Oli lumise neljapäeva hommik, kui ootasin Säästumarketi parklas Arantxat – hispaania juurtega sakslannat, et koos minu juurde pannkooke sööma minna. Pooleldi lõunamaalane, oli ta end kenasti sisse pakkinud ning oma sõnade järgi tundis täiel rinnal rõõmu jalutuskäigust talvises Põlvas.Eestisse tuli noor neiu praktikat tegema. Kuna ta õpib Kölnis sotsiaaltööd ning õpingute raskuspunktiks on töö algkooli laste ja noortega ning vabaaja pedagoogika, siis siin töötas Arantxa Põlva Kultuuri- ja Huvikeskuse Avatud Noortekeskuses. Tema jutust selgub, et praktika välismaal oli üks osa õppekavast ja seega on mitmed tema sõbrad teistes riikides, nt Soomes, Hispaanias, Austrias.
“Senimaani olen töötanud vaid lasteaia ja algkooli lastega, aga kuna õppeprogrammi raskuspunktiks olid noored ning vabaaja pedagoogika, siis nüüd otsustasin noortekeskuse kasuks.”
Tulevases elus Arantxa noortekeskusesse tööle ei läheks, kuna seal puudub turvatunne. Nimelt kui organiseerida mõnd üritust või pidu ning panna sellesse palju energiat ja aega, siis võib ikkagi juhtuda, et puuduvad osavõtjad. Probleemi võib seletada sellega, et noortekeskusesse tulevad pigem teismelised, kes soovivad olla sõltumatud ning ütlevad otse, et nemad sellisest programmist osa ei võta.
Seevastu lasteaias või algkoolis on ürituse õnnestumine sada protsenti kindel, kuna lapsed on sõltuvad ning aktiivsed. “Väikeste laste rõõmsameelsus ja avatus on väga tore, veidi suuremate juures seda nii tihti ei näe, aga loomulikult meeldib mulle ka noortekeskuses.”
“Põlva on väga kena väike linnake ja sellist šokolaadi poodi (Kalevite kodu – toim.) nagu teil siin,
pole Saksamaal ammu enam. Inimesed on avatud, kenad, abivalmid ja energilised,” kõlab neiu vastus küsimusele, kuidas talle Põlvas meeldis. Samas leiab, et noored on kõikjal üsnagi sarnased. Enamikule on olulised sõbrad, muusika, sport, arvutimaailm, peod. Küll aga pole ta Saksamaal varem kohanud kedagi, kes viitsiks istuda sõpradega parklas, kuulata autoraadiost muusikat ja alkoholi tarbida. “Sellistelt parklapidudelt puudub veel vaid pitsateenus!”.
Oma siinoleku ajal õnnestus Arantxal mõnda aega nautida Eesti pereelu Verioral. “See oli minu jaoks superlahe aeg. Ma sain teada, et eestlased armastavad väga küpsetada, neil on traditsioonid igal pühapäeval erinevat kooki süüa.” Ülejäänud aja peatus ta spordikooli hoones, kus oli üksi ja seega ei puutunud kokku ei Eesti traditsioonide ega kultuuriga. “Spordikool on ainus, mida ma taga igatsema ei hakka!”
Jätkub KaSa...?, lk 14
Eleri Lõhmus 12B
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar