Oled sa kunagi paljajalu laulval liival jalutanud või oma matkast väsinud selga vastu metsa vanimat puud toetanud ja sealt sajandite jagu energiat ammutanud?Just täpselt selliseid asju olen õppinud nautima ringi vaadates. Kõige paremini näeb aga siis, kui on keegi, kes näitab, kuhu vaadata. Õnneks on meie kooli loodusklasside õpilastele antud võimalus vaadata ja näha rohkem kui teistele ja seda tänu hakkamist täis õpetajatele, kes meid tõepoolest harivad, mitte ainult ei õpeta. Oma vaatlusi teostame õppekäikudel erinevatesse Eestimaa looduskaunitesse paikadesse, nii ka seekord.
Õppe- ja talgulaager Kiideva kalurikülas Matsalu lahe põhjakaldal algas nagu tavaliselt väljasõiduga Mesikäpa halli eest. Väljavaade neljatunnisele bussisõidule muidugi eriti rõõmustav ei olnud, veel enam- tänu kõigest kolm päeva tagasi lõppenud suvevaheajale olid suurte kottide all ägavad, bussi poole loivavad matkasellid endiselt poolunes ning ega lõuna paiku Nõvale jõudes samuti erilist muutust märgata olnud. Viimast kogesid enamused alles peale pannkooke mustikamoosiga.
Nõvalt Kiidevale
Nõva maastikukaitseala ja sealset RMK keskust tutvustanud Silja Silver rääkis lisaks metsa- ja rabatulekahjudega kaasnevast ka õlireostusest, kohalikule Neugrundi meteoriidikraatrile plaanitavast tuulepargist, 1915. aastal ehitatud munakiviteest, eestlastest, kes Nõukogude Liidu pealetungi eest nendest samadest laulva liivaga kaetud randadest vabaduse poole põgenesid ja sellest, kui tähtis on üksteist ja iseennast hoida, armastada ja austada.
Enne Kiidevale jõudmist käisime ära ka Põõsaspea neemel, mis on kalli Eestimaa kõige loodepoolsem tipp ja ühendatuna Hanko neemega Soomes täidab mõttelise piiri rolli Soome lahe ja Läänemere vahel. Põõsaspea neem on ühtlasi ka väga praktiline koht linnuvaatluseks, sest sealt kulgevad üle paljude lindude rändeteed lõunamaa päikese suunas. Näiteks lendab sealt üle Eestimaa rahvuslind suitsupääsuke, et Lõuna-Aafrika Vabariigi palmide all jalgu sirutada.
Olles õhtul Kiidevale jõudes oma kola laiali pakkinud ja telgid püstitanud, pugesime magamiskottidesse, et järgmisel hommikul kohalikele nende külalislahkuse eest ka midagi tagasi anda.
Kaluritele puhkeplats
Meie eelkäijad, nüüdseks juba kooli lõpetanud samblanuusutajad, käisid Kiideval Puise metsas talgute korras ühte rikkalikumatest kooslustest, puisniitu, taastamas. Vaatasime ka nende tehtud töö üle, kuid otsustasime seekord endast natuke selgema märgi maha jätta. Sedapuhku aitasime vana kaluriküla puhkeplatsi ja külakeskust taastada. Tänu üllatavale entusiasmile ja oskustele sai kõvasti värvitud, riisutud ja ehitatud. Nii mõnigi tegelane tõusis klassikaaslaste silmis tänu oma imestama panevale oskusele paekividest müüri laduda või teed ehitada kõvasti kõrgemale, kui ta seda näiteks viiega matemaatikas teinud oleks. Mind pani imestama, millise innukusega me kõik toimetasime. Võiks ju arvata, et tänapäeva noored ilma mingisuguse nähtava tasuta naljalt kätt tööle külge ei pane, aga võta näpust, jätkus isegi neid, kellel tegevusest puudu tuli. Hiljem, kui pärastlõuna päikese all oma kätetööd imetlesime, korvas paisuv uhkus antud panuse üle kõik, mille pärast üks hilisteismeline veel vinguda võiks.
Varasügisesse merevette
Tundub, et isegi ilmal oli hea meel, sest muidu vihmane september oli järsku täis päikest ja lühikestes pükstes poisse, kuigi ma ei saa garanteerida, et need lühikesed püksid ilmast tingitud olid, sest hiljem võis neid näha koos kandjaga varasügisesse merevette sukeldumas.
Linnud ja ühislaul
Peale väikest uinakut suundusime kaitseala spetsialisti Aare Lepikuga Jugassaare linnuvaatlustorni juurde, kus arutasime kohaliku maastiku tähtsust rändavatele ja paiksetele lindudele. „Tänu“ kinni jäänud bussile jäi aga see kohtumine võrdlemisi lühikeseks. Pärast jalutuskäiku Puise metsas läksime kaluripaadiga lahele.
Õhtul lõkke ümber istudes tundsime kõik, kui mõnus on olla looduses ja kuidas see inimesi ühendab, sest just need läbikukkunud ühislaulmise katsed seal tule ümber on teinud meie klassist selle, mis ta on. Ja just siis tõdesime, nagu sai öeldud gümnaasiumi alguses, et loodus tõesti toob inimesi üksteisele lähemale.
Ussimaarjapäev Saleveres
Järgmisel hommikul, olles oma võõrustaja ja külaseltsi esinaise Tiiu Tomingaga hüvasti jätnud, suundusime kõigepealt Salevere Salumäele, kus nägime siluri lubjakivist panka, mis vastupidiselt Põhja-Eesti pankadele on noorem ja koosneb peamiselt korallide kivististest, sest seda panka uhtus kunagi ekvaatori ääres Litoriina meri. Veel pesime silmi Silmaallikas, millel vanarahvas arvas ravitoimet olevat. Ilmselt ka oli, sest hiljem, kui Näärikivide juures püriidi otsinguteks läks, oli kõige suurem saak nendel poistel, kes õpetaja palvel silmi pestes poseerisid, kuna õpetaja tahtis ikka mitu head kaadrit erinevate nurkade alt võtta. Veel pidavat kõikvõimalikud ussid ussimaarja päeva kanti, mis parajasti oligi seesama laupäev, Salevere Salumäele talvituma kogunema. Ilmselt lähenesid need usside hordid mäele mõne teise nurga alt, sest meie nägime ainult ühte ja ka see oli loomulikust natukene lapikum ja keset autoteed.
Lahest luhaniiduks
Enne koduteele asumist külastasime ka Matsalu Rahvuspargi keskust Penijõel. Loodust hakati Matsalus kaitsma 1957. aastal, 1976. aastal kuulutati ta rahvusvahelise tähtsusega märgalaks ning 2004. aastal omistati talle rahvuspargi tiitel. Kuna loodus on pidevas muutumises, kasvab Matsalu laht toitaineterikka Kasari jõe vee tõttu peagi kinni. Umbes tuhande aasta pärast katavad 18 kilomeetri pikkust ja kuue kilomeetri laiust lahte luhaniidud. Nagu juba eelnevalt mainitud sai, on meie kooli noored oma panuse andnud sealsete puisniitude taastamiseks ja säilitamiseks.
Selle meeldejääva reisi eest tuleb tänada Keskkonnainvesteeringute Keskust, kes meid rahaliselt toetas ja muidugi inimesi Nõvalt, Kiidevalt ja Penijõelt. Siiski kõige suuremad tänud tahan anda õpetajatele Maiele ja Kristale nende katkematu kannatuse ja rõõmsa meele eest.
Maria Kinnunen 11B
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar