Millega peaks üks noor oma tulevikuvalikuid tehes arvestama?
Valikuid tehes tuleks tähelepanu pöörata kolmele põhilisele asjaolule:
1. Milline ma olen? Millised on mu tegelikud isiksuseomadused, iseloom, väärtused, hoiakud, võimed, huvid, vajadused, oskused, enesehinnang. Siin on oluline jälgida, et ei hindaks ennast liiga üles ega ka liiga alla.
2. Mis toimub töömaailmas? Kuhu liigub pidevalt muutuv tööturg ja tööjõuturg? Hetkel valitseb suur oskustööliste puudus ning see kasvab. Ennustatakse jätkuvat töökohtade kasvu teeninduses, turisminduses, elektroonika- automaatika-, finants-, tervise- ja personaalteenuste alal jaekaubanduses jne. Töötajate arvu vähenemist prognoositakse primaarsektorites – põllumajanduses, kalanduses, töötlevas tööstuses, mäetöödel jne.
3. Haridusvalikud. Mis tasemel tahan õppida? Kas kõrg-, rakenduslik kõrg- või kutseharidus? Või läheks hoopis kohe tööle? Samas on elu näidanud, et ilma erialase väljaõppeta on väga raske head ja püsivat tööd leida. Tuleb leppida sundvalikutega.
Kellega võiks sel teemal nõu pidada?
Palju arvestatakse eakaaslaste arvamusega. Kasulik on kuulata ka vanemaid, sest neil on elukogemusi ja nad tunnevad oma last piisavalt hästi. Samuti oskavad õpetajad soovitada, millistes valdkondades oled tugev, millistes nõrgem. Kuid kõige täpsemat ja kuumemat infot õppimisvõimalustest nii kodu- kui välismaal saad küsida kutsenõustaja käest.
Neid juhuseid on palju olnud, et minnakse sõpradega koos näiteks kutsekooli mingile erialale. Siin tuleb olla ettevaatlik. Mis on sobiv ühele, ei pruugi seda olla teisele. Samas sõbrad ja vanemad tunnevad sind rohkem, oskavad mõnikord ootamatult hästi soovitada, analüüsida, peegeldada seda, mida ise ei märka.
Kuidas leida endas kõige tugevam külg?
Proovi, tegutse, ole aktiivne. Eksi, kuid õpi sellest ja ära löö põnnama. Jälgida võib oma toimetulekut koolis - inimene ei saa olla tugev kõiges. Mõnedel avalduvad tugevused juba kooliajal, enamusel kujunevad need välja hilisemas elus praktilise töökogemuse käigus. Kõigile leidub oma koht, tuleb see elu jooksul üles leida. Kui mitte kohe, siis järk-järgult koos praktiliste kogemustega.
Millal oleks õige aeg hakata mõtlema sellele, mida tulevikus teha?
Alates kaheksandast klassist võiks kogu aeg vaikselt mõte tuleviku valikutest kuklas tiksuda. Kui tahad elus kuhugi jõuda, saada mingil alal tegijaks, siis saad juba varakult jälgida, mis meeldib, mis mitte. Kus arenemisvõimalusi, kus mitte. Konkurents on igal pool kõva, nii koolides kui firmades. Passima jääda pole mõtet, sest tulevik on su enda eralõbu.
Kas on olemas halbu elukutseid?
Pole olemas halbu elukutseid, on olemas töötajad, kes võivad ühe elukutse maine ära lörtsida. Noorte mõistes on halb töö vähetasustatud töö. Mõnikord võib olla aga ka nii, et kuigi palk on hea, siiski töö kohe üldse ei meeldi, ei sobi sellele inimesele. Võib rääkida halbadest valikutest ehk mingil hetkel ka üldse valikute tegemata jätmisest. Vahet pole, mida teha. Kui juba midagi teha, tuleb seda hästi teha, pühendumise ja põlemisega. Enda töökus on kõige alus.
Kuidas saada üle masendusest seoses tulevikuga (eneseusu puudumine jms)?
See on prillide küsimus. Kui vaatad maailma mustade prillidega ja ennast ka, siis seda ta ongi ja midagi ei jõua ja tundub, et pole ka mõtet. Kui on liiga roosad prillid ees, tulevad paratamatult tagasilöögid, kukkumised, eksimised, elu ja asjade ümberhindamised. Kui on tavalised läbipaistvad klaasid, siis saab elule otsa vaadata sellisena, nagu see on. Jamavaba elu pole olemas ega tule ka. Väga oluline on toimetulek elu muutustega ja probleemidega, suhtlemine teiste inimestega ja iseendaga rahu sõlmimine, mitte pidev enesepiitsutamine mingi üleüldise edukultuse ja materiaalse nänni võidujooksu nimel. Muide, ära taha rahulikku ja raskusteta loksumist iseenda heaolu mullis. Siis lõpeb ka areng ära. Vaim püsib virge, kui ta on töös.
Mida teha, kui ei suuda leida endale sobivat elukutset?
Otsi infot internetist, loe ajakirju (midagi muud ka peale Just!-i ja Kroonika), tutvu erinevate koolide ja neis õpetatavate erialadega, jälgi töömaailmas toimuvat, räägi erinevate elukutsetega inimestega, ka sõprade ja vanematega, vaata enda sisse, kuula, mida su sisetunne tasakesi püüab sulle rääkida, tule pane aeg kinni kutsenõustaja juurde, otsime üheskoos. Oluline on valida valdkond, mitte jälgida kitsalt ühte ametit. Valdkonna sees on juba sadu liikumisvõimalusi. Edu ja julget pealehakkamist!
Mitmeid nõuandeid, teste, töölehti, nippe elukutse valikuks leidub internetis www.rajaleidja.ee
Küsisin ka meie kooli pedagoogide käest, kuidas ja miks nad selle eriala valisid:
Maris Tigas: “Ma läksin Pedasse õppima selle pärast, et tahtsin õppida ära naiskäsitöö kõik liigid, kaasa arvatud ketramise, kangastelgedel kudumise, rahvariiete õige tegemise, masinal kudumise. Ja siis kogemata selgus, et ma pean õpetajaks hakkama, sest tol ajal polnud ju eriti valikut. Teine valik oleks geograafia olnud, aga mu vanemad leidsid, et ma olen liiga paks, et matkadel käia, ma ei peaks füüsiliselt vastu.”
Kersti Seeba: “Oi, väga iidsetel aegadel tekkis selline mõte. Ma õppisin süvendatult saksa keelt ja kuna ma olen alati filoloogiliste kalduvustega olnud, siis tundus see sel hetkel kõige õigem mõte. Õpetajaks sain ma kogemata, sest tol ajal ei saanud eriti valida. Ma mäletan, kui ma 5. klassis olin, siis psühholoog viis läbi küsitlust: kelleks sa kindlasti saada ei taha. Ja mina vastasin tookord, et õpetajaks ja miks, sest see on koeraamet. Ja nüüd ma mõtlen, et oleks tõepoolest võinud midagi asjalikumat õppida, sest saksa keel kui võõrkeel on langenud kolmandale positsioonile. Samuti ajad muutuvad, see mis tookord meeldis, ei pruugi enam nüüd huvi pakkuda.”
Viivi Ansi: “Ma võin täitsa ausalt kohe rääkida, kuidas asi oli, sest see oligi nii! Alguses ma olin kindel, et minust saab lastearst, aga mu tädi ütles, et mine nüüd, vaata missugune sa ise oled, nii väike ja, ei saa sinust mingit lastearsti. Ma lõpetasin Nõo kooli ja kui iseloomustuse järele läksin, ei teadnud ma ikka veel, mis minust saab. Sisseastumiseksamid oli kohe tulemas, kuid ma ei suutnud valida. Ja siis ma kohtusin Nõo raudteejaamas selle matemaatika õpetajaga, kes oli meil siis kui me Nõkku õppima läksime ja tema küsis, et kas te pole mõelnud, et teist saaks matemaatika õpetaja. Ja see otsustas, sest ilmselt oli ta mulle hästi suur autoriteet.”
Maie Karakatš: “Keskkooli ajal olin ma täiesti kindel, et ma lähen eesti keelt ja kirjandust õppima. Mulle meeldib praegugi raamatuid lugeda ja kõik, mis on kunsti ja kirjandusega seotud. Aga siis muutus see kuidagi kuivaks ja ma sain aru, et tahan õppida midagi elulisemat. Ja kes ma olin humanitaarklassist tulnud, siis minu jaoks oli matemaatika sisseastumiseksam täielik košmaar, aga sisse ma sinna sain ja senimaani ei kahetse!”
Krista Untera: “Ma arvan, et ma ei ole selles mõttes väga hea klassikaline näide, sest mu ema töötas õpetajana ja ma nägin seda tööd, mis ta kodus tegi ja lubasin endale, et ei hakka elades õpetajaks. Aga elus läheb mõnikord teistmoodi... Tegelikult ei ole ma üldse geograafiat õppima läinud, vaid hoopis majandust. Kuid siis kui me teisel kursusel hakkasime raamatupidamist õppima, ma küsisin endalt, et issand, kas ma pean terve elu siukse jamaga tegelema. Ja nii me siis vahetasimegi mehega koos ruttu teaduskonda. Ja mäletan, et ega meil tookord eriti valida ei olnud, terve kursus lükati kooli tööle, kas sa tahtsid või mitte. Alguses mulle üldse ei meeldinud, kuid siis kui ma Põlvasse tulin ja Tiiu Kiudorv mu kooli kutsus, mõtlesin, et õpitud ju sai seda eriala, et ma proovin ja nii ma siis jäingi siia.”
Eleri Lõhmus 11b
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar