Sabakonnast meteoriidini (KaSa...?, nr9, märts 2007, lk9)

1.Veebruaaril astusid 11 ja 12B bussi, et sõita Tartusse. Ilma suuremate jamadeta jõudsimegi Tartusse, kus kahe klassi teed lahku läksid.
Meie ehk siis 11B läksime Tartu Ülikooli bioloogia ja geograafia teaduskonda. Meie esimeseks sihtmärgiks oli zooloogia muuseum. Seal paigutati meid istuma jagati kätte lehed, kus peal olid erinevate putukate pildid ja nimed, mida oli kokku 58. Edasise filmi vaatamise käigus pidime kirjutama lehtedele iga putuka kohta midagi iseloomulikku. See töö tehtud hakkasime muuseumi mööda ringi kolama. Kahe korruse peale oli ära jaotatud hulgaliselt huvitavaid loomi ja linde, alates väikseimatest putukatest ja lõpetades tipp kiskjatega. Peale surnud loomade oli seal ka mõni elusolend. Näiteks kilpkonn, sabakonnad ja ka veel paar madu. Ringkäigul muuseumis nägime veel selliseid olendeid nagu solkmed ja paelussid. Hulgaliselt oli igasuguste sarviliste päid, erinevat liiki linnumune. Üks pilkupüüdvamaid elemente oli rotikuningas, kus päris palju rotte olid omavahel saba pidi ühendatud. Eksponaatide seas oli isegi mammuti osi.
Edasi liikusime geoloogia muuseumisse, kus juba peaaegu uksel oli võimalik rammu katsuda meteoriidi tükiga, mis oli tõesti väga raske. Edasi hakati meile rääkima ajastute kaupa mineraalide/kivimite ajalugu, mis paljusid pikaks ajaks kõrvu kikitama ei pannud, siiski oli jutt huvitav ning informatsiooni rikas. Ning ka ise eksponaatide vahel ringi jalutades jäi nii mõndagi huvitavat silma. Oli ka äratundmise rõõmu, kuna varemalt olime mineraale õppinud ning nüüd oli neid võimalik vaadata palju suuremas koguses. Huvitavad olid ka meteoriidi tükid mis on maale langenud. Kokku oli muuseumis üldse umbes 250 mineraali. Eestis leiduvaid vaid 50 ringis.
Tagasi bussi naastes olime parajalt väsinud, et koju tagasi minna. Sõit läks aga asja ette ja mina arvan, et seal omandatud teadmised kuluvad kunagi marjaks ära.

Mari Laaniste 11b