7. septembri hommikul algas reis meie jaoks seni tundmatule saarele – Vormsile. Ühest küljest olime suures ootusärevuses, kuid samas pelgasime õppelaagri suurt töömahtu. Lootuses, et Vormsil on alati ilus ilm, ei lasknud me end mandri vihmast heidutada.
Enne Vormsile sõitmist põikasime läbi Matsalu Rahvuspargist. Kõigepealt peatusime Salevere Salumäel, kus läbisime matkaraja, mille magnetiks oli raviomadustega Silmaallikas. Nii õpetajad kui õpilased kasutasid head võimalust enda tervise parandamiseks. Matsalus käisime veel Näärikive imetlemas ning külastasime rahvuspargi keskust. Seal vaatasime lühikest Matsalu Rahvusparki tutvustavat filmi ning harisime end kõrvaltoas ülespandud näitust silmitsedes. Edasi suundusime Põõsaspea neemele, mis on mandri Eesti kõige loodepoolsem tipp. Rannas võis näha merest tõusvat paepanka ning uurida erinevaid kivistisi. Kahjuks jäi meie neemel viibimise aeg üürikeseks, kuna pidime kiirustama praamile. Peale 45minutilist praamisõitu jõudsimegi kauaoodatud sihtpunkti. Sadamast sõitsime bussiga Rumpo poolsaare Mäe talu telkimisplatsile, mida ümbritsesid šoti-mägiveiste aedikud. Meid oli tervitama tulnud Hiiu-Lääne regiooni kaitse planeerimise spetsialist Elle Puurmann. Sellega oligi esimese päeva programm lõppenud.
Tihe tööpäev algas hommikul Elle Puurmanni loenguga Vormsi maastikukaitsealast, mida me liiga spetsiifilise jutu tõttu ei hakka lugejateni tooma. Päeva hiilgehetkeks oli jalgsimatk Rumpo poolsaare tippu. Teekonnal trotsisime nii päikest, tuult kui vihma, aga ka vabalt ringi kablutavaid lambaid. Rumpos kasvab haruldasi samblaid ja samblikke, mida me otsisime ja kollektsioneerisime. Pärast joonistasime ja määrasime nähtud samblad, samblikud ja Põõsaspea neemel korjatud kivistised. Õhtupoolikul tegime bussiga sõõri läbi Vormsi, kus tutvusime saare looduse, eluolu ning ajalooga.
Kuna ilm pööras väga tormiseks, tekkis hirm, et laupäeva õhtune praam ei pruugi sadamast väljuda. Seetõttu otsustasime mandrile naasta varem. Ära jäänud loengute asemel külastasime tagasiteel Kabli linnujaama. Seal näitas meile Jaak Tammekänd salu-lehelinnu rõngastamist ja lindude püünisvõrke. Võrkude vahel kõndides õnnestus ka õp. Maie Karakatšil püünisesse kinni jääda.
Nüüd, kus reisist on rohkem aega möödas, on sellest järele jäänud vaid head mälestused. Täname reisi organisaatoreid õp. Krista Unterat, Maie Karakatši ja Viivi Ansit.
Eleri Lõhmus, Kaisa Musting 11b
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar