Vanasti ei olnud rohi rohelisem kui nüüd. Juba siis oli paljudes kohtades asfalt. Ei hakka vanu illusioone ja müüte enam toitma. Mis on siis viie aastaga muutunud, kui seisad ühtäkki pidevalt näoga klassi poole? Ehk kui oled õpilase asemel õpetaja. Aega on ikka vaid 45 minutit. Ja mõlemal osapoolel on piisavalt püssirohtu. Muidugi juhul, kui saab väita, et tegemist on vastandlike osapooltega.
Tunnis kirju ma enam ei kirjuta. Mitte, et teemasid poleks või mõte ei jookseks. Samuti on lakanud kudumine. (Miks mul oli 5. klassis illusioon, et ma sellega vahele ei jää?) Sosistamine on vähenenud drastiliselt, mis on ilmselt tingitud pinginaabri puudumisest. Muus osas on kõik üsna sama, et peab õpikut lugema, töövihikut täitma, koduseid töid tegema, raamatukogus käima. Hilineda tundi ei või, tukkuda ja haigutada pole ka hea. Aknast välja vaatamine on siiski jäänud. Vaieldamatu lemmik on lumehelveste lugemine kontrolltööde ajal. Kõva häälega lobisemine on endiselt jõukohane, aga selle eest makstakse nüüd juba palka.
Aga jah, et mis vahe siis on olla õpilane ja õpetaja?
Tunnis kirju ma enam ei kirjuta. Mitte, et teemasid poleks või mõte ei jookseks. Samuti on lakanud kudumine. (Miks mul oli 5. klassis illusioon, et ma sellega vahele ei jää?) Sosistamine on vähenenud drastiliselt, mis on ilmselt tingitud pinginaabri puudumisest. Muus osas on kõik üsna sama, et peab õpikut lugema, töövihikut täitma, koduseid töid tegema, raamatukogus käima. Hilineda tundi ei või, tukkuda ja haigutada pole ka hea. Aknast välja vaatamine on siiski jäänud. Vaieldamatu lemmik on lumehelveste lugemine kontrolltööde ajal. Kõva häälega lobisemine on endiselt jõukohane, aga selle eest makstakse nüüd juba palka.
Aga jah, et mis vahe siis on olla õpilane ja õpetaja?
Seitsmes taevas
Ma alustasin ajaloo õpetamist 7. klassidega. Kõige mõnusam iga, kus üldse alustada tutvust noorsooga. See vanus on õpilaste jaoks keerukas ja noorel õpetajal on iseendaga nii palju tegemist, et milleks langeda hüsteeriasse kohe esimestel tundidel? Mõlemal on tegevust niigi. Igatahes, ma hakkasin kusagilt otsast oma ainealase jutuga pihta. Kolmkümmend teismelist ja ristiusu kiriku struktuur. Kui see ei ole lotovõit, siis mis veel saab olla? Kõik vajalikud kriteeriumid on korraga olemas, et tund luhta läheks. Selline tunne oli, nagu oleks elukutse valikul väikese, aga küllaltki otsustava vea teinud. Trennis polnud õpetamise alguskuudel käia enam vaja, paraja füüsilise koormuse sain juba oma tundidestki kätte. Kuidagi ääri-veeri need minutid ja tunnid kulusid. Kuni ühel päeval jäi üks noormees 7. klassist pärast tundi ning hakkas vaiksel häälel rääkima, et tema isa tahab ühte teadet mulle edastada. No selge, et esimene jama käes- oli mu mõte. Poiss hakkas vaikselt rääkima, et kuule, mu isa tahaks teiega kokku saada ja seda kiiremas korras. Minu küsivale pilgule vastati konkreetselt- ta tahab teid omale naiseks. Ma ehmatasin väga ära, ühmasin, et mina tema isa ei taha, kuni tuli meelde, et nüüd ma võisin küll õpilast väga solvata. Poiss siis vastu, et olgu pealegi. Aga et äkki ma võiks tema endaga abielluda. Tegin vaid suuri silmi, poiss lisas, et kuule, ega ma ei ole esimest korda 7. klassis. Enam ei mäleta, kuidas see dialoog lõppes. Igatahes enne abielu saime pidama. „Meie ajal” üldiselt selliseid ettepanekuid ei tahetud teha või ei tuldud selle peale. Või tehti neid koridorivaikuses, nelja silma all.
Jätkub KaSa...?, lk 9
Õpetaja Piret Tänav
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar