Idee töövarjupäevast osa võtta sain ma oma klassijuhatajalt J. Kepilt. Kuna ma ise tahan Eesti Kunstiakadeemiasse sisse saada, siis oli ju kaval mõte sinna vähehaaval sisse imbuda. Tulevikule tuleb juba varakult mõtlema hakata! Niisiis kandideerisin EKA rektori Signe Kivi töövarjuks ja saingi!Minu töövarjupäev algas sellega, et kell 10 läksin EKAsse. Seal kohtusin Signe Kivi abi Merje Olm’iga. Sain niisama ringi luusida ning kohvi juua ja lehti sirvida. Merje tutvustas mulle ka maja.
Kell 11 hakkas Raekojas Eesti ja Soome Vabariigi vaheline vaimse koostöö konventsioon 70. Seal saingi Signega kokku. Kuulasime president Ilvese, Paavo Lipponeni, Mart Siimanni ja Jakko Kalela kõnesid. Pean tõdema, et ma soome keelt eriti ei osanud, isegi poolest tekstist ei saanud aru. Üritus läks küll edasi, kuid tarvis oli edasi liikuda.
Läksime siis EKAsse ning vahepeal nö hüppasime veel ühelt näituselt läbi ja Signe võttis oma parandatud viini tooli käe otsa. See võis teistele üsna koomiline pilt olla - kunstiakadeemia rektor kõnnib tänaval tooliga, millel pole isegi póhja all.
EKAs lugesime lehti, Signe vaatas kutseid läbi - neid oli küll palju. Erinevalt arvamusest, et rektori ülesanne on ainult oma kabinetis istuda ja teisi käsutada, on tema töö hoopis kiire sagimine. (Muidugi Signe ise on ka selline inimene, kes ei suudakski ühe koha peal eriti kaua püsida.) Vaatasime veel disainiaasta lõpetamise pilte. Signe tutvustas mind teistele töötajatele, rääkisin nendega niisama juttu. Käisime ka kooli kohvikus söömas. Muide, seal oli imeline brokkoli- kartulipada!
Signe Kivi ise õpetab ka ühte tekstiilikunsti kursust. Sellega seoses läksime üliõpilaste töid hindama. See võttis küll üpris palju aega, kuid oli väga huvitav kogemus.
Siis avastasime, et kell on kohutavalt palju! Merje tellis takso ja me üritasime kiiresti riietuda. Signe otsis veel maja pealt oma prille taga. Siis meenus mulle, et pilte võiks ka teha. Saigi tehtud. Signe kinkis mulle veel oma visiitkaardi uue variandi (muide, ma olen esimene inimene, kes selle sai). Seejärel sõitsimegi juba Rahvusraamatukokku, kus toimus näituse ”Seitse sammu Soome – Eesti sillal” avamine. Vaatasime näitust ning Signe tutvustas mind erinevatele inimestele. Sain praktiseerida nii oma inglise kui ka vähest soome keele oskust.
Aeg ruttas ja juba pidin ma kiirustama bussi peale, et Põlvasse jõuda, sest õpilase töö on siiski õppimine ning koolist ei tohiks palju puududa. Signe tööpäev läks aga veel edasi.
Heilike Vähi 12A
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar