Põlva koolide õpilastel on erakordselt hea võimalus ajaloo õppimisel Eesti muinasaja kohta teadmisi saada õppekäigu raames. Nimelt asub meie koolile väga lähedal Rosma linnamägi, muinasaja üks silmapaistvamaid mälestisi.
Seetõttu on meie kooli ajalooõpetajad võimalusel õpilastega Rosmale ka õppematku korraldanud. Käesoleval õppeaasta algul olid Rosma käigud erilised selle poolest, et üle kolmekümne aasta korralati seal arheoloogilisi väljakaevamisi. Kaevamisi viis läbi Tartu Ülikooli arheoloog Heiki Valk. Veel tegutsesid seal A. Vindi, A. Lindve, R. Roog ja M. Emirnovitš. Seega oli õpilastel võimalik oma silmaga näha, kuidas arheoloogid töötavad ning 5A, 5B, 5C ning 12B klassi õpilastele andsid selgitusi Rosma linnamäe ning kaevamiste kohta arheoloogid ise.
Vau! Tõeline arheoloog!
Siinkohal annan edasi 5ndate klasside õpilaste muljed nende endi kirjutiste põhjal. Suureks elamuseks oli juba see, et oma silmaga sai näha tõelisi arheolooge, sest sellist võimalust just väga tihti ette ei tule. Arheoloogid tutvustasid oma töövõtteid ja -riistu. Peamised abivahendid olid labidad, kühvlid, pintslid, harjad ning suured sõelad. Kaevamisi teostati umbes 10 cm kaupa ning seda tuli teha väikeste kühvlitega, et mitte vigastada võimalikke leide. Üleskaevatud muld ning liiv sõeluti hoolikalt läbi, et ükski detail ei jääks märkamatuks. Juba oli leitud pisikesi potikilde ning söetükikesi, mis esmapilgul tundusid üsna tähtsusetud. Tegelikult saab aga nende põhjal teha olulisi järeldusi näiteks linnuse vanuse kohta.
Viiendikele tutvustati ka põgusalt Rosma linnamäe ajalugu. Linnust hakati rajama umbes 1000 aastat tagasi, kaitseks võimalike rünnakute eest. Ka looduslikult oli see koht linnuse rajamiseks väga sobiv. Mäe ümber kuhjati kaitsevall ning ehitati kaitsetara. Linnusel oli kaks väravat. Õpilased said ka teada, et tolle aja relvad olid tänapäeva omadest väga erinevad. Linnuse kaitsjad kasutasid odasid, kilpe ning tapreid, rünnati aga ammude, vibude ning mõõkadega, kasutati ka kiviheitemasinaid.
Abiturientide avastamisrõõm
Meie, kaheteistkümnendikud olime Rosma ajalooga varemgi tutvumas käinud, kuid arheoloogilisi väljakaevamisi nägime aga esimest korda. See oli huvitav elamus. Esmalt köitsid meie tähelepanu ülespandud kuppeltelgid—paistab, et arheoloogid elavad üsna looduslähedast elu. Meile hakkas silma ka see, et üleskaevatav ala oli täpselt piiritletud pisikeste pilbaste ning nööriga. Kaevati lõimiste kaupa ning mitte eriti sügavale, kõige rohkem kuni 50cm-ni. Üleüldse ollakse looduse suhtes arvestavad, suured puujuured jäetakse puutumata ning peale töö lõppu püütakse taastada endine olukord, isegi sammal asetatakse hiljem oma kohale tagasi.
Heiki Valk rääkis meile ka sellest, mis eesmärgil nad seal üldse olid. Peamiseks oli välja selgitada Rosma linnamäe vanus. Suuremaks sooviks aga määrata kõigi Lõuna- Eesti muinasaegsete linnuste vanus. Samas ei saa päris kindel olla, kas see linnus üldse päris valmis sai. Igatahes oli tolle aja kohta niisuguse kindluse ehitamine suur ettevõtmine. See nõudis väga palju tööjõudu, seega ähvardas inimesi ilmselt sõja oht.
Aardeleiu tõenäosus nullilähedane
Meilegi näidati arheoloogide leide. Nähes pisikesi potikilde mõistsin, kui raske võib olla üldse midagi avastada. Õpetaja Leena Haugas küsis kas on ehk lootust välja kaevata ka mõni aare. Meie kergeks pettumuseks oli Heiki Valk selles suhtes üsna skeptiline. Ta nentis, et aardeleiu tõenäosus on üsna nullilähedane, sest üles kaevatakse vaid väike osa maast ning ilmselt polnud muistsed asukad linnuses ka kuigi kaua elanud.
Usun, et kõik klassid on õnnelikud, et said sellisest erakordsest sündmusest osa. Paistis ka, et arheoloogid ise olid rõõmsad selle üle, et nende töö vastu huvi tunti. Igatahes on tore, et meie lähedal selline ettevõtmine aset leidis ja et me ka ise sellest osa saime.
Seetõttu on meie kooli ajalooõpetajad võimalusel õpilastega Rosmale ka õppematku korraldanud. Käesoleval õppeaasta algul olid Rosma käigud erilised selle poolest, et üle kolmekümne aasta korralati seal arheoloogilisi väljakaevamisi. Kaevamisi viis läbi Tartu Ülikooli arheoloog Heiki Valk. Veel tegutsesid seal A. Vindi, A. Lindve, R. Roog ja M. Emirnovitš. Seega oli õpilastel võimalik oma silmaga näha, kuidas arheoloogid töötavad ning 5A, 5B, 5C ning 12B klassi õpilastele andsid selgitusi Rosma linnamäe ning kaevamiste kohta arheoloogid ise.
Vau! Tõeline arheoloog!
Siinkohal annan edasi 5ndate klasside õpilaste muljed nende endi kirjutiste põhjal. Suureks elamuseks oli juba see, et oma silmaga sai näha tõelisi arheolooge, sest sellist võimalust just väga tihti ette ei tule. Arheoloogid tutvustasid oma töövõtteid ja -riistu. Peamised abivahendid olid labidad, kühvlid, pintslid, harjad ning suured sõelad. Kaevamisi teostati umbes 10 cm kaupa ning seda tuli teha väikeste kühvlitega, et mitte vigastada võimalikke leide. Üleskaevatud muld ning liiv sõeluti hoolikalt läbi, et ükski detail ei jääks märkamatuks. Juba oli leitud pisikesi potikilde ning söetükikesi, mis esmapilgul tundusid üsna tähtsusetud. Tegelikult saab aga nende põhjal teha olulisi järeldusi näiteks linnuse vanuse kohta.
Viiendikele tutvustati ka põgusalt Rosma linnamäe ajalugu. Linnust hakati rajama umbes 1000 aastat tagasi, kaitseks võimalike rünnakute eest. Ka looduslikult oli see koht linnuse rajamiseks väga sobiv. Mäe ümber kuhjati kaitsevall ning ehitati kaitsetara. Linnusel oli kaks väravat. Õpilased said ka teada, et tolle aja relvad olid tänapäeva omadest väga erinevad. Linnuse kaitsjad kasutasid odasid, kilpe ning tapreid, rünnati aga ammude, vibude ning mõõkadega, kasutati ka kiviheitemasinaid.
Abiturientide avastamisrõõm
Meie, kaheteistkümnendikud olime Rosma ajalooga varemgi tutvumas käinud, kuid arheoloogilisi väljakaevamisi nägime aga esimest korda. See oli huvitav elamus. Esmalt köitsid meie tähelepanu ülespandud kuppeltelgid—paistab, et arheoloogid elavad üsna looduslähedast elu. Meile hakkas silma ka see, et üleskaevatav ala oli täpselt piiritletud pisikeste pilbaste ning nööriga. Kaevati lõimiste kaupa ning mitte eriti sügavale, kõige rohkem kuni 50cm-ni. Üleüldse ollakse looduse suhtes arvestavad, suured puujuured jäetakse puutumata ning peale töö lõppu püütakse taastada endine olukord, isegi sammal asetatakse hiljem oma kohale tagasi.
Heiki Valk rääkis meile ka sellest, mis eesmärgil nad seal üldse olid. Peamiseks oli välja selgitada Rosma linnamäe vanus. Suuremaks sooviks aga määrata kõigi Lõuna- Eesti muinasaegsete linnuste vanus. Samas ei saa päris kindel olla, kas see linnus üldse päris valmis sai. Igatahes oli tolle aja kohta niisuguse kindluse ehitamine suur ettevõtmine. See nõudis väga palju tööjõudu, seega ähvardas inimesi ilmselt sõja oht.
Aardeleiu tõenäosus nullilähedane
Meilegi näidati arheoloogide leide. Nähes pisikesi potikilde mõistsin, kui raske võib olla üldse midagi avastada. Õpetaja Leena Haugas küsis kas on ehk lootust välja kaevata ka mõni aare. Meie kergeks pettumuseks oli Heiki Valk selles suhtes üsna skeptiline. Ta nentis, et aardeleiu tõenäosus on üsna nullilähedane, sest üles kaevatakse vaid väike osa maast ning ilmselt polnud muistsed asukad linnuses ka kuigi kaua elanud.
Usun, et kõik klassid on õnnelikud, et said sellisest erakordsest sündmusest osa. Paistis ka, et arheoloogid ise olid rõõmsad selle üle, et nende töö vastu huvi tunti. Igatahes on tore, et meie lähedal selline ettevõtmine aset leidis ja et me ka ise sellest osa saime.
Kati Rööpmann 12B
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar