. Koolis ja orkestris olen ma samasugune liige nagu kõik teised. Muidugi pöörati mulle alguses rohkem tähelepanu, aga nüüd on see vaibunud.

Kas sealse eluga harjumine võttis kaua aega?

Ma arvan, et päris kõigega pole ma siiani harjunud. Siin on komme alati kõiki kättpidi tervitada, mina aga olen harjunud lihtsalt kõva häälega “Tere!" ütlema. Alguses oli küll harjumatu iga päev rongiga sõita või pea igal nädalavahetusel ballidel käia. Tänaseks on see kõik igapäevane. Üldine elu-olu ja toitumine on küllaltki sarnane Eesti omale. „Kultuurišokki”, millest meile kogu aeg räägiti, pole ma kogenud.

Jätkub KaSa...?, lk 8

Kerli Loopman 10B