Vaheajal kella nelja ajal hommikul üles tõustes, et sõita Tallinnasse konverentsile, tekkis mul sügavas hingesopis kahtlaselt imelik tunne. Kas siis tõesti pole muud puhkusega peale hakata kui pealinnas kuulata pisut nohiklike lektorite äärmiselt tarka juttu tänapäeva noorsoost?Bussis ebaühtlaselt Tallinna poole loksudes lohutasin end mõttega, et kõrvalistmel istub minu saatusekaaslane Kristina. Pikk ja veniv sõit möödus eriliste kõrvalnähtudeta, põnevust meie hallilt alanud päeva tõi alles saabumine pealinna.
Piletite muretsemine, peatuse leidmine ja õigele trammile astumine – sisustasid need vähesed minutid, mis olid jäänud konverentsi alguseni. See võib kõlada uskumatult eluvõõra ja rumalana, kuid esimest korda trammiga sõita polegi nii lihtne. Üheks ehedamaks näiteks sobib tõsiasi, et üritasime pileteid ID-kaardilugejas komposteerida.
Olgu Tallinna ühistranspordi hingeluga kuidas on, igal juhul jõudsime konverentsile täpselt õigeks ajaks. Kiire registreerumine ning juba olime punaste toolidega saalis ootamas ürituse algust.
Ei möödunudki palju, kui konverentsi moderaator Heidy Purga kuulutas ürituse avatuks ja andis tervituseks sõna Kaia Jäppinenile. Avaprogrammis olid omal kohal Nukuteatri etendus vanamehest ja emahundist ning Tallinna Noore Ettevõtja tiitli pälvinud Sten Saare sõnavõtt mesilastest ja kärbestest. Sellega oli üritus tõeliselt alanud.
Piletite muretsemine, peatuse leidmine ja õigele trammile astumine – sisustasid need vähesed minutid, mis olid jäänud konverentsi alguseni. See võib kõlada uskumatult eluvõõra ja rumalana, kuid esimest korda trammiga sõita polegi nii lihtne. Üheks ehedamaks näiteks sobib tõsiasi, et üritasime pileteid ID-kaardilugejas komposteerida.
Olgu Tallinna ühistranspordi hingeluga kuidas on, igal juhul jõudsime konverentsile täpselt õigeks ajaks. Kiire registreerumine ning juba olime punaste toolidega saalis ootamas ürituse algust.
Ei möödunudki palju, kui konverentsi moderaator Heidy Purga kuulutas ürituse avatuks ja andis tervituseks sõna Kaia Jäppinenile. Avaprogrammis olid omal kohal Nukuteatri etendus vanamehest ja emahundist ning Tallinna Noore Ettevõtja tiitli pälvinud Sten Saare sõnavõtt mesilastest ja kärbestest. Sellega oli üritus tõeliselt alanud.
Subkultuuri liikmeks
Hommikuse programmi tuumaks olid aga väliskülaliste inglisekeelsed ettekanded noorte väärtushinnangutest tänapäeva materiaalses maailmas. Meile tutvustati trendide tekkimise üksikasju, noorte kuuluvust subkultuuridesse (noorte seas levinud suunad, mis ei seisne ainult muusikažanris ja teatud spordialas, vaid on muutunud elustiiliks), arvamusi rahast ja sõprusest.
Mulle isiklikult sümpatiseeris austerlase Manfred Zentneri ettekanne, kus muuseas kerkisid üles küsimused: mis on hip-hop?, mis vahe on publiku käitumisel hevi ja hip-hop kontserdil?, kuidas mõjutavad teleseriaalid meie elu?.
Lõunapausiks olid hommikused kahtlused ürituse vajalikkusest jäljetult pühitud ning nende asemel täitis minu hinge meeletu rahuolu. Eriti positiivseks muutis meid maitsev lõunasöök. Siinkohal on paslik mainida, et konverents oli väga hästi organiseeritud. Graafikust peeti kinni ning korraldajad alates moderaatorist lõpetades helitehnikuga esinesid kui tõelised professionaalid.
Konverents jätkus MTV paneeldiskussiooniga subkultuuridest, kus oluline osa oli publiku küsimustel. Et üritusel oli inimesi mitmetest eluvaldkondadest, sooviti teada erinevaid asju. Keda huvitas rohkem graffiti, keda MTV saadete valik. Minu suureks üllatuseks oli publiku vanuseline koosseis, kuna lähemal vaatlemisel selgus, et meie Kristinaga olime seal ühed noorimad.
Meedia on jõuetu
Viimaseks esinejaks oli Gerda Kordemets ETV-st, kes vestles publikuga meedia teemal. Tema ettekande põhiideeks oli jõudmine arusaamale, et meedia ei saa meid mõjutada, kui me seda ise ei lase teha.
Päeva lõpetasid erinevad väljasõidud. Meediainimestena olime valinud sihtpunktiks telemaja. Ekskursioon oli põnev ja kaasahaarav, kuid pidime tõdema, et nii põgusast külaskäigust jääb väheseks, mõistmaks tõeliselt televisiooni võlusid.
Baar Balti jaamas
Kui konverentsi kava nägi ette sotsiaalset programmi Pääskülas, siis meie õhtu jätkus hoopiski Balti jaamas, Aegviidu rongi oodates. Ma ei saa jätta mainimata, et maalapsena sain pealinna rongijaamas kultuurišoki. Vale oleks väita, et siiani elasin väikses perfektses maailmas, kus pole kohta elu pahupoolele. Minu mõistusesse ei mahu lihtsalt Balti jaam oma viletsuses ja vaesuses, samas kui tema kohal kõrgub uhkeldades Toompea loss.
Uuenenud traditsioonid
Järgmise konverentsi päeva põhiosaks olid töökohvikud, mille eesmärk oli kokku panna tänapäevane muinasjutt. Hommik algas siiski juba tuttavas punaste toolidega saalis, kus olid kuulata veel mõned ettekanded. Meile esinesid Artur Taevere Heateo Sihtasutusest ja Hirvo Surva Eesti Muusika- ja Teatriakadeemiast. Kui Artur Taevere rääkis noorte ettevõtlikkusest, siis Hirvo Surva keskendus rohkem traditsioonide ja uute suundade kooseksisteerimise dilemmale.
Tänapäeva muinasjutt
Töökohvikuid oli viis: “Perekond, sõbrad, tuttavad”, “Hobid ja harrastused”, “Kool ja õpetajad”, “Meedia”, “Poliitika, religioon ja kultuur”. Neist viimase tegevus toimus inglise keeles ja oli eelkõige mõeldud väliskülalistele. Kohvikud olid üles ehitatud nii, et etteantud aja järel toimus liikumine ühest rühmast teise ja tekkis võimalus osaleda kõigi nelja muinasjutu loomisel.
Meie võtsime osa “Meedia” töötoa tegemistest, kus loodav lugu pidi esile tooma meedia ilmingute erinevuse. Näiteks mida kujutavad ürituse kajastamisel sopalehed, mida päevalehed? Meil avanes huvitav võimalus intervjueerida teiste töötubade asukaid, küsida nende arvamust konverentsist ja sellest vastavalt kõmulehe reeglitele põrutav uudis kokku panna.
Lisaks külastasime töökohvikut “Perekond, sõbrad, tuttavad”. Rühm esitas küsimuse, mis tekitab lähedaste inimeste vahel konflikte. Vastuseid oli mitmeid: raha, valed, saladused, uute inimeste kohtamine. Et aga igal muinasjutul on alati õnnelik lõpp ja õpetlik sisu, siis minu meelest küllaltki intrigeeriva sisuga lugu leidis üleloomuliku jõu abil ilusa lõpetuse.
Päev möödus, kohutava kiirusega lähenes aeg kokkuvõtete tegemiseks. Konverentsi saalis etendas iga töötuba oma muinasjuttu. Ette antud probleemile oli lähenetud väga huvitava nurga alt, enamasti kenakese annuse huumoriga. Ja... head asjad ei kesta igavesti, läbi ta oligi see, konverents “Youth and the City 2”.
Meid ootas veel viimane kokkupuude Tallinna silmini täistopitud trammidega ning loksuv sõit koju. Olgugi, et väsinud, valdasid mind äärmiselt positiivsed emotsioonid. Olid toredad kaks päeva ja kordagi ei kahetse, et need oma vaheajast ohverdasin.
Hommikuse programmi tuumaks olid aga väliskülaliste inglisekeelsed ettekanded noorte väärtushinnangutest tänapäeva materiaalses maailmas. Meile tutvustati trendide tekkimise üksikasju, noorte kuuluvust subkultuuridesse (noorte seas levinud suunad, mis ei seisne ainult muusikažanris ja teatud spordialas, vaid on muutunud elustiiliks), arvamusi rahast ja sõprusest.
Mulle isiklikult sümpatiseeris austerlase Manfred Zentneri ettekanne, kus muuseas kerkisid üles küsimused: mis on hip-hop?, mis vahe on publiku käitumisel hevi ja hip-hop kontserdil?, kuidas mõjutavad teleseriaalid meie elu?.
Lõunapausiks olid hommikused kahtlused ürituse vajalikkusest jäljetult pühitud ning nende asemel täitis minu hinge meeletu rahuolu. Eriti positiivseks muutis meid maitsev lõunasöök. Siinkohal on paslik mainida, et konverents oli väga hästi organiseeritud. Graafikust peeti kinni ning korraldajad alates moderaatorist lõpetades helitehnikuga esinesid kui tõelised professionaalid.
Konverents jätkus MTV paneeldiskussiooniga subkultuuridest, kus oluline osa oli publiku küsimustel. Et üritusel oli inimesi mitmetest eluvaldkondadest, sooviti teada erinevaid asju. Keda huvitas rohkem graffiti, keda MTV saadete valik. Minu suureks üllatuseks oli publiku vanuseline koosseis, kuna lähemal vaatlemisel selgus, et meie Kristinaga olime seal ühed noorimad.
Meedia on jõuetu
Viimaseks esinejaks oli Gerda Kordemets ETV-st, kes vestles publikuga meedia teemal. Tema ettekande põhiideeks oli jõudmine arusaamale, et meedia ei saa meid mõjutada, kui me seda ise ei lase teha.
Päeva lõpetasid erinevad väljasõidud. Meediainimestena olime valinud sihtpunktiks telemaja. Ekskursioon oli põnev ja kaasahaarav, kuid pidime tõdema, et nii põgusast külaskäigust jääb väheseks, mõistmaks tõeliselt televisiooni võlusid.
Baar Balti jaamas
Kui konverentsi kava nägi ette sotsiaalset programmi Pääskülas, siis meie õhtu jätkus hoopiski Balti jaamas, Aegviidu rongi oodates. Ma ei saa jätta mainimata, et maalapsena sain pealinna rongijaamas kultuurišoki. Vale oleks väita, et siiani elasin väikses perfektses maailmas, kus pole kohta elu pahupoolele. Minu mõistusesse ei mahu lihtsalt Balti jaam oma viletsuses ja vaesuses, samas kui tema kohal kõrgub uhkeldades Toompea loss.
Uuenenud traditsioonid
Järgmise konverentsi päeva põhiosaks olid töökohvikud, mille eesmärk oli kokku panna tänapäevane muinasjutt. Hommik algas siiski juba tuttavas punaste toolidega saalis, kus olid kuulata veel mõned ettekanded. Meile esinesid Artur Taevere Heateo Sihtasutusest ja Hirvo Surva Eesti Muusika- ja Teatriakadeemiast. Kui Artur Taevere rääkis noorte ettevõtlikkusest, siis Hirvo Surva keskendus rohkem traditsioonide ja uute suundade kooseksisteerimise dilemmale.
Tänapäeva muinasjutt
Töökohvikuid oli viis: “Perekond, sõbrad, tuttavad”, “Hobid ja harrastused”, “Kool ja õpetajad”, “Meedia”, “Poliitika, religioon ja kultuur”. Neist viimase tegevus toimus inglise keeles ja oli eelkõige mõeldud väliskülalistele. Kohvikud olid üles ehitatud nii, et etteantud aja järel toimus liikumine ühest rühmast teise ja tekkis võimalus osaleda kõigi nelja muinasjutu loomisel.
Meie võtsime osa “Meedia” töötoa tegemistest, kus loodav lugu pidi esile tooma meedia ilmingute erinevuse. Näiteks mida kujutavad ürituse kajastamisel sopalehed, mida päevalehed? Meil avanes huvitav võimalus intervjueerida teiste töötubade asukaid, küsida nende arvamust konverentsist ja sellest vastavalt kõmulehe reeglitele põrutav uudis kokku panna.
Lisaks külastasime töökohvikut “Perekond, sõbrad, tuttavad”. Rühm esitas küsimuse, mis tekitab lähedaste inimeste vahel konflikte. Vastuseid oli mitmeid: raha, valed, saladused, uute inimeste kohtamine. Et aga igal muinasjutul on alati õnnelik lõpp ja õpetlik sisu, siis minu meelest küllaltki intrigeeriva sisuga lugu leidis üleloomuliku jõu abil ilusa lõpetuse.
Päev möödus, kohutava kiirusega lähenes aeg kokkuvõtete tegemiseks. Konverentsi saalis etendas iga töötuba oma muinasjuttu. Ette antud probleemile oli lähenetud väga huvitava nurga alt, enamasti kenakese annuse huumoriga. Ja... head asjad ei kesta igavesti, läbi ta oligi see, konverents “Youth and the City 2”.
Meid ootas veel viimane kokkupuude Tallinna silmini täistopitud trammidega ning loksuv sõit koju. Olgugi, et väsinud, valdasid mind äärmiselt positiivsed emotsioonid. Olid toredad kaks päeva ja kordagi ei kahetse, et need oma vaheajast ohverdasin.
Eleri Lõhmus 12B
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar