Õpetajate päev on juba kord püha, mida kõikjal koolides tähistatakse. See on üks päev, mil kallid koolmeistrid oma rollist välja saavad tulla ja näitavad abiturientidele, millega pedagoogid igapäevaselt toime peavad tulema.Internetiportaali Rate.ee klubis „PÜG” avaldati juba nädalapäevad enne arvamust, et kooli pole tavaõpilasel küll mõtet minna, vaid targem oleks hankida kusagilt midagi alkohoolset ja seejärel end purju juua. Selline väljaütlemine tõstis nii mõnelgi abituriendil seljakarvad turri ja tekitas küsimuse, kas ometi mitte ei pea hakkama purjus möirapulle kantseldama. Jah, varemgi on teada juhtumeid, mil õpilased end selleks päevaks purju joovad ja seda nii kooli territooriumil kui ka väljaspool. Õhku jääb rippuma küsimus, kuidas see õpetajate päeva olemust parandab, kuid kuuldavasti keegi sellise sigadusega tänavu vahele ei jäänud.
„Tatikad, me ei kuule teid!”
Iga õpetaja valmistab oma tunnid ette ja nõnda pidid eelduslikult tegema ka kaheteistkümnendikud. Olenevalt valitud ainest, sõltus ka tegutsemisvabadus. Mõni õpetaja soovis, et võetaks edasi senini õpitud osa, korrataks kontrolltööks või tehtaks iseseisvalt tööd, kuid oli ka neid, kes vabad käed andsid. Äärmusliku näitena soovis sel aastal üks õpetaja kümnendale klassile tunni ise anda, hiljem leebus ja juhatas vaid tunni sisse. Siiski, oma asemikke käis ta tundide jooksul mitmeid kordi kontrollimas nii ukse taga kuulatamise kui ka sisse „hüppamisega”. Otseloomulikult pahandas selline usaldamatus vastseid õpetajaid ja andis päevale negatiivse varjundi.
Siiski, ehk oleks pidanud kontrollima uute õpetajate tööd? Siinkirjutajat šokeeris 8. klassi õpilaste jutt muusika tunnist, kus klassi ees avalikult ropendati ja neid tatikateks sõimati. „Boonusena” lisandus kirjeldus sellest, kuidas laulmise ajal muusikat järjest kõvemaks keerati ja sellest üle kästi laulda, põhjendusega, et „tatikate laulmist pole kuulda”. Sarnastest olukordadest teiste õpetajatega oli veelgi kuulda, kuid ükski neist polnud nõnda negatiivne. Ei tea, miks leiab üks lõpuklassi õpilane, et tal on õigus terroriseerida ja kiusata endast nooremaid lihtsalt niisama?
Tühjad kohad õpetajate ridades
Igal aastal on kindlaks määratud dresscode, mida õpetajad järgima peaksid, tänavune oli kolhoositemaatika. Kuigi vastavalt riietatud pedagoogid kooli peal leidus, polnud esindatud sugugi kõik. Küllap nii mõnelgi meist jäi nägemata enda lemmikõpetaja ja seda mitte kehva silmanägemise tõttu- polnud lihtsalt keda vaadata. Asjaolu hakkas silma isegi õpetajatele ja kuigi pedagoogid oma musta pesu harilikult õpilaste ees ei pese, leidis pahameel laiemat avaldamist. „13. klassi tundides oli algul ainult 5 kolhoosnikku, tunni lõpuks sai kokku umbes kümme, kehalises oli juba 15 ja siis hakkasid arvud jälle järjest kahanema,” nendib kurvalt õpetaja Maie Karakatš. „Nad (õpilased-toim.) olid ju suurt vaeva näinud ja nüüd ma tulen ja ütlen, et ei ole mul aega lolli minna mängima, vihikuid ja töid on nii palju vaja parandada. Kes meist siis tavaliselt reedeste tundide ajal ikka töid parandab?”
Ametinimetus korraldaja-koristaja
Jah, kurb tõsiasi on, et sel aastal avaldasid mõned õpetajad pahameelt õpetajate päeva korralduse suhtes, kuid paistab, et vähesed protesteerijatest esitasid konkreetseid ettepanekuid. Küllap läks probleem kõige vähem korda õpilastele, kes õlgu kehitades omade asjadega edasi tegelesid, kuid vaevalt näiteks vastne huvijuht Jaana Aedmäe tänulikkust tundis kui tema korraldatud ja läbiviidud üritust lihtsalt eirati. Sama lugu oli üksikute tublide abiturientidega, kes oma tundide andmise kõrvalt korraldasid suupistelaua, võimu üleandmise jne. Näiteks, suur-suur söögilaud sai tehtud nende „õpetajate” poolt, kel vabu tunde oli. Juhuslikult olid nendeks samad isikud, kes kõige muu korraldamisega hakkama olid saanud, mõelgem või suurepärasele videole, mille Hanna Tuuling ja Triin Eensaar valmis sepistasid. Aga palvele lauda neil koristama jääda, kes midagi ei teinud, reageerisid vähesed. Siinkirjutaja peab üles tunnistama, et ei löönud kaasa koristustöödes, põhjendusega, et kõikidel üritustel on just ise oldud korraldaja-koristaja rollis. Hiljem, kuuldes klassiõdede pahameelt, näris hinge kahetsustunne. Loodan, et mina polnud ainus, kuid paljalt süümepiinadest ei piisa, asja saab heastada järgmisel korral aidates!
Äärmused väikeste majas
Väikeste majas toimus isemoodi trall. Oli õpilasi, kes oma noorte juhtide üle suurt-suurt rõõmu tundsid ja neile kaardikesi vorpisid, kuid siiski polnud kõik nii roosiline. Üks kolmanda klassi mehehakatis pani noore õpetajanna proovile, kasutades ohtrasti ebatsensuurseid väljendeid ja tagatipuks leidis, et neidis on väärt maailma vanimat ametinimetust. Kooli kutsutud isa ei näidanud välja erilist süvenemist, kõrvaltvaatajate sõnul olevat jäänud mulje, et isa meelest helistati talle lihtsalt niisama.
Õnneks leidus ka helgeid pärleid, näiteks Vesse Lodi meeldis oma noortele õpilastele nõnda palju, et need vahetunnis sõna otseses mõttes ta küljes rippusid ja talle ohtralt kaarte meisterdasid. Kolleegid arvasid Vesse edu pandiks tema grimasside tegemise lastele. Armas, igatahes!
Aga tegelikult ei kukkunud õpetajate päev läbi, vaid omas pisikesi tõrvatilku meepotis. Loodetavasti suudetakse järgnevatel kordadel neist hoiduda.
Kristina Pentsa 12B
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar