„Õpilane on mõtlev inimene” (KaSa...?, nr 14, mai 2008, lk 6)

Härra Kaido Palu on meie kooli oma karmi aga õiglase käega juhtinud juba viis aastat, kuid ometi kohtuvad õpilased temaga põhiliselt aktustel ja koolisööklas. Nüüd on KaSa...? lugejatel eksklusiivne võimalus lehe vahendusel meie direktorit rohkem tundma õppida.

Nagu iga teine tööinimene tuleb härra Kaido Palu hommikul kell kaheksa koolimajja ning lahkub sealt alles õhtul kuue paiku. Direktori argipäev on oma korralduse poolest küllaltki kaootiline. Päev algab kantseleis, kus vaadatakse üle eelmisel õhtul lahendamata jäänud majandusküsimused ning direktor võtab vastu posti. Järgnev tund kulubki kirjadele vastamiseks ning kalendriga töötamiseks. Üsna pea tekivad erinevad probleemid: kas kellelgi on midagi tarvis, tuleb mingi mure lahendada või on Kaidol vaja olla vahendajaks kahe erineva osapoole vahel. Ja otseloomulikult on direktori päevakavas erinevad koosolekud, kas siis õpetajatega või linnavalitsuses, kus ühiselt arutatakse kooliga seonduvaid probleeme.

Et päev on pikk ja väsitav, käib Kaido lõunapausil koolisööklas söömas. “Mina olen söökla toiduga rahul. Mulle ka vahetevahel ei meeldi mõni söök, näiteks hernesupp, aga kui kõht on tühi, söön ma ikkagi toidu ära. Aga kodus vabatahtlikult ma hernesuppi küll ei tee.”

Ka õpilane on inimene

Rääkides direktoritöö positiivsetest pooltest, ei väsi Kaido kiitmast meie kooli õpilasi ja õpetajaid. “Meil on väga head õpetajad ja väga head õpilased. Targad, särasilmsed, õpihimulised. Selle üle on ainult hea meel.” Samas ei salli direktor virisemist, kuna sellise suhtumisega ei saavat midagi paremaks muuta. “Tegelikult on palju asju, mida igaüks saab muuta. Tuleb need asjad leida ja vaikselt pihta hakata.”

Õpilastega puutub direktor kokku paar korda päevas, mil tuleb tõsiselt noortega suhelda. Keerulisemaid probleeme esineb nädalas mõni, sellisel juhul on tavaliselt tegemist suurema, mitme õpilase vahelise probleemiga. “Ükskõik, mida õpilasega ka ei arutata, on ta mõtlev inimene ning temasse tuleb suhtuda austavalt.”

Kaido ise oli õpilasena täiesti tavaline poiss, kes ei seisnud pudeliski paigal. “Ma olen peale tunde nurgas seisnud ja mitte ükskord. Samas oli mul kolmanda klassi päevikus kõikide märkuste kõrval ka üks kiitus: “Tubli poiss, sõi kõik toidu ära!”.”

Jätkub KaSa...? lk 6

Eleri Lõhmus 12B