PROLOOG
Intermetso
Aasta 2001. Toona olid veel armastatud 20-minutised toiduvahetunnid. Veetsin üht sellist kooli raamatukogus (mis muide esimest aastat põhihoones resideeris; äsja internaadi majast ära kolinud oli). Kuidagi sattus mulle kätte TÕNNIKE. Tol ajal ei osanud ma sellele suuremat tähelepanu pöörata.
Just selline kummaline kombinatsioon väikestest ja suurtest tähtedest oli lehe pealkirjaks. Ma ei tea, kas TÕNNIKE on esimene PÜG koolileht. Võib vaid aimata, mitu numbrit selles sarjas ilmus. Tean aga seda, et antud lehte on ainult kaks eksemplari säilinud meie raamatukogus. Ja need hakkavad juba kollaseks muutuma. Tunda on ajaloohõngu.
Fakt on aga see, et KaSa..? näol on juba praegu tegu PÜG kõige kestvamalt ilmunud ajalehega.
Aasta 2001. Toona olid veel armastatud 20-minutised toiduvahetunnid. Veetsin üht sellist kooli raamatukogus (mis muide esimest aastat põhihoones resideeris; äsja internaadi majast ära kolinud oli). Kuidagi sattus mulle kätte TÕNNIKE. Tol ajal ei osanud ma sellele suuremat tähelepanu pöörata.
Just selline kummaline kombinatsioon väikestest ja suurtest tähtedest oli lehe pealkirjaks. Ma ei tea, kas TÕNNIKE on esimene PÜG koolileht. Võib vaid aimata, mitu numbrit selles sarjas ilmus. Tean aga seda, et antud lehte on ainult kaks eksemplari säilinud meie raamatukogus. Ja need hakkavad juba kollaseks muutuma. Tunda on ajaloohõngu.
Fakt on aga see, et KaSa..? näol on juba praegu tegu PÜG kõige kestvamalt ilmunud ajalehega.
KUIDAS SÜNDIS KaSa…?
Valel ajal vales kohas
Sisustasin 2004. aastal raamatukogus järjekordset vahetundi, kui sisenes õpetaja Viive Rätsep. Ta astus juurde ja palus abi, kas ma saaksin teda KORRAKS aidata, nimelt on plaanis välja anda kooli leht ja sinna on kujundajat vaja. Mulle meenus ähmaselt „TÕNNIKE.” Kannustatud selle mälestusest, mõtlesin, et oleks lahe ise midagi taolist teha (milline naiivsus). Tärmini määrasime järgmisesse nädalasse.
Avaetendus
Kui enda tunnid lõpule jõudsid, oli tegevus juba alanud. 9. tunni alguses sisenesin ruumi, kus alati umbne ning soe on; monitorid annavad õhule hubase laengu. Aeg tundus hiline, alles hiljem mõistsin, mida õigupoolest tähendab HILINE. Mind ootas ees seltskond, kes oli hõivanud pooled arvutid. Meeleolu oli kõrgel ja lehetegemine võis suure tuhinaga alata.
Hierarhiline järjestus
Enamus vastse toimetuse liikmeid sirvis roosal taustal lehekülgi või suhtles MSNis. Teine osa mõtles välja ja jagas tiitleid. Peatoimetaja oli siiski teada. Küll aga polnud teada lehe pealkiri. Pakuti välja näiteks „Välk ja Pauk”, „Koolileht”, „Meie Kool ja Muud Loomad”. Peatoimetaja Virgi Sokk soovis „KaSa...?”. Kuna kokkuleppele ei jõutud, sai sõbrapäeval kasutust leidev oranž kast taksofoni kõrval endale nädalaks sildi „Koolileht otsib nime!”. Minu mäletamist mööda sinna kirju ei potsatanud, või siis oli neid ainumas. Virgi võit.
Esimesed väljalangejad
Poole tunni möödudes kostus: „Ma pean bussi peale minema. Tsau!”. Järgmised pidid minema trenni ja kellelgi oli tarvis veel Tartusse jõuda. Mõned lahkusid sõnagi lausumata (polnud koosviibimise jooksul sõna lausunudki). Järgmisele koosviibimisele saabus umbes 30% esmastest; edaspidi tegime lehed neljakesi. „Inimese teeb suureks või väikeseks tema tahe.” (Fr. Schiller)
Vana tundmatu tarkvara
Esimest korda avanes me silme all helesinisel taustal MS Publisher. Mõistetamatuks jäi vaid, miks sinna midagi kirjutada võimalik ei olnud. Alles hiljem mõistsime, et iga üksiku tähe või lõigu jaoks oli tarvis vedada mingi kast, mille olulisus/otstarve alles hiljem mõistetavaks sai. Mõne aasta pärast koostas toimetuse uus liige Üllar Tobreluts üht sudokut ja vandus, et peab iga kasti sisse textboxi joonistama...
Fondid ei tööta
Kuigi nimekirjas oli vähemalt 100 erinevat ja kaunist kirjastiili, töötas neist reaalselt vaid ~5 (nad ei tööta siiani normaalselt, tervitan õpetaja Lodi!). Teisi oli võimalik kasutada ainult nii, kui tekst pildiks teha. Peale tundidepikkust istumist otsustasime äärepealt, et lihtsam on lehte teha Wordis. Siiski sai jäädud esimesele programmile truuks, mis takkajärgi mõistlikuks otsuseks osutus.
100 koopiat
Kuna ühte faili mitu inimest korraga vaadata ei saanud, võisime mõne aja möödudes leida oma kaustast üle viiekümne erineva koopia; mitte midagi ütlevate nimedega ja erinevas valmimise astmes. Lisaks sellele genereeris arvuti meile pidevalt soovimatuid varukoopiaid. Võin vassimata öelda, et esimest lehte oli meil arvutis 100 eksemplari. Ehk siis iga lehe oleks võinud oma failist printida. Ja kui mõnes lehes oli mõni koma, punkt, sõna, lõik või lehekülg puudu, siis teises failis oli see olemas. Loogilise järjena võinuks iga ostja saada oma isikliku lehe.
12-tunnised koolipäevad.
Ei olnud ainukordne, kui astusin koolimaja uksest sisse kell 7.50 ja lahkusin 20.05. Arvuti taga väsinud silmi lahti hoides võis märgata, kuidas väljas pimenes, süttisid tuled staadionil, lõpuks kustusid needki. Õpetajad lahkusid, tulid hiljem tagasi meie järel sulgema. Pea oli pulki täis, kõht tühi, enesetunne haiglane. Kord koju jõudes oli tarvis veel järgmiseks päevaks õppida.
Arvutiklassis on vastu võetud nii esimene lumi kui esimene kevadine äikeseilm. Millegipärast meenub siinkohal Janno Surva mõttevälgatus: „Käin koolilehes, et omada piisavat juurdepääsu kooli ruumidele.”
Meeskonnavahetus
2006. aasta sügisel uuenes meie toimetus põhjalikult. Endised lehe rajajad, ankrud ja eestvedajad (Virgi Sokk, Liina Roop) lahkusid parematele jahimaadele.
Õnneks suutis õp. Rätsep värvata abiväe (Kristina Pentsa, Eleri Lõhmus, Üllar Tobreluts, Kaspar Masen ja palju teisi toredaid inimesi), kes vabad positsioonid täitsid.
Uus veri tõi lehele värskeid mõtteid, uue välimuse (äärepealt ka uue nime).
Isiklikult olin tänulik, kuna nüüdsest sain musta töö suuresti brigaadile loovutada. Tulevik paistab jätkusuutlik.
PALJUNDAMINE ON KUNST!!!
Esimene kohtumine
See oli aastal 1999. Mina käisin 5. klassis, olin just internaadi majast ülendatud. Paljundusmasin oli kantseleis ja tema abil sai ette valmistada õppimata jäänud eesti keele kontrolltöid. Paljunduse hind oli kas kroon või 50 senti, enam ei mäleta. Tol ajal tundus see suur raha.
Kõik uus on ammuunustatud vana
Toimetusse astumine soojendas ununenud tutvuse uuesti üles. Nüüd võisin masina leida õpetajate toast. Ja enam ei allunud ta vahendajale kantselei tädile, kes raha tahtis, nüüd paljundas ta minu käe all.
Etapp 1
Esiteks printisime arvutiklassis koolilehe 12 A4 leheküljel välja. Seal tekkisid esimesed kvaliteedi-kaod. Kuigi „EL toetab” kleepsudega printer oleks pidanud olema tipp-topp, oli sel alatasa kassett tühi, või siis muul põhjusel trükkis ta jooneliselt, ähmaselt ja määris paberit.
Kvantiteet kvaliteediks
Lehepatakas käes, tuli kõndida järgmisele korrusele – õpetajate tuppa. Kui mõnel õpetajal järgmisel hommikul kontrolltöid polnud, oli selles süüdi meie 3-tunnine riitus. Paljunduses sai neljast ühepoolsest A4-st üks kahepoolne A3. Peale seda, kui olime saanud soovitud koguse ühepoolseid A3 lehti, võtsime need ja panime tagurpidi puhta paberi šahti tagasi. Samal ajal vahetasin ära paljundusmasina klaasil olevad originaalid. Niimoodi saavutasime lehele ka teise poole.
Repliik: !!!Tähelepanu!!!
Tuli olla hoolas, sest eksimis-võimalusi oli palju.
Esmalt pidi jälgima, et õiged lehed sobivaid veeri pidi kokku satuksid. Omaette matemaatiline tsirkus oli esimese ja tagumise külje numbrid korrektsesse vastavusse saada. Sellele lisandus virvendavalt paljundusmasina ekraanilt iga lehe tarvis sobiva tumeduse astme valimine. Oluline oli saavutada ka see, et üldmulje tasakaalu jääks. Alatasa kippus materjal A3 ühte serva kalduma. Ja kõik need paljundusel tekkivad mustad randid.
Kolmandatel isikutel oli meie rabelemist kahtlemata lõbus jälgida. Isegi tuvid akna taga muigasid.
Kui osoon välja pääses…
Tihtipeale sõi paljundusmasin paljud meie lehed ära. Siis tuli neid tükke tema kõhust kätte saada. Oli tarvis palju uksi ja luuke avada, lisaks kange pöörata. Seejärel juba paljundatud paberihunnik inventeerida ning masinale vastavalt uus arv kirjutada, mitu veel puudu on. Kogu tegevust ümbritses üsnagi O³ kontsentreeritud õhk. Vana paljundusmasin eritas selle joovastavat aroomi pidevalt.
Parematel hetkedel pääsesid lehed läbi ega jäänud iga paari minuti järel kinni. Siis meenutasid progressi vaid monotoonsed metalsed hääled tema kõhus, ja osoon, mida juba õpetajate toa uksel tunda oli.
TEADUSE JA TEHNIKA ARENGU IMELISED VILJAD
IGAVENE masin
Aparaat, mis lugematu arvu higipiiskade ja -tundidega osakeseks minust saanud oli, viidi ära. Praegu suriseb ta vaikselt raamatukogus. Vähestele (kaasa arvatud mina) on teada kood, millega ta oma võlud avab ja me soove täidab, lõputult konspekte ja (köhh…) spikreid paljundab. Masin, mis juba enne mind siin koolis oli; mind teenis; jääb ka peale seda, kui lahkunud olen, edasi töötama. Parafraseerides meenutab ta mulle M. Traadi surematut aurukatelt. Minu pieteet temale.
Roheline uustulnuk
Loodus tühja kohta ei salli. Ei möödunud nädalatki, kui uus paljundusmasin esimese lehe välja sülitas. Eelnevalt oli see aukartust äratavate gabariitidega hübriid esikus, tütarlaste WC ees, mõned päevad oma võimukust näidanud. Läks tarvis palju laudu, köisi, ja veel rohkem käsi, et roheline monstrum õpetajate tuppa jõuaks. Kes eest ei tõmmanud, lükkas tagant. Kilesse pakendamatagi oli uus tehnikasaavutus 2 korda nii suur, kui tema eelkäija.
Revolutsioon!!! Unustage paber.
Elame 21. sajandis. Kõik analoogne muutub digitaalseks. Me ei vaja enam paberit. Lõpp-produkt, mille letile paiskame, on ainus, mis veel vana koolilehte meenutab. On saabunud uus ajastu, johtuvalt uuest tehnikast. Nüüd tehakse leht arvutis valmis, vajutatakse print ja …11010100… jada läheb juhtmete sees ülemisele korrusele. Inimesele jääb veel vaid lehe kokkuvoltimise ja turustamise vaev. Ei mingit paljundamist enam. Valmisprinditud kahepoolsed koolilehed potsatavad teineteise järel kogujasse. Ma ei tahtnud küll mõttetult rõõmutseda, siiski tundus see liialt lihtne, et olla tõsi.
EPILOOG
Natuke Nostalgiat
Selle, enda viimase kaastöö, kirjutamiseks käisin raamatukogus ja otsisin üles „TÕNNIKEse,” meie lehe eelkäija, kaks säilinud numbrit - koolileht 6 aastat tagasi. Peatoimetaja oreooli kandis toona Mart Zirnask. (Muide, siis oli lehe hinnaks 4 krooni.) Millest ometi kirjutati aastal 2001??? Toon alljärgnevalt välja mõned põnevamad kätked.
”KOOLILEHTE TEHAKSE VABARIIGI ISESEISVUSPÄEVA ÖÖSITI”
Antud Mart Zirnaski kirjutis vääriks eraldi peatükki.
„Südaöösel pole ikka erilisi töötulemusi näha. Ruumisolijate näod on juba imelikud. Annely H.’l on silmad punased;” „Korraga hakkab kõigist ajalehtede peatoimetajatest kahju;” „Päeva lõpuks on pea haige, halb olla ja käed värisevad;” „Reedesest töövaimustusest ja õhinast pole raasugi järel;” „Kella kaheksa ajal töötan hoolega, teised vaatavad muusikavideoid;” „Kaks-kolm lehte on juba valmis. Viie tunniga!;” „Pidevalt tahaks hästi kaua, ropult ja kõvasti ropendada;” „Peaasi, et magada saaks; ...”
RESÜMEE
Aasta lõpp on ikka kokkuvõtete tegemise aeg. “Kes minevikku ei mäleta, elab ilma tulevikuta.” (J. Liiv) Minagi üritan siinkohal otsad kokku tõmmata.
Eellaste üllitised meenutavad kangesti omal nahal kogetut. Siiski, pean andma au. Kuigi L. Saatpalu on laulnud: „Üks hetk päevast jäi puudu,” piirdus meie meeskond lehetegemisel kõigest päevase ajaga. Aga sellest piisas, et tekiks spliin, mis ööselgi välja puhata ei lase. Sest alati olid tähtajad. Ja alati vedas keegi viimasel hetkel alt või ei pidanud kokkuleppest kinni.
Loodan, et meie printsipiaalne tegutsemine on viinud mingi tulemuseni, et loominguline kollektiiv ei lakka ka peale veteranide lahkumist.
Praegune on kõigest lehe kümnes number. Ehk hoian kunagi käes selle kümnendat aastakäiku. Peavad ju järgmisedki kujundajad eluõuna mõrumat poolt maitsta saama.
Valel ajal vales kohas
Sisustasin 2004. aastal raamatukogus järjekordset vahetundi, kui sisenes õpetaja Viive Rätsep. Ta astus juurde ja palus abi, kas ma saaksin teda KORRAKS aidata, nimelt on plaanis välja anda kooli leht ja sinna on kujundajat vaja. Mulle meenus ähmaselt „TÕNNIKE.” Kannustatud selle mälestusest, mõtlesin, et oleks lahe ise midagi taolist teha (milline naiivsus). Tärmini määrasime järgmisesse nädalasse.
Avaetendus
Kui enda tunnid lõpule jõudsid, oli tegevus juba alanud. 9. tunni alguses sisenesin ruumi, kus alati umbne ning soe on; monitorid annavad õhule hubase laengu. Aeg tundus hiline, alles hiljem mõistsin, mida õigupoolest tähendab HILINE. Mind ootas ees seltskond, kes oli hõivanud pooled arvutid. Meeleolu oli kõrgel ja lehetegemine võis suure tuhinaga alata.
Hierarhiline järjestus
Enamus vastse toimetuse liikmeid sirvis roosal taustal lehekülgi või suhtles MSNis. Teine osa mõtles välja ja jagas tiitleid. Peatoimetaja oli siiski teada. Küll aga polnud teada lehe pealkiri. Pakuti välja näiteks „Välk ja Pauk”, „Koolileht”, „Meie Kool ja Muud Loomad”. Peatoimetaja Virgi Sokk soovis „KaSa...?”. Kuna kokkuleppele ei jõutud, sai sõbrapäeval kasutust leidev oranž kast taksofoni kõrval endale nädalaks sildi „Koolileht otsib nime!”. Minu mäletamist mööda sinna kirju ei potsatanud, või siis oli neid ainumas. Virgi võit.
Esimesed väljalangejad
Poole tunni möödudes kostus: „Ma pean bussi peale minema. Tsau!”. Järgmised pidid minema trenni ja kellelgi oli tarvis veel Tartusse jõuda. Mõned lahkusid sõnagi lausumata (polnud koosviibimise jooksul sõna lausunudki). Järgmisele koosviibimisele saabus umbes 30% esmastest; edaspidi tegime lehed neljakesi. „Inimese teeb suureks või väikeseks tema tahe.” (Fr. Schiller)
Vana tundmatu tarkvara
Esimest korda avanes me silme all helesinisel taustal MS Publisher. Mõistetamatuks jäi vaid, miks sinna midagi kirjutada võimalik ei olnud. Alles hiljem mõistsime, et iga üksiku tähe või lõigu jaoks oli tarvis vedada mingi kast, mille olulisus/otstarve alles hiljem mõistetavaks sai. Mõne aasta pärast koostas toimetuse uus liige Üllar Tobreluts üht sudokut ja vandus, et peab iga kasti sisse textboxi joonistama...
Fondid ei tööta
Kuigi nimekirjas oli vähemalt 100 erinevat ja kaunist kirjastiili, töötas neist reaalselt vaid ~5 (nad ei tööta siiani normaalselt, tervitan õpetaja Lodi!). Teisi oli võimalik kasutada ainult nii, kui tekst pildiks teha. Peale tundidepikkust istumist otsustasime äärepealt, et lihtsam on lehte teha Wordis. Siiski sai jäädud esimesele programmile truuks, mis takkajärgi mõistlikuks otsuseks osutus.
100 koopiat
Kuna ühte faili mitu inimest korraga vaadata ei saanud, võisime mõne aja möödudes leida oma kaustast üle viiekümne erineva koopia; mitte midagi ütlevate nimedega ja erinevas valmimise astmes. Lisaks sellele genereeris arvuti meile pidevalt soovimatuid varukoopiaid. Võin vassimata öelda, et esimest lehte oli meil arvutis 100 eksemplari. Ehk siis iga lehe oleks võinud oma failist printida. Ja kui mõnes lehes oli mõni koma, punkt, sõna, lõik või lehekülg puudu, siis teises failis oli see olemas. Loogilise järjena võinuks iga ostja saada oma isikliku lehe.
12-tunnised koolipäevad.
Ei olnud ainukordne, kui astusin koolimaja uksest sisse kell 7.50 ja lahkusin 20.05. Arvuti taga väsinud silmi lahti hoides võis märgata, kuidas väljas pimenes, süttisid tuled staadionil, lõpuks kustusid needki. Õpetajad lahkusid, tulid hiljem tagasi meie järel sulgema. Pea oli pulki täis, kõht tühi, enesetunne haiglane. Kord koju jõudes oli tarvis veel järgmiseks päevaks õppida.
Arvutiklassis on vastu võetud nii esimene lumi kui esimene kevadine äikeseilm. Millegipärast meenub siinkohal Janno Surva mõttevälgatus: „Käin koolilehes, et omada piisavat juurdepääsu kooli ruumidele.”
Meeskonnavahetus
2006. aasta sügisel uuenes meie toimetus põhjalikult. Endised lehe rajajad, ankrud ja eestvedajad (Virgi Sokk, Liina Roop) lahkusid parematele jahimaadele.
Õnneks suutis õp. Rätsep värvata abiväe (Kristina Pentsa, Eleri Lõhmus, Üllar Tobreluts, Kaspar Masen ja palju teisi toredaid inimesi), kes vabad positsioonid täitsid.
Uus veri tõi lehele värskeid mõtteid, uue välimuse (äärepealt ka uue nime).
Isiklikult olin tänulik, kuna nüüdsest sain musta töö suuresti brigaadile loovutada. Tulevik paistab jätkusuutlik.
PALJUNDAMINE ON KUNST!!!
Esimene kohtumine
See oli aastal 1999. Mina käisin 5. klassis, olin just internaadi majast ülendatud. Paljundusmasin oli kantseleis ja tema abil sai ette valmistada õppimata jäänud eesti keele kontrolltöid. Paljunduse hind oli kas kroon või 50 senti, enam ei mäleta. Tol ajal tundus see suur raha.
Kõik uus on ammuunustatud vana
Toimetusse astumine soojendas ununenud tutvuse uuesti üles. Nüüd võisin masina leida õpetajate toast. Ja enam ei allunud ta vahendajale kantselei tädile, kes raha tahtis, nüüd paljundas ta minu käe all.
Etapp 1
Esiteks printisime arvutiklassis koolilehe 12 A4 leheküljel välja. Seal tekkisid esimesed kvaliteedi-kaod. Kuigi „EL toetab” kleepsudega printer oleks pidanud olema tipp-topp, oli sel alatasa kassett tühi, või siis muul põhjusel trükkis ta jooneliselt, ähmaselt ja määris paberit.
Kvantiteet kvaliteediks
Lehepatakas käes, tuli kõndida järgmisele korrusele – õpetajate tuppa. Kui mõnel õpetajal järgmisel hommikul kontrolltöid polnud, oli selles süüdi meie 3-tunnine riitus. Paljunduses sai neljast ühepoolsest A4-st üks kahepoolne A3. Peale seda, kui olime saanud soovitud koguse ühepoolseid A3 lehti, võtsime need ja panime tagurpidi puhta paberi šahti tagasi. Samal ajal vahetasin ära paljundusmasina klaasil olevad originaalid. Niimoodi saavutasime lehele ka teise poole.
Repliik: !!!Tähelepanu!!!
Tuli olla hoolas, sest eksimis-võimalusi oli palju.
Esmalt pidi jälgima, et õiged lehed sobivaid veeri pidi kokku satuksid. Omaette matemaatiline tsirkus oli esimese ja tagumise külje numbrid korrektsesse vastavusse saada. Sellele lisandus virvendavalt paljundusmasina ekraanilt iga lehe tarvis sobiva tumeduse astme valimine. Oluline oli saavutada ka see, et üldmulje tasakaalu jääks. Alatasa kippus materjal A3 ühte serva kalduma. Ja kõik need paljundusel tekkivad mustad randid.
Kolmandatel isikutel oli meie rabelemist kahtlemata lõbus jälgida. Isegi tuvid akna taga muigasid.
Kui osoon välja pääses…
Tihtipeale sõi paljundusmasin paljud meie lehed ära. Siis tuli neid tükke tema kõhust kätte saada. Oli tarvis palju uksi ja luuke avada, lisaks kange pöörata. Seejärel juba paljundatud paberihunnik inventeerida ning masinale vastavalt uus arv kirjutada, mitu veel puudu on. Kogu tegevust ümbritses üsnagi O³ kontsentreeritud õhk. Vana paljundusmasin eritas selle joovastavat aroomi pidevalt.
Parematel hetkedel pääsesid lehed läbi ega jäänud iga paari minuti järel kinni. Siis meenutasid progressi vaid monotoonsed metalsed hääled tema kõhus, ja osoon, mida juba õpetajate toa uksel tunda oli.
TEADUSE JA TEHNIKA ARENGU IMELISED VILJAD
IGAVENE masin
Aparaat, mis lugematu arvu higipiiskade ja -tundidega osakeseks minust saanud oli, viidi ära. Praegu suriseb ta vaikselt raamatukogus. Vähestele (kaasa arvatud mina) on teada kood, millega ta oma võlud avab ja me soove täidab, lõputult konspekte ja (köhh…) spikreid paljundab. Masin, mis juba enne mind siin koolis oli; mind teenis; jääb ka peale seda, kui lahkunud olen, edasi töötama. Parafraseerides meenutab ta mulle M. Traadi surematut aurukatelt. Minu pieteet temale.
Roheline uustulnuk
Loodus tühja kohta ei salli. Ei möödunud nädalatki, kui uus paljundusmasin esimese lehe välja sülitas. Eelnevalt oli see aukartust äratavate gabariitidega hübriid esikus, tütarlaste WC ees, mõned päevad oma võimukust näidanud. Läks tarvis palju laudu, köisi, ja veel rohkem käsi, et roheline monstrum õpetajate tuppa jõuaks. Kes eest ei tõmmanud, lükkas tagant. Kilesse pakendamatagi oli uus tehnikasaavutus 2 korda nii suur, kui tema eelkäija.
Revolutsioon!!! Unustage paber.
Elame 21. sajandis. Kõik analoogne muutub digitaalseks. Me ei vaja enam paberit. Lõpp-produkt, mille letile paiskame, on ainus, mis veel vana koolilehte meenutab. On saabunud uus ajastu, johtuvalt uuest tehnikast. Nüüd tehakse leht arvutis valmis, vajutatakse print ja …11010100… jada läheb juhtmete sees ülemisele korrusele. Inimesele jääb veel vaid lehe kokkuvoltimise ja turustamise vaev. Ei mingit paljundamist enam. Valmisprinditud kahepoolsed koolilehed potsatavad teineteise järel kogujasse. Ma ei tahtnud küll mõttetult rõõmutseda, siiski tundus see liialt lihtne, et olla tõsi.
EPILOOG
Natuke Nostalgiat
Selle, enda viimase kaastöö, kirjutamiseks käisin raamatukogus ja otsisin üles „TÕNNIKEse,” meie lehe eelkäija, kaks säilinud numbrit - koolileht 6 aastat tagasi. Peatoimetaja oreooli kandis toona Mart Zirnask. (Muide, siis oli lehe hinnaks 4 krooni.) Millest ometi kirjutati aastal 2001??? Toon alljärgnevalt välja mõned põnevamad kätked.
”KOOLILEHTE TEHAKSE VABARIIGI ISESEISVUSPÄEVA ÖÖSITI”
Antud Mart Zirnaski kirjutis vääriks eraldi peatükki.
„Südaöösel pole ikka erilisi töötulemusi näha. Ruumisolijate näod on juba imelikud. Annely H.’l on silmad punased;” „Korraga hakkab kõigist ajalehtede peatoimetajatest kahju;” „Päeva lõpuks on pea haige, halb olla ja käed värisevad;” „Reedesest töövaimustusest ja õhinast pole raasugi järel;” „Kella kaheksa ajal töötan hoolega, teised vaatavad muusikavideoid;” „Kaks-kolm lehte on juba valmis. Viie tunniga!;” „Pidevalt tahaks hästi kaua, ropult ja kõvasti ropendada;” „Peaasi, et magada saaks; ...”
RESÜMEE
Aasta lõpp on ikka kokkuvõtete tegemise aeg. “Kes minevikku ei mäleta, elab ilma tulevikuta.” (J. Liiv) Minagi üritan siinkohal otsad kokku tõmmata.
Eellaste üllitised meenutavad kangesti omal nahal kogetut. Siiski, pean andma au. Kuigi L. Saatpalu on laulnud: „Üks hetk päevast jäi puudu,” piirdus meie meeskond lehetegemisel kõigest päevase ajaga. Aga sellest piisas, et tekiks spliin, mis ööselgi välja puhata ei lase. Sest alati olid tähtajad. Ja alati vedas keegi viimasel hetkel alt või ei pidanud kokkuleppest kinni.
Loodan, et meie printsipiaalne tegutsemine on viinud mingi tulemuseni, et loominguline kollektiiv ei lakka ka peale veteranide lahkumist.
Praegune on kõigest lehe kümnes number. Ehk hoian kunagi käes selle kümnendat aastakäiku. Peavad ju järgmisedki kujundajad eluõuna mõrumat poolt maitsta saama.
Wolfgang Lang 12B
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar