Viis minutit enne söögivahetunni algust hakkavad õpilased ärevalt rabistama. Pakitakse asju ja otsitakse välja püksitaskusse kadunud toidutalong. Õpetaja seisab nõutult klassi ees. Kui ta viimaks lausub päästvad sõnad „Võite minna“, algab tormijooks. Sajad õpilased sööstavad toidulõhnast juhindudes söökla poole. Aga mis neid seal ees ootab!?
Pärast pikka ja piinarikast pusklemist treppidel ja koridorides, astunud viimaks sisse kitsukesest sööklauksest, avaneb vaade saali, mis võrreldes eelnevate koridoridega näib siiski suurena. Müstilisel kombel on trobikond õpilasi ikkagi enne teisi jõudnud. Nüüd võib ennast viisaka inimese kombel sisse seada — järjekorra lõppu. Ükskõik, kummas järjekorras seista, liigub teine ikkagi kiiremini. Suure õhinaga saabuvad ka aeglasemad õpilased. Kullipilguga lasevad nad üle järjekorrad. Nähes sõpra või tuttavat, minnakse teda tervitama ja nii muuseas imbutakse ka järjekorda. On ka nahaalsemaid õpilasi, kes ei jää lootma tutvussidemetele, vaid paiskavad väetimad kõrvale ning asuvad nende asemele toiduleti läheduses. Ja ega nad siis üksi ole. Ka nende sõbrad himustavad kohta söögikatla ääres.
Kõik õpilased, kellelt küsisin söökla kohta, on ühel meelel, et trügimine on ebameeldiv, kui ise ei ole trügija rollis. Kahjuks ei saa sinna midagi parata ka sööklasse värvatud korrapidaja-õpetaja ja -õpilased. Massidele ikka vastu hakata ei ole võimalik. Seega jääb iga õpilase enda teha, kas ta laseb trügija enda ette või mitte, ja kas üldse hakata trügima. Muidugi võib jääda pooletunnisest söögivahetunnist vajaka, kuid praegune lahendus peaks olema parim võimalikest.
„Vahepeal on kartulid imelikult hallid ja kõvad, aga võib-olla on asi minu eelistustes,“ arvas toidu kvaliteedi kohta Elise 11. klassist. „Kartulite ebakvaliteetsus on tarnija viga. Kuna meil on sööklas uus euronõuetele vastav tehnika, on paranenud ka toidu kvaliteet ja maitse,” selgitab söökla juhataja Kaja Veide. Arvestades aga sellega, et palju toitu visatakse ka ära, tekib küsimus, et äkki on asi sööjais. Muidugi on igaühe enda asi, palju ja mida ta sööma on harjunud.
Enne seda, kui sööklast sai söökla, asetses seal võimla. Kes algklasside majas olevat sööklat veel mäletavad, siis on praegune suisa paradiis. Praegu ei kujuta seda enam ettegi. Nii et siinkohal on linnavalitsus, projekteerija ja ehitajad head tööd teinud. „Laudade ja töötajate arv on minimeeritud. Ja kuna põhikooli osa saab tasuta süüa, kerkivadki esile probleemid järjekordade ja istumiskohtadega. Samas on võrreldes teiste linnakoolidega meil oluliselt suurem sööjate arv,” ütles direktor Kaido Palu. Õppealajuhataja Aime Soonvald ütles tabavalt: „Kui karp on nii suur, et ära mahub ainult 1 kilo õunu, ei ole võimalik sinna mahutada 5 kg õunu.“
Kuna lastead Lepatriinu köögiblokk on remondis, siis on meie sööklas abiks veel ka nende köögi töötajad. See kergendab oluliselt köögi personali tööd. Siiski tuleks, eriti praepäevadel, olla mõistvam söögitädide vastu. Nemad on ju ka ainult inimesed ega suuda sadade õpilaste soove korraga täita. Head isu!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar