Viimasel ajal on tänavatele ilmunud suurel hulgal sääreväristajaid! Asi nimelt selles, et lahti on läinud tõeline motohullustus: rollerid lähevad iga päevaga aina odavamaks ja iga poisiplõks võib selle vähese vaevaga endale muretseda!Muidugi mõista on rollerid ohtlikud, kuna pahatihti on nende roolis 16aastaste asemel poisikesed, kes ei tohiks jalgrattagagi omapead liikluses olla. Sääreväristajad on tõelisteks nuhtlusteks autojuhtidele, kuna tihti sõidetakse kõrvuti ja nokk püsti. Kaasliiklejatele see ei meeldi, nad koguni ei tunnista kaherattalisi liiklusvahenditena.
Enamus õnnetusi juhtub siiski autojuhtide süül, kuna rollereid ei panda tähele ja nendega ei arvestata. Tihti keeratakse ette või ei mõelda kaherattalise pidurdusomadustele ehk eessõitev auto pidurdab liiga järsult, aga rolleril on ju ainult kaks ratast, mis tähendab, et tema pidurdusmaa on ka pikem!
Olen kooli ees kokku lugenud parimatel päevadel kuni 12 sääreväristajat ja võin julgelt väita, et pooled nende omanikest ei ole veel 16 täis ja paljud nendest rolleritest ei vasta nõuetele.
Tehase võimsust on tõstetud ja rollerid lähevad 45 km/h asemel oluliselt kiiremini edasi. Kuna on ka endal roller olnud, siis võin väita, et koduste vahendite abil saab rolleri võimsust nii palju tõsta, et maanteel on võimalik sõita 100-ga ja kiireminigi. Kohe kindlasti võistlevad poisikesed omavahel: kellel kiirem, kellel lahedam ja ilusam, ning kes kauem nokk püsti sõita saab.
Räägime nüüd ka võimsamatest masinatest, mis on meie kooli ette ilmunud. Vaheldumisi käib koolis tsiklitega 4 abiturienti, kolm 12b klassist ja üks õpilane 12a klassist. Tsiklite võimsus algab 10kw-st ja lõpeb 68kw-ga, viimane on juba korraliku auto võimsus, mis on rakendatud kahele rattale ja võib arendada kiirust kuni 240 km/h. Esindatud on 2 Kawasakit, Honda ja BMW ehk kolm bike-i ja enduro. Muidugi mõista on need masinad oma võimsuse tõttu rangelt eluohtlikud ning kohe kindlasti ei tohi ja ei suudagi nendega sõita alaealised! Näiteks minu tsikli tühimass on 240 kg, mida on üpriski raske teel hoida. Kui peaks juhtuma, et see jala pealt maha kukub, siis tuleb mõningad sõbrad appi kutsuda, sest üksinda masina ülestõstmine läheb raskeks (kuid pole võimatu!).
Kuna oman ise ka tsiklit, siis võin natukene rääkida, mis tunne on sellega sõita. Kindlasti on see mugav ja jahutav sõiduriist kuumaks suvepäevaks. Tsikli juhtimiseks peab kasutama kogu oma keha, mitte ainult käsi ja jalgu. Õigesti tuleb suunata keharaskust kallutamiseks, mistõttu pole tsikli peal kunagi igav. Väga hea omadus mootorrattaga sõidu juures on, et näed palju nii ümbrust kui ka liikluses toimuvat, kuna istud enamustest autodest kõrgemal. Tsikliga on väga raske sõita kiiruspiirangute järgi, sest reeglina on mootorratta võimsus piisav, et sõita vähemalt kahekordse lubatud kiirusega.
200 km/h kiiruse juures muutub tee äärmiselt kitsaks ja selle ääres asuvad esemed mööduvad silmapilkselt, esialgu tundub see midagi meeletult kiiret, aga sellega harjub ja tekib tunne nagu sõidaks 90-ga. Edaspidi kui sõita piirangute järgi, siis on tunne nagu seisaks.
Kahel rattal tunned vabadust, kõik mured ununevad, on vaid kiirus ja soontes voolav adrenaliini, mis sunnib veelgi hoogu juurde andma. Kui elu armas on, ei tohiks sellist asja Eesti teedel harrastada! Kellel plaan endalegi selline masin muretseda, siis annan nõu: elage end kusagil ringrajal välja ja siis tulge alles liiklusesse!
Kaspar Masen 12B
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar