“Tule ja püüa ise ära teha!“ (KaSa...?, nr13, veebruar 2008, lk 4-5)

Huvijuht Jaana teatas meile ühel päeval, et tema meelest oleks väga tore kui me kool saaks mõnelt tuntud poliitikult vabariigi aastapäeva puhul isikliku tervituse ja ehk meie Eleriga oleksime nõus seda ülesannet enda kanda võtma. Kehitasime Eleriga õlgu, ning märkamatult olime me Jaanale juba lubaduse andnudki.

Mõne nädala pärast taas Jaanaga kokku saades küsisime muuseas, kes see poliitik olla võiks. "Ergma," vastas huvijuht kindlalt. "Miks just tema, kas keegi teine ei või olla?" ei saanud me aru. "Aga mis Ergmal viga on?" "Ei olegi midagi, ausõna! Aga miks just tema?" Mida lihtsam on küsimus, seda raskem vastus. Kool oli meile kokkusaamise riigikogu esimehega juba valentinipäevaks ära korraldanud. (Muide, võtke teadmiseks, et EV põhiseaduses ei ole kasutatud mõistet riigikogu esinaine või riigikogu peaspiiker, just seetõttu on eelmainitud ametinimetus olenemata soost kõige korrektsem.) Ega midagi! Kuigi kuupäev just parim polnud, leppisime asjaoluga, sest küllap on lihtsam meil oma ajakava muuta kui proua Ergmal.

400 kilomeetrit kõhugrippi

Kuigi õues olev plöga ei meenuta mingil tingimusel talve, ei huvita ilm viiruseid ega batsille. Juba nädal aega peres möllanud kõhugripp polnud minu peal veel endast märki näidanud ja arvasin sinisilmselt, et läheb nagu enne- ma ei jäägi haigeks. Arvake, kas mul oli õigus? Otseloomulikult mitte! Hommikul koolis, sõpradele kaardikesi ja kinke jagades tundsin end veidi nõrgalt, kuid panin selle uimasuse liiga kiirelt sooritatud hommikuse söömaaja arvele. Siiski, suundusin apteeki ja palusin midagi juhuks, kui see koledus mind siiski tabama peaks. Reisitabletid põlgasin ära, sest nende varu oli juba kuhjaga olemas (ma lihtsalt pole kunagi pikki sõite talunud), ning validool sai ainsaks (naiivseks) lootuseks. Jalutasin ühes selle lootusega autosse, et alustada pikka teekonda koos Eleri, Jaana ja autojuht Peetriga.

Esimesed paarkümmend kilomeetrit möödusid minu tögamise saatel. Tulevikuperspektiiv minna ajalukku inimesena, kes kogu riigikogu raskelt nakatas, oli ühtlasi naljakas ja ka masendav.
Mõne aja pärast, esimeses söögipeatuses, selgus, et tulebki kõige hullem. Ausalt öeldes, minu puhul oli söömisest asi kaugel ja edasist sõitu muutsid värvikamaks pausid…teadagi milleks. Kuidagi õnnestus kohale jõuda ja jätkasin järjekindlalt palvetamist, et pean mõne tunnikese vastu...

Osavõtlikud kuulajad

Riigikogus võttis meid lahkelt vastu Põlva oma "poiss" härra Urmas Klaas. Muude tegemiste kõrvalt tutvustas ta veidi hoonet ja rääkis ehk veidi avameelsemalt riigikogulase igapäevast. Olgu mainitud, et pisut häbelikult tunnistas Klaas Põlva olevat mõnusaimaks töö-ja elukeskkonnaks, kuigi see just suure üllatusena kahele Põlva patrioodile ei tulnud.
Usun, et minu ja Eleri näod jätsid mulje kõigest muust kui kahest noorest aktiivsest kodanikust, mida me ju ometigi oleme. Lisaküsimusi me suutelised esitama polnud, ise selle üle suurt piinlikkust tundes. Mina oma tõbise oleku tõttu ja Eleril on lihtsalt meeletu empaatiavõime. Seesamune empaatia lõi välja ka hiljem, ekskursioonil, kus poolel teel ma lihtsalt nõrkesin ja koridori pingi mugavust testida otsustasin. Jaanal õnnestus need mannetud ilmed ka imeosavalt koolidigika mälukaardile talletada.

"Jumal-jumal, te ju nakatate esimeest!"

Kui kell lõpuks tõotatud tundi näitas, juhatati meid Ene Ergma ruumidesse, mis olid esinduslikud ja suured . Kogu seltskond jätkas mõttes palvetamist, et ma inim-survepesuriks ei moonduks. Ei tea, kas oli palvetest abi, kuid viisakusavaldused ja tutvumine said vahejuhtumiteta mööda. Eleri sättis kohale kaamera ja proua esimees võis oma kõnega alustada. Kõnele järgnes videointervjuu, mille alustasin ja hiljem, end siiski kehvasti tundes, Elerile üle andsin.
Ilmselt olete aru saanud, et mul on kalduvus sattuda kõige imelikumatesse olukordadesse pentsikutes kohtades, nõnda jätkus ka minu saaga. Vahepeal, enne kõne algust ära käies tuli mind otsima Eleri, kes palus, et ma diktofoni tööle paneksin. Kui me ruumi tagasi minna soovisime, käratas üks kahest sekretärist meile, et me vait oleksime, sest ruumis filmitakse. Käratus ühtlasi ärritas ja lõbustas, sest naine polnud nähtavasti aru saanud, kes tegelikult filmivad. Kohe koorus küsimus, kelleks ta meid peab? Ma mõtlen funktsionaalselt. Et töllerdame niisama, kasutult, kaasas?

Hiljem nõrkushoole alla andes palusin end tualetti juhatada ja kui eelmainitud sekretär pihta sai, MILLISE haigusega tegemist on, saatis ta mind oma teekonnal koos sajatusega: "Jumal-jumal, te ju nakatate esimeest!" Hiljem ei lubatud mul ruumi tagasi minna, põhjendusega, et ehk pole veel liiga hilja. Momendiks tundus, et olen peaosaline ulmefilmis, kus katk taas maad laastab, kusjuures mina olengi kurjajuur. Eleri ühmas hiljem, et haritud inimene peaks teadma, et momendil oli ülejäänud seltskond palju nakkusohtlikum kui mina. Usun teda kui targemat inimest osalt juba seetõttu, et ta minu enesetunnet nõnda paremaks tegi.
Selle artikli peategelaseks pole siiski mina, vaid terve ja nooruslik Ene, kelle pärast me üldse tõotatud tee jalge alla võtsime. Toon teieni eksklusiivselt parimad katked intervjuust.

Jätkub KaSa...?, lk 5

Kristina Pentsa 12B