Meie kooli 10ndasse klassi astujad saavad valida endale lisaainena ratsutamise. Tunnid toimuvad Timmo tallides. Peale kolmeaastase kursuse läbimist on võimalik endale saada abitreeneri paberid. Tallides on hobuseid 30 ringis. Nad kõik on väga toredad, nagu on seda ka talli rahvas.
Ka mina ise käin ratsutamas juba teist aastat. Alustasime üleeelmise aasta septembris viiekesi. Praeguseks on meid järel 4. Esimesel päeval näidati meile hobuse valmis panekut, mida saime ka ise natuke praktiseerida, siis läksime kogu kambaga sellesama hobusega sõitma. Hobune, Era, pandi korde (punutud köis) otsa ning meie läksime siis korda mööda selga. Esiti tegime vaid sammu, siis traavi, julgemad ka galoppi. Selleks korraks oligi trenn läbi. Järgmisel korral saime juba ise oma hobuse trenniks valmis panna ning temaga iseseisvalt sõita. Muidugi tuli ka ette kukkumisi. Ühe trenni kohta võis neid olla isegi päris mitu. Kuid see meid eriti ei heidutanud ning me jätkasime vapralt.
Iseenesest on ratsutamas käimine tasuta. Kuid selle eest peab talli juures natuke tööd tegema. Midagi konti murdvat ei ole, tavaliseks tööks alguses oli saepuru viskamine, millegi riisumine, koristamine ja muud sellist. Praegu me peamiselt puhastame bokse, kuid teeme ka teisi töid, mida on vaja.
Vahepeal tehti meile ka matku. Need ei ole küll kuigi pikad, kuid see eest väga mõnusad. Hobusega vabas looduses käia on täielik nauding. Teinekord tehakse meile ka selliseid teistmoodi trenne, kus tuleb nii hobuse seljas kui ka tema kõrval igasuguseid vigureid teha. Ka need on omamoodi lõbusad. Veel on meil olnud ilma sadulata trenne ja üleüldse igasuguseid põnevaid tegemisi. Näiteks jõuludel, vastlapäeval ja ka muudel pühadel toimub talli juures midagi põnevat, kas mõni võistlus või näitemäng.
Lisaks muule lõbule me ka õpime nii mõndagi. Peamiselt muidugi sõitmist ja erinevaid harjutusi, mida saab hobusega teha, kuid ka hobuse hooldamist.
Kurvastusega pean tõdema, et aasta-aastalt on ratsaklassi soovijate hulk vähenenud. Selle aasta kümnendikest ei ole midagi kuulda olnud. Põhjus on siiani teadmata, võib-olla ei ole lihtsalt huvilisi olnud. Kuid siinkohal peab mainima, et kui keegi arvab, et hobune on suur loom ja teda peaks kartma, siis on tallis ka väiksemaid hobuseid ning üldiselt ei ole nende juures küll midagi karta. Oma hirmudest tulebki kord üle saada. Niisiis kõik ratsutama!
Ka mina ise käin ratsutamas juba teist aastat. Alustasime üleeelmise aasta septembris viiekesi. Praeguseks on meid järel 4. Esimesel päeval näidati meile hobuse valmis panekut, mida saime ka ise natuke praktiseerida, siis läksime kogu kambaga sellesama hobusega sõitma. Hobune, Era, pandi korde (punutud köis) otsa ning meie läksime siis korda mööda selga. Esiti tegime vaid sammu, siis traavi, julgemad ka galoppi. Selleks korraks oligi trenn läbi. Järgmisel korral saime juba ise oma hobuse trenniks valmis panna ning temaga iseseisvalt sõita. Muidugi tuli ka ette kukkumisi. Ühe trenni kohta võis neid olla isegi päris mitu. Kuid see meid eriti ei heidutanud ning me jätkasime vapralt.
Iseenesest on ratsutamas käimine tasuta. Kuid selle eest peab talli juures natuke tööd tegema. Midagi konti murdvat ei ole, tavaliseks tööks alguses oli saepuru viskamine, millegi riisumine, koristamine ja muud sellist. Praegu me peamiselt puhastame bokse, kuid teeme ka teisi töid, mida on vaja.
Vahepeal tehti meile ka matku. Need ei ole küll kuigi pikad, kuid see eest väga mõnusad. Hobusega vabas looduses käia on täielik nauding. Teinekord tehakse meile ka selliseid teistmoodi trenne, kus tuleb nii hobuse seljas kui ka tema kõrval igasuguseid vigureid teha. Ka need on omamoodi lõbusad. Veel on meil olnud ilma sadulata trenne ja üleüldse igasuguseid põnevaid tegemisi. Näiteks jõuludel, vastlapäeval ja ka muudel pühadel toimub talli juures midagi põnevat, kas mõni võistlus või näitemäng.
Lisaks muule lõbule me ka õpime nii mõndagi. Peamiselt muidugi sõitmist ja erinevaid harjutusi, mida saab hobusega teha, kuid ka hobuse hooldamist.
Kurvastusega pean tõdema, et aasta-aastalt on ratsaklassi soovijate hulk vähenenud. Selle aasta kümnendikest ei ole midagi kuulda olnud. Põhjus on siiani teadmata, võib-olla ei ole lihtsalt huvilisi olnud. Kuid siinkohal peab mainima, et kui keegi arvab, et hobune on suur loom ja teda peaks kartma, siis on tallis ka väiksemaid hobuseid ning üldiselt ei ole nende juures küll midagi karta. Oma hirmudest tulebki kord üle saada. Niisiis kõik ratsutama!
Mari Laaniste 11b
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar