Ma usun, et meie väikeses koolimajas ei ole ühtegi inimest, kes oma elus kordagi vägivallaga kokku puutunud poleks. Me näeme seda koridoris ja klassiruumides, sõpradega väljas aega veetes ja halvimal juhul oma kodus. Kuna me kõik oleme osa sellest väikesest ühiskonnast, milles viibime tööpäeviti kella kaheksast viieni, siis tahan rääkida just sellest vägivallast, millega meie igapäevaselt kokku puutume ja mida oma käitumise ja suhtumisega suunata saame.
Kui kunagi aastaid tagasi kiusamise pärast kodus pisaraid poetasin, üritas mu ema mind lohutada faktiga, et käin koolis vaid hariduse omandamise eesmärgil. Mis aga enamustele täiskasvanutele, eriti neile, kes koolieluga otseselt kokku ei puutu, märkamatuks jääb, on see, et vastupidiselt nende palgatööle moodustab kool suurima osa tänapäeva noore inimese elust. Kui näiteks õpilase suhtes rakendada põhimõtet, et koolis käimine on lapse töö ja samas juhinduda soovitusest, et töö paremaks sujumiseks tuleks viimane eraelust lahus hoida, siis tuleb välja, et õpilane ei tohiks koolis mõelda nendest tundidest, mis ta unemaal veedab.
Kool on elu
Koolist ongi saanud meie eraelu. Kunagi hilistel lõunatundidel koju jõudes ei ole ränk tööpäev kaugeltki veel lõppenud, sest intensiivsed vaimsed pingutused jätkuvad nii koduste tööde kui ka õpetajateteemaliste diskussioonide näol. Noh ja siis on veel need valemeid ja õpetajaid täis unenäod, mis hommikul sugugi puhanuna ärgata ei lase.
Kui midagi on halvasti, on täiskasvanutel imelihtne oma kodinad kokku korjata ja uus töökoht otsida. Nojah, mitte võibolla just imelihtne, aga siiski lihtsam, kui kooli vahetada, sest igas koolis on asjad omamoodi üles ehitatud ja sellega kohanemine võtab palju aega. Samuti õpetatakse erinevates koolides erineva tempoga ja tihtipeale lausa teises järjekorras. Niisiis peame paratamatult leppima ka kõige halvaga, mis meie kui õpilaste
töökohaga kaasneb.
Ükskõiksus
Kooli psühholoog ja õpetaja Vaike Kumari ütleb, et uuringud on kindlaks teinud, et vägivalda õhutavad just nimelt ükskõiksed pealtvaatajad. Seega palun ma teilt kõigilt siinkohal veidike hoolivust üles näidata. Isegi kui sulle ei lähe need konkreetsed inimesed korda, võiks sind huvitada su elukeskkond, sest sinu enda heaolu sõltub sellest otseselt. Miks ma räägin siinkohal ümbritsevast keskkonnast, kui mingid väikesed kaklevad võõrad mind üldsegi ei puuduta ja neist on imelihtne mööda vaadata? Sest vägivald on kui haigus, mis nakatab ka õhu enda ümber nagu hais, mida tunnevad kõik ka siis, kui see, kes haiseb, on ruumist lahkunud.
Sõnad on kõikvõimsad
Peale väikeste kaklejate on vägivallal ka teisi vorme. Üheks nendest on sõnad. Elus oleme paratamatult sunnitud kokku puutuma inimestega, kes meile ei meeldi ja tegelikult ei saa siis hakata nendest igaüht mõnitama või solvama, sest tihtipeale sõltuvad nendest inimestest meie isiklikud õnnestumised ja vahest ka majanduslik seisund.
Siinkohal on heaks näiteks see, et kui õpilaste suust väljub liiga palju ebavajalikke valje sõnu, siis see muutub häirivaks õpetajale, kelle tööd otseselt segatakse. Niisiis muutub ka õpetaja pahuraks, sest samamoodi nagu meie-õpilaste elust moodustab suurema osa kool, sõltub ka õpetajate eraelu sellest meeldivast asutusest. Näiteks see, kui usinalt meie viitsime õppida, on otseselt seotud ajaga, mida õpetaja saab oma pere seltsis veeta. Samamoodi, nagu meie teeme kodus järgmiseks päevaks õppetükke une arvelt, parandab õpetaja kodus meie kontrolltöid perele söögitegemise arvelt. Mis omakorda tähendab, et õpetaja abikaasa peab kas nälgima või ise kokkama hakkama. See kruvib üles igasuguseid pingeid ja võib viia isegi peretülini, sest nagu me teame, käib armastus kõhu kaudu.
Noh ja mis te siis arvate, kes peale õpetaja veel tema abikaasa kokakunsti all kannatab? Meie muidugi, sest tegelikult oleme ju meie süüdi, et tunnis on lärm, et me piisavalt põhjalikult ei õpi ja et õpetaja peab plussikeste asemel tööle pikki selgitusi kirjutama ja mõistatama, kus me vea oleme teinud. Ja muidugi oleme meie siis ka selles süüdi, et õpetaja abikaasa süüa peab tegema. Seega sõltub meie heaolu otseselt meie tegudest. Ja mitte ainult meie oma, ka klassikaaslased ja isegi paralleelklassid kannatavad selle all, kui õpetaja peale kõrbenud praekartuleid enam vajadust ei näe kolme piiri paari punkti võrra nihutada.
Üks paljudest
Vaimse vägivalla juures tuleb muidugi rääkida ka õpilaste omavahelistest suhetest , mis, nagu näitavad hiljutised sündmused Soomes, võivad väga traagiliste tagajärgedeni viia. Ma saan aru, et oma madalat enesehinnangut on lihtne solvangute taha peita, aga millest ma aru ei saa, on see, et olgugi et me kõik tahame väga enesekindlad, täiskasvanulikud ja targad näida, ei saa me aru sellistest elementaarsetest asjadest nagu vaesus või geneetika. Tegelikult me ju teame, et lapsed on otseselt sõltuvad oma vanematest, väljendugu see siis majanduslikus olukorras või peast eemale hoidvates kõrvades.
Täpselt nagu ükski vihmapiisk ennast uputuse eest vastutavaks ei pea, ei arva ka meie, et oleme kuidagimoodi isiklikult näiteks kliimasoojenemise eest vastutavad. Nendel, kes on gümnaasiumi õpingute jaoks valinud matemaatika-looduskallakuga klassi, on privileeg mõista, et me seda siiski oleme. Kuid kas sellise lihtsa järelduse tegemiseks on tõesti vaja spetsiaalse kallakuga klassi?
Tolerantset suhtumist!
Kui meie kooli vaadelda väikeriigina, siis saame aru, et tegelikult sõltub kõik meist endist. Meie, rahvas, oleme koondunud klassidesse, ja igal klassil on oma pealik-klassijuhataja, kes seda inimeste rühma kõrgemal esindab. Meie riigi Toompea asub B-maja teise ja kolmanda korruse vahel ja seal võtavad pealikud vastu otsuseid, mis sõltuvad õpetajate suhtumisest meisse. Seega, nagu ühes demokraatlikus riigis kombeks, saame me valida. Meie valikutel põhinev käitumine mõjutab õpetajate suhtumist meisse, ja seega ka õpetajate otsuseid. Õpetajate otsustest sõltub aga meie heaolu.
Niisiis taandub kõik lõpuks tagasi sellele, et me peame üksteise tolerantselt suhtuma selleks, et rahulikult koos eksisteerida. Kuid kui ka sellised pealtnäha lihtsad otsused, nagu vägivalla õhutamine või peatamine, meil üle jõu käivad, mis saab siis sellest riigist, kus kunagi meie enda lapsed elama peavad? See siin praegu on kõigest proov, meile antakse võimalus näha, milleni me teod viivad, võimalus oma vigadest õppida. Aga kui ka pärast selliseid õõvastavaid sündmusi, nagu näeme Ilmar Raagi filmis “Klass”, keegi õppust ei võta, siis ma ei julge ettegi kujutada seda riiki, mida need inimesed ükskord juhtima hakkavad.
Kui kunagi aastaid tagasi kiusamise pärast kodus pisaraid poetasin, üritas mu ema mind lohutada faktiga, et käin koolis vaid hariduse omandamise eesmärgil. Mis aga enamustele täiskasvanutele, eriti neile, kes koolieluga otseselt kokku ei puutu, märkamatuks jääb, on see, et vastupidiselt nende palgatööle moodustab kool suurima osa tänapäeva noore inimese elust. Kui näiteks õpilase suhtes rakendada põhimõtet, et koolis käimine on lapse töö ja samas juhinduda soovitusest, et töö paremaks sujumiseks tuleks viimane eraelust lahus hoida, siis tuleb välja, et õpilane ei tohiks koolis mõelda nendest tundidest, mis ta unemaal veedab.
Kool on elu
Koolist ongi saanud meie eraelu. Kunagi hilistel lõunatundidel koju jõudes ei ole ränk tööpäev kaugeltki veel lõppenud, sest intensiivsed vaimsed pingutused jätkuvad nii koduste tööde kui ka õpetajateteemaliste diskussioonide näol. Noh ja siis on veel need valemeid ja õpetajaid täis unenäod, mis hommikul sugugi puhanuna ärgata ei lase.
Kui midagi on halvasti, on täiskasvanutel imelihtne oma kodinad kokku korjata ja uus töökoht otsida. Nojah, mitte võibolla just imelihtne, aga siiski lihtsam, kui kooli vahetada, sest igas koolis on asjad omamoodi üles ehitatud ja sellega kohanemine võtab palju aega. Samuti õpetatakse erinevates koolides erineva tempoga ja tihtipeale lausa teises järjekorras. Niisiis peame paratamatult leppima ka kõige halvaga, mis meie kui õpilaste
töökohaga kaasneb.
Ükskõiksus
Kooli psühholoog ja õpetaja Vaike Kumari ütleb, et uuringud on kindlaks teinud, et vägivalda õhutavad just nimelt ükskõiksed pealtvaatajad. Seega palun ma teilt kõigilt siinkohal veidike hoolivust üles näidata. Isegi kui sulle ei lähe need konkreetsed inimesed korda, võiks sind huvitada su elukeskkond, sest sinu enda heaolu sõltub sellest otseselt. Miks ma räägin siinkohal ümbritsevast keskkonnast, kui mingid väikesed kaklevad võõrad mind üldsegi ei puuduta ja neist on imelihtne mööda vaadata? Sest vägivald on kui haigus, mis nakatab ka õhu enda ümber nagu hais, mida tunnevad kõik ka siis, kui see, kes haiseb, on ruumist lahkunud.
Sõnad on kõikvõimsad
Peale väikeste kaklejate on vägivallal ka teisi vorme. Üheks nendest on sõnad. Elus oleme paratamatult sunnitud kokku puutuma inimestega, kes meile ei meeldi ja tegelikult ei saa siis hakata nendest igaüht mõnitama või solvama, sest tihtipeale sõltuvad nendest inimestest meie isiklikud õnnestumised ja vahest ka majanduslik seisund.
Siinkohal on heaks näiteks see, et kui õpilaste suust väljub liiga palju ebavajalikke valje sõnu, siis see muutub häirivaks õpetajale, kelle tööd otseselt segatakse. Niisiis muutub ka õpetaja pahuraks, sest samamoodi nagu meie-õpilaste elust moodustab suurema osa kool, sõltub ka õpetajate eraelu sellest meeldivast asutusest. Näiteks see, kui usinalt meie viitsime õppida, on otseselt seotud ajaga, mida õpetaja saab oma pere seltsis veeta. Samamoodi, nagu meie teeme kodus järgmiseks päevaks õppetükke une arvelt, parandab õpetaja kodus meie kontrolltöid perele söögitegemise arvelt. Mis omakorda tähendab, et õpetaja abikaasa peab kas nälgima või ise kokkama hakkama. See kruvib üles igasuguseid pingeid ja võib viia isegi peretülini, sest nagu me teame, käib armastus kõhu kaudu.
Noh ja mis te siis arvate, kes peale õpetaja veel tema abikaasa kokakunsti all kannatab? Meie muidugi, sest tegelikult oleme ju meie süüdi, et tunnis on lärm, et me piisavalt põhjalikult ei õpi ja et õpetaja peab plussikeste asemel tööle pikki selgitusi kirjutama ja mõistatama, kus me vea oleme teinud. Ja muidugi oleme meie siis ka selles süüdi, et õpetaja abikaasa süüa peab tegema. Seega sõltub meie heaolu otseselt meie tegudest. Ja mitte ainult meie oma, ka klassikaaslased ja isegi paralleelklassid kannatavad selle all, kui õpetaja peale kõrbenud praekartuleid enam vajadust ei näe kolme piiri paari punkti võrra nihutada.
Üks paljudest
Vaimse vägivalla juures tuleb muidugi rääkida ka õpilaste omavahelistest suhetest , mis, nagu näitavad hiljutised sündmused Soomes, võivad väga traagiliste tagajärgedeni viia. Ma saan aru, et oma madalat enesehinnangut on lihtne solvangute taha peita, aga millest ma aru ei saa, on see, et olgugi et me kõik tahame väga enesekindlad, täiskasvanulikud ja targad näida, ei saa me aru sellistest elementaarsetest asjadest nagu vaesus või geneetika. Tegelikult me ju teame, et lapsed on otseselt sõltuvad oma vanematest, väljendugu see siis majanduslikus olukorras või peast eemale hoidvates kõrvades.
Täpselt nagu ükski vihmapiisk ennast uputuse eest vastutavaks ei pea, ei arva ka meie, et oleme kuidagimoodi isiklikult näiteks kliimasoojenemise eest vastutavad. Nendel, kes on gümnaasiumi õpingute jaoks valinud matemaatika-looduskallakuga klassi, on privileeg mõista, et me seda siiski oleme. Kuid kas sellise lihtsa järelduse tegemiseks on tõesti vaja spetsiaalse kallakuga klassi?
Tolerantset suhtumist!
Kui meie kooli vaadelda väikeriigina, siis saame aru, et tegelikult sõltub kõik meist endist. Meie, rahvas, oleme koondunud klassidesse, ja igal klassil on oma pealik-klassijuhataja, kes seda inimeste rühma kõrgemal esindab. Meie riigi Toompea asub B-maja teise ja kolmanda korruse vahel ja seal võtavad pealikud vastu otsuseid, mis sõltuvad õpetajate suhtumisest meisse. Seega, nagu ühes demokraatlikus riigis kombeks, saame me valida. Meie valikutel põhinev käitumine mõjutab õpetajate suhtumist meisse, ja seega ka õpetajate otsuseid. Õpetajate otsustest sõltub aga meie heaolu.
Niisiis taandub kõik lõpuks tagasi sellele, et me peame üksteise tolerantselt suhtuma selleks, et rahulikult koos eksisteerida. Kuid kui ka sellised pealtnäha lihtsad otsused, nagu vägivalla õhutamine või peatamine, meil üle jõu käivad, mis saab siis sellest riigist, kus kunagi meie enda lapsed elama peavad? See siin praegu on kõigest proov, meile antakse võimalus näha, milleni me teod viivad, võimalus oma vigadest õppida. Aga kui ka pärast selliseid õõvastavaid sündmusi, nagu näeme Ilmar Raagi filmis “Klass”, keegi õppust ei võta, siis ma ei julge ettegi kujutada seda riiki, mida need inimesed ükskord juhtima hakkavad.
Maria Kinnunen 11B
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar