Lubadusi anda on lihtne. Vaatamata oma suhteliselt soliidsele eale kipub see tarkusetera aga ikka ja jälle ununema – juba möödunud aasta talvel palusid ajalehelapsed mul panna paberile mõningaid mõtteid „vana aja” ja tänapäeva õpilastest. Nüüd on küll viimane aeg võlga likvideerima hakata.Käesoleva õppeaasta algul härrad president ja haridusminister panid meile, õpetajatele, südamele, et me ei võtaks õpilastelt ära koolirõõmu. Ja kuna mul isiklikult oli jäänud arusaamatuks, mis asi see koolirõõm siis ikkagi on, mida õpetaja (see tähendab – mina ka) oma kallitelt õpilastelt väevõimuga ära võtab, siis selguse saamiseks küsitlesin aasta esimeses tunnis gümnaasiumi klasside õpilasi. Ja mis selgus?
Koolirõõm – see on (pingereas):
1.igapäevane kohtumine oma sõpradega
2.õpilane on siis rõõmus, kui kõht on rõõmus, ehk koolis saab süüa
3.koolis saab nalja (kas kaasõpilaste või õpetajate arvel)
No ja nüüd oli mul põhjust arusaamatuses kukalt kratsida – kas tõesti meie riigi tähtsad isikud arvavad, et õpetajatel on sõpru vähe (või puuduvad hoopis), et hakkavad õpilaste sõpru endale krabama, või veel hullem – õpetajad söövad laste toidu ära (sest kuidas saab siis mõista väidet – jätkem õpilastele koolirõõm alles!). Muuseas, mõtted, et meie kooli õpilane on siis rõõmus, kui ta saab koolis targemaks või häid hindeid, jäid pingereas kaugele–kaugele maha. Aga kuna nalja tehakse ka õpetajate arvel, mis kuulub kahtlemata koolirõõmu retsepti koostisesse, siis sellest ma täna teiega vestleksingi.
Ah et siis naljast, jah! Meenub lugu 1978. aastast, mis oli mu esimene tööaasta. Keemias (olen ka paberitega keemiaõpetaja) oli algamas kontrolltöö. Jagasin klassis küsimuste lehti laiali, kui järsku nägin – tagapingi Andrel (nimi muutmata) käsi kipsis mis kipsis! Ise nii õnnetu olemisega, et seepeale ka Antarktika jäämäed sulama hakkasid (sulavad, nagu te teate, siiamaani hirmsa tempoga), siis mis veel noorukesest õpetajast rääkida. No egas midagi, teistega sai kontrolltöö tehtud ja mina õnnelik. Päeva lõpupoole kohtasin koridoris sama poissi uuesti. Hakkasin juba pärima, et kuidas see küll juhtus (teadsin, et ta tegeles tsiklitega), kui märkasin: ei ole! Kipsi ei ole! No muidugi siis ma enam nii õnnelik ei olnud (sellest alates piidlen igasuguseid kipskäsi ja päid ülima ettevaatlikkusega), kuid selle loo meenutamine toob alati muige suule. Ikkagi kogemus terveks eluks! Mõnikord olen talle nüüdki ta oma tütarde kaudu tervisi saatnud. Kuuldavasti aitas see kipsist asjandus nii mõnelgi tolle aja õpilasel ebameeldivast kontrolltööst kõrvale hiilida.
Või siis õpetlik lugu sellest, kuidas kaks klassist väljasaadetud noorhärrat maalisid sel ajal, kui ma võidujoovastuses ülejäänud õpilastele uut osa selgitasin, koridori seintele kriidiga (igaks juhuks, võib - olla keegi veel ei teadnud), kohe hästi paksult - „Karakatš on loll”! Oi, nad said direktor Paul Lehestiku käest nii-kõvasti-pahandada! (Köhh-köhh, mina ka, sest polnud ju poistele õppimist ukse taha kaasa andnud!). See „nali” lõppes niisiis pisaratega.
Järeldus: Krutskeid tegid nii vana aja ja teevad ka uue aja õpilased (nendest teate ise paremini), sest õpilase niigi raske elu tuleb ju lõbusamaks muuta, kuid… krutskeid tuleb teha nii, et ei ise ega keegi teine haiget ei saaks. Kahjuks uue aja lastel kipub see tarkus rohkem ununema kui vana-aja lastel. Nii näiteks kellelegi võmmu kuklasse andmine ega narrimine või „poriga” loopimine pole kohe kindlasti naljakas. Aga olete ju märganud, kallid lapsed, kui keegi teeb vahva tembu, naerame teiega koos ka meie, õpetajad, ja kogu südamest! Niisiis, ärge kaotage huumorimeelt, sest naljal on võluvägi kaotada pingeid, kuid ärge ajage seda segamini hoolimatuse ja pahatahtlikkusega.
Ja uskuge, ega õpetajad polegi nii tuimad, naljasoolikata ja kurjad, nagu üleüldine pilt meist on tehtud. See, et me teid vahetevahel korrale kutsume ja põhjuseta puududa ei luba ning kui vaja, ennast karmide tädide–onudena näitame, räägib ainult üht – ME HOOLIME TEIST! Sumedat jõuluootust meile kõigile!
Teie õpetaja Maie
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar