Tänavu toimus juba üheteistkümnendat korda üleriigiline töövarjupäev, mille eesmärgiks oli anda gümnaasiumiõpilastele võimalus tutvud
a Eesti tuntuimate spetsialistide ja juhtide igapäevase tööga.
Läbi pingelise konkursi õnnestus minul selleks päevaks saada Vana Baskini Teatri näitleja Marika Korolevi töövarjuks. Meie päev algas küllaltki hilja, kell 12 kui läksime ühte keldrisse ehitatud stuudiosse, kus mul õnnestus näha, kuidas käib ühele võõrkeelsele filmile eesti keelse jutu peale lugemine. Paari lause linti lugemisele kulus umbes poolteist tundi.
Seejärel jäi meil natuke alla tunni aega õhtuse etenduse väljasõiduni. Olles vahepeal kiirkorras midagi hamba alla haaranud, seadsime sammud Vana Baskini Teatri poole, kus pidime kohtuma teiste näitlejatega, et asuda teele Jõhvi poole, kus õhtul pidi etenduma “Kes aevastas?
Kuigi etendus hakkas alles kell 19, olime meie Jõhvis juba natuke enne kella viit, et kostümeerijad ja grimmeerijad jõuaksid kõik vajaliku õigeks ajaks valmis sättida. Näitlejatel oli aga kuni grimmini, mis algas 18.00, vaba aeg ja enamus läksid seda linnapeale veetma. Etenduse ajal aga toimus lava taga üks suur sigin ja sagin, mis meenutas töökat sipelgapesa. Etendus lõppes poole kümne paiku õhtul ja peale seda läks mööda päris hulga aega, enne kui kogu seltskond bussi jõudis, et tagasi Tallinna poole sõita. Pealinna jõudsime 00.30 paiku ja siis me jätsimegi Marikaga hüvasti ja lubasime, et kohtume veel kunagi Põlvas.
Ma olen 100% kindel, et see oli üks väga hästi õnnestunud ja hariv päev. Näiteks sain aru, kui väsitavad võivad olla pidevad bussisõidud ühest Eesti otsast teise ja kui tänuväärsed asjad on hamburgeriputkad. Huvitav oli kogeda avalikkuse suuremat tähelepanu mulle, sest igapäev ei kutsuta mind Raadio2 intervjuud andma, või ei vaadataks tänaval järele.
See imetore päev sai teoks tänu klassijuhataja Jaak Kepile, kes üldse meie klassi sellisest päevast teavitas ja andis idee, et me võiksime kellegi töövarjuks minna ja kui ma internetis kuulutust nägin, hakkaski lumepall veerema.
Lõpetuseks tahaksin öelda, et selline ainulaadne võimalus võib meid tabada ainult üks kord elus ja seda tuleb ära kasutada. Nagu meile ka töövarjupäeva eelõhtul öeldi, on see päev meie võimalus luua kontakte võimalikult paljude tuntud inimestega, sest iial ei või teada, millal neid kontakte võib vaja minna. Tegelikult tahaksin ma kõikidele soovitada järgmisel aastal sellest konkursist osa võtta, isegi kui te pole veel kindlad, mis valdkond teid täpselt huvitab, sest unustamatu kogemuse saate te ikkagi.
a Eesti tuntuimate spetsialistide ja juhtide igapäevase tööga.Läbi pingelise konkursi õnnestus minul selleks päevaks saada Vana Baskini Teatri näitleja Marika Korolevi töövarjuks. Meie päev algas küllaltki hilja, kell 12 kui läksime ühte keldrisse ehitatud stuudiosse, kus mul õnnestus näha, kuidas käib ühele võõrkeelsele filmile eesti keelse jutu peale lugemine. Paari lause linti lugemisele kulus umbes poolteist tundi.
Seejärel jäi meil natuke alla tunni aega õhtuse etenduse väljasõiduni. Olles vahepeal kiirkorras midagi hamba alla haaranud, seadsime sammud Vana Baskini Teatri poole, kus pidime kohtuma teiste näitlejatega, et asuda teele Jõhvi poole, kus õhtul pidi etenduma “Kes aevastas?
Kuigi etendus hakkas alles kell 19, olime meie Jõhvis juba natuke enne kella viit, et kostümeerijad ja grimmeerijad jõuaksid kõik vajaliku õigeks ajaks valmis sättida. Näitlejatel oli aga kuni grimmini, mis algas 18.00, vaba aeg ja enamus läksid seda linnapeale veetma. Etenduse ajal aga toimus lava taga üks suur sigin ja sagin, mis meenutas töökat sipelgapesa. Etendus lõppes poole kümne paiku õhtul ja peale seda läks mööda päris hulga aega, enne kui kogu seltskond bussi jõudis, et tagasi Tallinna poole sõita. Pealinna jõudsime 00.30 paiku ja siis me jätsimegi Marikaga hüvasti ja lubasime, et kohtume veel kunagi Põlvas.
Ma olen 100% kindel, et see oli üks väga hästi õnnestunud ja hariv päev. Näiteks sain aru, kui väsitavad võivad olla pidevad bussisõidud ühest Eesti otsast teise ja kui tänuväärsed asjad on hamburgeriputkad. Huvitav oli kogeda avalikkuse suuremat tähelepanu mulle, sest igapäev ei kutsuta mind Raadio2 intervjuud andma, või ei vaadataks tänaval järele.
See imetore päev sai teoks tänu klassijuhataja Jaak Kepile, kes üldse meie klassi sellisest päevast teavitas ja andis idee, et me võiksime kellegi töövarjuks minna ja kui ma internetis kuulutust nägin, hakkaski lumepall veerema.
Lõpetuseks tahaksin öelda, et selline ainulaadne võimalus võib meid tabada ainult üks kord elus ja seda tuleb ära kasutada. Nagu meile ka töövarjupäeva eelõhtul öeldi, on see päev meie võimalus luua kontakte võimalikult paljude tuntud inimestega, sest iial ei või teada, millal neid kontakte võib vaja minna. Tegelikult tahaksin ma kõikidele soovitada järgmisel aastal sellest konkursist osa võtta, isegi kui te pole veel kindlad, mis valdkond teid täpselt huvitab, sest unustamatu kogemuse saate te ikkagi.
Triinu Kurvits 12A
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar