Kui meid ristiti, olime kõik hästi paid (oleks siis meie omadki sama kuulekad olnud!!!). Sest meile oli teada, et me ei saa midagi tagasi teha – aga me saame kõike edasi teha! Üksnes selle pärast tasus kaheteistkümnendasse pingutada.
Vaimne terror eelnes 2 päeva. Ringi käisid kuulujutud, mis väitsid, et sööklatädid juba kasutatud toitu kõrvale panevad. Teada oli seegi, et meil tasub juba "riideid, millest kahju ei ole" varuda. Eriti karm värk pidi olema nendega, kes õhtul kohale ei ilmu. See ei lõppe ka kunagi…
Koolis päästeti meid matemaatika tunnist. Värvitud ja uued soengud peas, oli millegipärast tarvilik teha rongkäik kummiülikondades vana maja teiselt- kuni uue maja kolmanda korruse vene keele klassideni.
Kui koolipäev kord lõppes, siis algas see õige rets. Ei tea miks, pidime koonduma kesklinna pargis. Meid seoti nööriga kinni, et mingid suvalised ei saaks tulla rivisse meie sekka. Kui eespool kõndija paar kiiremat sammu tegi, siis tagumisi tahtis nöör katki pigistada. Aga kui rongkäigu saba ühiselt pidurdas, siis kostis kiljumist kuni esimesteni. Seetõttu tuli üritada kas õigel ajal spurtida või seisatada, et ise mitte jõudude vahele jääda.
Kui jõudsime koolimajja, erinevate klasside õpilased eraldati. Me silmad seoti ja talutati käekõrval kuhugi. Nüüd kästi pikali heita ja vastuvaidlemata roomata. Ei näinud ka seda, mis löga seest kättpidi midagi otsida tuli. Aga meid abistati. Ja kui tohtisime taas tõusta, võis näha, kuidas esimese nägu juba jahukaussi sukeldus. Ise olin järgmine.
Vaatamata seotud silmadele, sõime ära kogu kalapudru spetsiaalkastmes. Aitasime teineteisele seda sisse sööta. Kahjuks või õnneks meile tookord juua ei pakutud.
Peale seda, kui kõigil olid kõhud täis, kasutati meid kurjasti ära. Ainult Jaano Mägi julges vastu hakata, kuid peagi vaikis temagi – pidime aulas vanduma, et toonastele isandatele sööklajärjekorras esimesed kohad reserveerime. Tõsi küll – kukkus see niimoodi välja – et seesamunegi 10A (praegune 12A) juba siis, vahtset vannet eirates, toonastestki 12. klassidest ette trügis...
Aeg möödus nii kiirelt, et midagi ette valmistada ei jõudnud, kuigi plaanid olid suured: nõnda järsult saabus sügis ja klass oli 12.
Kiirelt tuli otsustada, mida enda saatusekaaslastega peale hakata: neid värviti traditsiooniliselt ning jalga pandi mähkmed ja selga prügikotid. Seekord ajastasime selle raske töö enda matemaatikatunnile, kusjuures päästsime rebased laulmise õpetusest.
Minu arust olid meie rebased kõige lahedamad, sest päeva jooksul teisi ma vist küll ei näinud; või olid nad siis nii tavalised, et neid lihtsalt eristada ei olnud võimalik. Meie rebased olid ka ainsad, kes staadionile jalgpalli mängima viidi. Vaesed rebased olid just valitseva jalgpalli meistervõistkonna vastu kaotusse jäänud, kui kahjuks väljakult lahkuma pidin, et kallist tehnikat vihma käest päästa. Seetõttu jäi ka nägemata, kui suureks seis lõpuks kujunes.
Õhtul koguneti järve ääres. Ise sinna ei jõudnud, koolimajas olid tarvilikud ettevalmistused. Kuna mingi kindel plaan puudus, tuli improviseerida. Erilist leidlikkust näitas üles Kaarel Libe, kes rebaste käest preemiatki väärinuks.
Käepärastest vahenditest valmistati takistusrada, mis pikem oli, kui 12A klassi õpilased kokku, kui kedagi koolist ei puudu. See oli isegi pikemgi veel kui riietest kett, mida C rebased parajasti ehitasid. Aususe huvides tuleb ka ära mainida, et kui A ja C klass said kumbki omale ühe korruse A- majas, siis B klassile oli reserveeritud terve uus maja alates garderoobist: 5 koridori ja 3 korrust, lisaks lõputud trepid ja palju laudu ja toole lugematutest klassidest. Me rebased olid veel tänulikud selle üle.
Et kurnav katsumus kindlasti näljaseks tegi, oli paigutatud 5 toitlustuspunkti, kus hoolealused siis head-paremat maitsta võisid. Leidlikkus ei olnud piiratud, küll aga aeg, mis meile peaaegu midagi ei võimaldanud. Peale ühist söömaaega andsime kätte tunnistused ja rebased pääsesid ära aulasse, kus nad sõbralikult koos tohtisid istuda.
Wolfgang Lang 12b
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar