esmaspäev, 9. aprill 2007

Kõik ei ole kuld... (KaSa...?, nr9, märts 2007, lk7)


Kõik ei ole kuld, mis hiilgab. Nii on ka kooliga, mille puhul on pigem tegemist vastikut rohelist ranti jätva sõrmusega. Kandes õilsat eesmärki jagada ohtralt teadmisi, millele kaasnevad kõrvalmõjuna sõbrad ja verbaalne kõhulahtisus, on sellel ometigi ka mitmeid varjukülgi.

Ühe rohelise randina võiks välja tuua valikained. Õigupoolest nende puudumise. Õppekavas on meeletult aineid, mille õpitulemuse määrab eelkõige inimese isiklik huvi ja võimekus. Näitena võime teile tuua kehalise kasvatuse. Kahtlemata on see vajalik põhikoolis, et lapsel oleks üleüldse võimalus avastada endas peituvat annet, kuid äärmiselt vaieldav on selle tunni praegune vorm. Kui palju on lapsi, kes vihkavad kitsehüpet, poomiharjutusi, suusatamist jne? Ilmselt liigagi palju, kuid kehalise tundi oleks ju võimalik neile meeldivamaks teha. Lisaks klassikalisele kehalise tunnile, oleks täiesti reaalne võimalus pakkuda ka näiteks laskesporti, ujumist, jõutrenni, aeroobikat, tantsimist vms. Meie kooli vahetus läheduses, suhteliselt sarnase raadiusega on asutused, mis selliseid tegevusi pakuvad. Sättides tunniplaani vastavalt, tekiks õpilastel võimalus harrastada spordiala, mis neile enim meeldib. Otseloomulikult võiks selline variant olla alates viiendast klassist.

Gümnaasiumi astmele on pisut totter kehalist kohustuseks seada. Ollakse piisavalt vanad, et ise teha oma valikuid (mida meile ka pidevalt korrutatakse). Niigi on palju teha ja õppida ning siis pead sa veel keset päeva vehklema higimull otsaees ja mõtlema, et jällegi on tööks õppimata. Seda enam, et ehk sooviksid hoopiski nautida põlenud püssirohu lõhna lasketiirus ja odavalt püssi/püstolit täristada (täie raha eest ei saa, sest uuel aastal on säästurežiim). Sellisel juhul oleks ehk isegi vabastatud õpilastel võimalus millegagi tegeleda ja oma hinne kätte saada.

Lisaks rohelisele randile, kipub mõni sõrmus ka pigistama. Pigistavaks sõrmuseks oleks sel korral psühholoogia. Riiklikus õppekavas on tõepoolest psühholoogia määratletud valikainena, kuid meie koolis on see kohustuslik.

Tundub, et selle aine eesmärk on õpetada inimest enda stressiga toime tulema, kuid meie meelest on paljud teooriad ja meetodid vastuolus reaalse eluga ning raskesti rakendatavad. Lisaks ei pruugi kõigile olla vastuvõetav hinnete saamine oma isiklike tunnete analüüsimise eest. Tundub totter kirjutada enda muredest võhivõõrale inimesele. Muidugi, külastades näiteks psühholoogi, tehakse ju seda sama, kuid vabatahtlikult.

Lõpetuseks sooviksime rõhutada, et selle arvamusloo eesmärgiks polnud solvata kellegi tundeid. Pole tegemist rünnakuga konkreetsete õpetajate vaid Eesti haridussüsteemi suunas.

Kristina Pentsa, Eleri Lõhmus 11b

Kommentaare ei ole: