Viimased kuud on liigagi tihti pööratud tähelepanu viinakuradile ja tema tegemistele. Või korrektsem olles, tema pahategudele noorte seas.Pidu pilves olemata?
Kas olete tähele pannud, et laupäeva ja pühapäeva hommikul kubiseb MSN nimedest a la’ „ Maiu- Mul on nii paha olla” või „ Peeter- kuidas ma eile koju jõudsin?”. Kõrvaltvaatajana jääb mulje, et Maiu ja Peeter tunnevad oma eelmise õhtu saavutuste üle uhkust. Niisiis on Maiu uhke selle üle, et potentsiaalsed boyfriendi kandidaadid teda põõsas oksendamas või äärekivil magamas on näinud. Ja Peeter tunneb uhkust selle üle, et ei mäleta enam, kus või mida ta kellegagi tegi.
Ma saan täiesti aru, et minnakse peole või klubisse tantsima ja võetakse mõni kokteil, et julgem oleks, aga miks on vaja igal nädalavahetusel väljas, tänaval viina juua? Kas Põlva elu on tõesti nii igav, et noortel muid ajaveetmise võimalusi ei ole? Paratamatult näeme kõrvalt, kuidas klassikaaslaste hinded langevad ja kuidas nad sellest ei hooli, sest palju tähtsam on võimalikult palju alkoholi kanda ja kui piisavalt raha on, siis paar „kommi” hinge alla panna. Kui küsisin ühe Maiu käest, miks ta niimoodi käitub, siis vastus oli „kambavaim”. Samas saab nimetatud neiu aru, et tema tegevus ei ole õige, ja et oleks võimalik oma elu hoopis paremini elada. Miks siis sellest nõiaringist välja ei astuta? Kas need, kes rahulikult pealt vaatavad, kuidas sa oma elu rikud, saavad tõesti nii head sõbrad olla, et nende seltskonnast loobuda polegi võimalik? Tean juhtumit, kus noor tüdruk oli nii suures joobes, et ei suutnud suvalist noormeest peatada endaga vahekorda astumast, ning needsamad sõbrad, kelle kambavaim jooma meelitab, on selle üle pärast kõval häälel naernud. Kas see neiu saab neid tõesti oma sõpradeks nimetada? Miks siis keegi talle appi ei läinud? Miks keegi teda ei kaitsnud? Ja mida võib tunda nimetatud neiu tuttavatele otsa vaadates?
Miks üldse tarbitakse alkoholi? Mis selles head on? Kas keegi saab ausalt väita, et talle maitseb viin? Või on järgmisel hommikul hea olla? Või pingutavad inimesed hoopis neljakümneselt arstide vahet jooksmise poole, et maksadoonori ootenimekirjas võimalikult kõrgele tõusta? Ja olgem ausad, milline inimene tahab endale abikaasat, ema või isa, kes suurest vägijoogi lembusest tema peale karjub või kätt tõstab?
Keda võime süüdistada?
Igale ebameeldivale probleemile otsitakse süüdlast. Niisiis, otsige süüdlast tänapäeva nooruse hukkaminekus. Kool? Kodu? Eesti riik? Või äkki imekombel hoopis noored ise? Kooli sellise probleemi juures süüdistada ei saa. Pigem on kool ja õpetajad alkoholi ohvrid, sest kannatavad õpilaste hinded ja õpetajad peavad topelt vaeva nägema nende noorte abistamisega. Gümnaasiumis on võimalik õpilasi välja visata, kuid ikkagi annavad õpetajad järele, kirjutavad selle kolme ära, lootuses, et õpilane tänutäheks edaspidi natuke rohkem püüab. Ka õpetaja on inimene ja talle teeb haiget, kui tema pingutusi ei austata ja järgmisel aastal samamoodi pedagoogide kaastundele loodetakse. Osalt võib sellises olukorras süüdistada kodu, sest on ju alkoholism geneetilise eelsoodumusega haigus. Samas on ka kodused selle haiguse ohvrid. Millisele emale meeldiks oma lapsele politseisse järgi minna? Isegi kui tema ja lapse vahelised suhted ei ole kõige soojemad, on lapsevanemal oma järglase pärast häbi, ning laps võiks vaatamata kõigele austada oma vanema pingutusi ja talle sellist ebameeldivust mitte põhjustada. Ja milles süüdistada Eesti riiki? Alkoholi müügi piiramises? Kõikvõimaliku huvitegevuse sponsoreerimises? Niisiis jääb järele vaid nooruk ise. Olles ise süüdi, et tal piisavalt iseloomu ja oidu ei ole vägijoogist eemale hoidmiseks, ja et abi ei otsita, või pakutud abi vastu ei võeta ning olles ise endale need sõbrad/joomakaaslased valinud. Seades reede õhtul sammud kultuurimaja parkla poole, tõstes pudeli suule. Seega ollakse ise süüdi, kui narkootikumide vedamise eest oma surmanuhtluse täideviimist mõnes lõunamaa vanglas oodatakse. Kui noored on tõesti meie tulevik, siis on mul kohutavalt kahju, et tulevikus ülejäänud maailm eestlased Ida-Euroopa marodööride ja retsidivistidega ühte patta võib panna.
Mis on lahendus?
Mõni aeg tagasi telekanali TV3 uudistes kajastunud loos Põlvakate alkoholilembusest viitas linnavalitsuse liige Monika Adamson Mesikäpa hallile, mis olla noorte huve silmas pidades püsti pandud. Kui nii, siis miks meil isegi kehalise kasvatuse tunnis seal olla ei lubata? Õpetajate kommentaar sellele on, et „Kool üürib hoonet”. Kas Põlva linnavalitsus tõesti leiab, et kõikidele noortele meeldib sporti teha, ja et kõik on selles nii osavad, et õnneks muud ei olegi vaja? Enamalt jaolt nõutakse koolis siiski nii palju, et mitte väga sportlikel noortel lihtsalt ei jätku füüsilist jõudu näiteks pallimänguks. Alternatiiviks on pakutud ka Kunsti- ja Muusikakooli, kuid mis jälle kahe silma vahele jäi, on see, et mõlemad nõuavad tõsist annet. Mida teevad need, kellel viimasest vajaka jääb, need, kes koolis juba niigi hinnete nimel oma isiklikke vaimseid ja füüsilisi piire tõukavad? Ma sügavalt loodan, et kuskil linnavalitsuse sügavustes keegi selle probleemi kallal pead murrab ja sellele ka mingi mõistliku lahenduse leiab.
Maria Kinnunen 11B
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar